Kirjaniku ülestunnistus: ma tean, et raamatu pealkiri rikkus mõne lugeja jaoks kogu elamuse

Adam Silvera. Foto: Elliot Knight

Ilmunud on Adam Silvera TikToki sensatsioon ja üleilmne menuk «Lõpus surevad mõlemad», mis on Eestiski ingliskeelsete raamatute 2022. aasta TOP 10-s.  Romaan on pühendatud neile, kel on vaja meeldetuletust, et iga päev tuleb elada kogu hingest. Miks on aga raamatul selline pealkiri? Autor selgitab.

Veidi pärast 5. septembri südaööd helistab Mateo Torrezele ja Rufus Emeteriole Surmaennustus, et edastada neile halvad uudised: nad surevad täna.

Mateo ja Rufus ei tunne teineteist, kuid nad mõlemad otsivad erinevatel põhjustel kedagi, kes saaks Lõpupäeval nende uueks sõbraks. Hea uudis on see, et sellise asja jaoks on olemas rakendus. Selle nimi on Viimased Sõbrad ning tänu rakendusele kohtuvadki Mateo ja Rufus oma viimaseks suureks seikluseks – elada ühe päevaga ära terve eluiga.

Adam Silvera, «Lõpus surevad mõlemad». Foto: Raamat

Adam Silvera on mitme bestselleri autor, kelle teosed on jõudnud korduvalt New York Timesi menuraamatute edetabelisse. Ta on töötanud lasteraamatute kirjastajana ning kirjutanud kriitikat laste- ja noorteraamatutele. Ta kasvas üles New Yorgis, elab praegu Los Angeleses ja on ilma ühegi põhjuseta pikka kasvu.

Avaldame autori lõppsõna, milles ta selgitab raamatu pealkirja.

***

Pealkiri rikub kõik ära

Tagasivaade raamatule «Lõpus surevad mõlemad»

Kohe, kui ma selle raamatu pealkirja teatavaks tegin, hakati minu käest küsima, miks ma loo lõpu niiviisi reedan. Aga kas ma ikka tegin seda? No mõnes mõttes võib see ju nii olla. Aga raamatu lõpp ei olnud selle loo juures iial kõige tähtsam. Minu esimestes raamatutes on mõned päris ootamatud pöörded ja mulle meeldib öelda, et raamatu «Lõpus surevad mõlemad» suurim pööre on see, et mingeid erilisi pöördeid ei olegi. Näitasin kõik oma kaardid ette, mängisin pealkirja reeglite järgi ega teinud kordagi sobi. Ükskõik kui väga me ka ei sooviks, et Mateo ja Rufus elaksid igavesti, oleks neile mingi lihtsa pääsetee võimaldamine teinud nende üldisele teekonnale karuteene – see peaks inspireerima meid suhtuma igasse päeva kui tervesse eluaega ja see ongi minu meelest selle raamatu juures kõige tähtsam mõte.

Siiani on kõik mu raamatud keerelnud surelikkuse ümber, sest enne oma aega suremine, nagu juhtub kahjuks Mateo ja Rufusega, on üks minu suurimaid hirme. Kui selle raamatu promotuuri raames Taanis käisin, küsiti minult, milline oli minu kõige varasem kogemus surmaga, ning ma avastasin end puterdamas midagi selle kohta, kuidas ma olin üheteistkümne aastane ja elasin New Yorgis, kui toimusid 11. septembri sündmused – ja et mu lemmikonu hukkus sellele järgneval kuul samuti lennuõnnetuses. Te kindlasti ei üllatu, kui ma ütlen, et vältisin üle kümne aasta lennukiga sõitmist. Lendamine teeb mind praegugi veel närviliseks. Oma esimese raamatutuuri ajal alustasin kõiki hommikuid sellega, et helistasin ja saatsin sõnumeid kõigile oma lemmikinimestele, et enne lennukisse astumist neile öelda, et neid armastan… lihtsalt igaks juhuks.

