P, 5.02.2023

Lugu naisest, kelle isa väikse tüdrukuna maha müüs ja kelle saatus on lõbustada rikkaid mehi

Raamatuportaal
Lugu naisest, kelle isa väikse tüdrukuna maha müüs ja kelle saatus on lõbustada rikkaid mehi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Raamat «Geiša memuaarid» viib meid kadunud maailma, teise maailmasõja eelsesse ja järgsesse Jaapanisse, kus õitses geišade kultuur.

Romaani peategelane on Nitta Sayuri, kelle vaene kalurist isa väikese lapsena maha müüb. Nutikas ja võluvate silmadega tüdruk koolitatakse geišaks, rikaste meeste meelelahutajaks, kelle elu ja väärtus sõltub sellest, kui osavalt suudab ta tantsida ja pilli mängida, aga ka sellest, kui hästi tunneb ta inimesi ja nende varjatud külgi.

Köitva ajaloolise armastusloo autor on Harvardi ülikoolis Jaapani kunstiajalugu õppinud ja hiljem Jaapanis elanud Arthur Golden (s 1956).

Loe katkendit Arthur Goldeni raamatust «Geiša memuaarid».

***

Võis ju olla niimoodi, et teie ja mina istusime vaikses aiapoolses toas rohelist teed rüübates ning puhudes juttu millestki päris ammu juhtunust, ja mina ütlesin teile: «Päev, mil kohtasin seda ja seda ... oli parim ning ühtlasi halvim mu elus.» Küllap oleksite seepeale tassi käest pannud ning küsinud: «Noh, kumb see siis oli? Parim või halvim? Mõlemat korraga ei saanud see ju ometi olla!» Harilikult oleksin ka ise enda üle naernud ning teiega nõustunud. Aga tõde peitub siiski selles, et päev, mil kohtasin härra Tanaka Ichirot, oli tõesti mu elu parim ja ühtlasi halvim. Härra Ichiro oli mu meelest nii kütkestav, et isegi kalalõhn ta kätel meenutas peent parfüümi. Kui ma poleks temaga tutvunud, poleks minust kindlasti geišat saanud.

Arthur Golden, «Geiša memuaarid».
Arthur Golden, «Geiša memuaarid». Foto: Raamat

Mind ju ei toodud ilmale ega kasvatatud Kyōto geišaks. Ma isegi ei sündinud Kyōtos. Olen kaluri tütar väikesest Jaapani mere äärsest linnast nimega Yoroido.

Kogu elu jooksul olen ma vaevalt käputäiele inimestele rääkinud Yoroidost, lapsepõlvemajast, emast-isast või vanemast õest – ning seni pole ma mitte kellelegi rääkinud, kuidas minust sai geiša või mis tunne oli seda ametit pidada. Enamik inimesi jääks meelsamini oma kujutluste juurde, et minu ema ja vanaema olid geišad, et ma hakkasin tantsukunsti õppima, kui olin vaevalt rinnast võõrutatud, ja nii edasi. Muide, ühel päeval palju aastaid tagasi valasin ma saket mehele, kes juhtus mainima, et oli alles eelmisel nädalal Yoroidos käinud. Teate, sel hetkel tundsin end linnuna, kes on lennanud üle ookeani ning kohtab seal olendit, kes tunneb tema pesapaika. Olin nii rabatud, et ei suutnud hoiduda ütlemast:

«Yoroido! Heldeke, just seal kasvasin ma üles!»

Vaene mees! Tema ilme tegi läbi rea märkimisväärseid muutusi. Ta üritas naeratada, kuid see ei kukkunud kuigi hästi välja, sest ta ei suutnud vapustust varjata. «Yoroidos?» küsis ta. «Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!» Ma olin juba ammu õppinud näole manama harjumuspärast naeratust, mida nimetan oma noonaeratuseks, sest see meenutab kivinenud ilmega noomaski. Noonaeratus on selle poolest hea, et mehed ei oska seda tõlgendada, ükskõik kuidas nad ka vaeva näevad – nii et võite ette kujutada, kui tihti ma olen sellele lootma jäänud. Otsustasin seda seegi kord pruukida ning mõju oli muidugi ootuspärane. Härra Ichiro hingas kopsud pahinal õhust tühjaks ning kummutas tassitäie saket, enne kui hakkas täiel häälel naeru lagistama – minu arvates pigem kergendusest kui mõnel teisel põhjusel.

«Mõelda vaid!» ütles ta järjekordse vägeva naeruhoo saatel. «Ah sina kasvasid üles Yoroido-suguses igavas kolkas! See on ju peaaegu sama kui ämbris teed keeta!» Uuesti naerma pursates ütles ta: «Sellepärast sa oledki nii vahva, Sayuri-san. Mõnikord paned mind lausa uskuma, et su naljadel on tõepõhi all.»

Mulle ei meeldi eriti, kui mind võrreldakse ämbris keedetud teega, aga küllap on selles võrdluses siiski oma iva sees. Kasvasin ju tõesti Yoroidos, mida ei saa kes teab kui hiilgavaks kohaks pidada. Seal ei käida eriti tihti. Mis puutub põliselanikesse, siis nemad ei saa endale ärakolimist lubada. Arvatavasti imestate, kuidas küll minul tuli pähe sealt lahkuda. Just sealt mu lugu algabki.

***

Väikeses Yoroido kalurikülas elasin ma joobnud majas, nagu ma seda ise nimetasin. Maja seisis kalju lähedal, kus lõõtsus alati ookeanituul. Lapsepõlves tundus mulle, nagu oleks ookean rängalt külmetunud, sest see kähises lakkamatult ning laskis vahetevahel kuuldavale kõva aevastuse – ehk teisisõnu paiskas tuulepuhang üles vägeva pritsmepihu. Otsustasin, et meie tilluke maja oli solvunud ookeani peale, mis talle iga natukese aja tagant näkku aevastas, ning kallutas end tahapoole, soovides sellest pääseda. Tõenäoliselt oleks maja kokkugi varisenud, kui mu isa poleks kangutanud katkisest kaluripaadist laudu, et panna räästastele tugesid, mis andsidki majale karkude najal kooberdava purjus vanamehe välimuse.

Tolles joobnud majas elasin ma mõnevõrra kiiva kiskuvat elu. Seda sellepärast, et juba esimestest eluaastatest alates sarnanesin väga emaga ning peaaegu mitte üldse isa ega vanema õega. Ema sõnutsi tuli see sellest, et tema ja mina olime ühest puust – meil olid tõepoolest iseäralikud silmad, millesarnaseid Jaapanis peaaegu üldse ei leidu. Mu ema silmad ei olnud tumepruunid nagu peaaegu kõigil teistel, vaid hoopis poolläbipaistvad hallid – minu omad on samasugused. Kui olin alles päris väike, ütlesin emale ikka, et minu arvates oli keegi torganud tema silmadesse augud, mille kaudu kogu tušš välja valgus – tema pidas seda väga vaimukaks. Ennustajate arvates olid ema silmad nõnda kahvatud seepärast, et ta loomuses oli liiga palju vett; nii palju, et ülejäänud neljale elemendile ei jäänudki enam ruumi, ning nad väitsid, et just sellepärast olidki ta näojooned sedavõrd iseäralikud. Külarahvas ütles ikka, et ema oleks pidanud olema oma vanemate moodi ärarääkimata kütkestav. Eks maitse ju nii virsik kui ka seen oivaliselt, aga kokku need kaks ei sobi, ning just niisuguse hirmsa vembu oli loodus visanud mu emale. Tal oli oma ema pruntsuu, kuid isa kandiline lõug, mis jättis mulje liiga raskesse raami paigutatud õrnast maalist. Ema võluvaid halle silmi ümbritsesid tihedad ripsmed, mis tema isa näos olid kindlasti rabavalt mõjunud, temale aga andsid ehmunud ilme.

Ema ütles ikka, et abiellus mu isaga sellepärast, et temas oli liiga palju vett, isas aga puud. Inimesed, kes mu isa tundsid, said otsekohe aru, millest ema rääkis. Vesi voolab kiiresti ühest paigast teise ning leiab alati mõne prao, millest läbi imbuda. Puu aga hoiab kõvasti maast kinni. Minu isale tuli see kasuks, sest ta oli kalur, ning mees, kelles on puud, saab merel kergesti hakkama. Õigupoolest tundis mu isa end merel paremini kui kusagil mujal ega läinud sellest iial kaugele. Isegi pärast kümblust hoovas temast mere lõhna. Kui ta parajasti kalu ei püüdnud, istus ta meie hämara eestoa põrandal ning parandas kalavõrku. Isegi kui kalavõrk oleks olnud magav koletis, poleks isa töötempo seda äratanud – sedavõrd aeglaselt tegi ta kõike. Koguni keskendunud ilme näole manamiseks läks tal nii kaua, et mina jõudsin selle ajaga vanni tühjaks lasta. Isa nägu oli väga kortsuline ning igas kortsus peitus nii- või naasugune mure, jättes mulje, nagu see polekski nägu, vaid pigem puu, mille kõigil okstel kükitavad linnupesad. Isa pidi lakkamatult vaeva nägema, et kõigega toime tulla, ning jõupingutused kulutasid teda.

Kui olin kuue- või seitsmeaastane, sain isa kohta teada midagi niisugust, millest mul varem aimu polnud. Ühel päeval küsisin temalt: «Miks issi nii vana on?» Ta laskis kuuldavale pika ohke, vangutas pead ja ütles: «Ma ei tea.» Pöördusin ema poole, kuid tema heitis mulle pilgu, mis tähendas, et ta vastab sellele küsimusele mõni teine kord. Järgmisel päeval kõndis ta koos minuga sõnagi lausumata künkast alla küla poole ja pöördus metsakalmistu jalgrajale. Ta viis mu kolme nurgapealse haua juurde, mille valged sambad olid minust palju pikemad. Hauasammaste ülemisi otsi katsid ranged mustad hieroglüüfid, kuid mina polnud veel jõudnud küllalt kaua külakoolis käia, et aru saada, kus algab üks ja lõpeb teine. Ema osutas neile ning ütles: «Natsu, Sakamoto Minoru naine.» Sakamoto Minoru oli mu isa nimi. «Suri kahekümne nelja aastasena, Meiji üheksateistkümnendal aastal.» Seejärel näitas ta teisele sambale: «Jinichiro, Sakamoto Minoru poeg, suri kuueaastasena, Meiji üheksateistkümnendal aastal,» ning viimasele, mis oli eelmisega täpselt ühesugune, välja arvatud nimi Masao ja vanus kolm aastat. Mul kulus hetk taipamaks, et mu isa oli kunagi ammu juba abielus olnud, aga kogu ta perekond oli surnud. Peagi läksin tagasi haudade juurde ning leidsin seal seistes, et kurbus oli midagi väga ränka. Mu keha kaalus kaks korda rohkem kui kõigest hetk tagasi, just nagu kisuksid kalmud mind maad ligi.

Märksõnad
Tagasi üles