See instinkt on saatnud mind aastaid ja niimoodi sündiski Surmaennustus. Veel üks küsimus, mida mulle pidevalt esitatakse, on kas ma kasutaksin Surmaennustuse teenust, kui see päriselt saadaval oleks. Hm… MUIDUGI, KURAT. Ma ei suuda päriselt ka mõelda välja ühtki põhjust, miks ma ei peaks tahtma teada, kas alanud päev on minu Lõpupäev või mitte. Ma ei suuda kokku lugeda, kui mitu korda ma selle essee kirjutamise katkestasin, et saaksin pesu lõpuni pesta või poodi söögi järele minna või lihtsalt sellepärast, et mul oli vaja värsket õhku, ja omaette arutasin, kas on võimalik, et juhtub midagi ootamatut ja ma ei saagi tagasi tulla, et see lõpuni kirjutada (ma ei ole suur iroonia fänn, sõbrad). Kui midagi peaks juhtuma, tahaksin ma sellest teada, et saaksin öelda ma armastan sind ja tänan ja anna andeks neile, kellele vaja. Ma üritan seda praegu oma elus niimoodi teha, aga poleks midagi paremat kindlast teadmisest, et ma end tõeliselt kokku suudaksin võtta ja et midagi tõesti ütlemata ei jääks.

Maailmas, kus Surmaennustus on tõeline, oleksin mina täiega Mateo. Üks täielik närvipundar, kelle ärevus hoiaks mind eemal kõikidest seiklustest, sest võib ju juhtuda, et ma annan kogemata käigu sündmustele, mis lõppevad mu surmaga. Mul oli nii suur vajadus end neist tunnetest läbi närida, et raamatu kõige esimeses mustandis oli ainsaks jutustajaks Mateo, kuni ta suri ja Rufus loo lõpuni rääkis. Aga Mateo kasvas ja mina niisamuti. Täna olen ma pigem see kehvasti laulev, Luigi mütsi kandev, poisse suudlev Mateo, kelleks olen alati tahtnud saada ja kelleks mul õnnestuski saada, enne kui aeg otsas.

On veider, et mind inspireerib keegi, kes on minu enda loodud, keegi, kes põhineb mu enda hirmudel ja unistustel, aga nii see on. Kui Mateo – kes tundub minu jaoks tõeline – sellega hakkama sai, saan ka mina. Ma ei taha sellega öelda, et elan kartmatut elu. Muidugi olen ma sellest hetkest peale, kui alustasin oma teekonda koos Mateo ja Rufusega, teinud edusamme. Kuigi mu ärevus mind endiselt rõhub, elan ma päriselt ka praegu rohkem, kui enne selle raamatu kirjutamist. Iga kord, kui miski mind hirmsasti närviliseks teeb, näiteks sõprade ees laulmine, sest mul ei ole hea hääl, või mõnele nunnule kutile lähenemine või viiekümne jala kõrgusel asuva takistusraja läbimine, küsin endalt: «Kui sa oma surivoodil oled, kas sa siis kahetsed, et selle tegemata jätsid?» Ja tavaliselt on vastus jah. Seega laulangi kehvasti ja kutsun nunnusid kutte kohtama ja hoian kümne küünega elust kinni, kui mööda köit ühe puu juurest teise juurde vuhisen. Kui olen oma surivoodil, tahan, et oleksin rahul selle eluga, mida elasin.

Ja see on vaid väike pilguheit sellest, kuidas minu teekond on tänu Mateole ja Rufusele muutunud palju julgemaks.

Nii et jah, võib-olla rikkus raamatu pealkiri mõne lugeja jaoks kogu elamuse. Aga tegelikult on mul kõigile veel üks palju suurem spoiler: lõpus sureme kõik. Igaüks meist. Aga veel kord, see, kuidas me sureme või et me üldse sureme, et ole selles loos kõige tähtsam. Ma ei saa reeta vastust sellele järgmisele küsimusele, aga ma loodan, et see on miski, mida iga päev endaga kaasas kanname: kuidas me elasime?