P, 27.11.2022

Ükski tõsilugu ei saa sisaldada kogu tõde

Liisa Liivamets
Ükski tõsilugu ei saa sisaldada kogu tõde
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Dave Grohl.
Dave Grohl. Foto: Leo Correa/AP/Scanpix

Koroonakriisist tingitud eluseisaku talutavamaks muutmiseks otsustas Dave Grohl kirja panna eluhetked, mis on tema jaoks olnud kõige olulisemad, ta saatust mõjutanud või lihtsalt tohutult rõõmu pakkunud. Valik on subjektiivne, hektiline ja ka see, millest või kellest ta ei räägi, on kõnekas. Kui olla nii kaua nii kuulus olnud, on ju üsna hästi teada kõik su elukäänakud ja pärast kümnendite pikkust meediakajastust ongi raske leida uut nurka nende lugude jaoks.

Grohl valis väga viisakaks ja siivsaks kirjutatu «Tõsilugudes ...» hea tooni. Ta kirjutab sellest, mida armastab – muusikast ja perest. Ta on jätnud kõrvale vägikaikaveod ja vaidlused, painava minevikutaaga ja keskendunud positiivsele, mis on ta elu suunanud. See viimane lause meenutas plaanitust hulga enam eneseabiõpikuid ja manifisteerimist (kuigi Grohl on ka viimast proovinud, omal käel ja moel ja selle tulemusi hiljem uskunud. Grohl tundubki olevat alati olnud uskumatult positiivselt meelestatud ja eluga rahul.

Autobiograafia kirjutamine on libe tee, sageli kujutavad edukad ja andekad inimesed end peaaegu jumala või geeniusena. Grohl on seda lõksu vältinud ning läbi raamatu tunnistab ta ikka ja jälle, et ei suutnud isegi alati uskuda kõike, mis temaga on juhtunud. Et ta ei ole iial unustanud olla tänulik ja kõrvust tõstetud. Kui sind äratatakse kõrvaltänavale pargitud haisvas bussis üles, et saaksid natuke Iggy Popiga trumme mängida, siis mõistab vast iga nolk tänulik olla. Kuid iidolitele tunnustuse avaldamine läheb paljudel meelest, kui nad ise sama kuulsaks saavad.

Lõpp on vaid vahepaus

Dave Grohl, «Tõsilugusid elust ja muusikast».
Dave Grohl, «Tõsilugusid elust ja muusikast». Foto: Raamat

Ma polnudki varem mõelnud, kui võimatu pidi olema pärast Nirvanat jätkamine nii, et teda «ei oleks teatud igaveseks kui seda Nirvana kutti». Kuidas teha uut muusikukarjääri, kui sa oled üle maailma kuulus ja ei suuda muusikat taluda? Grohl ütleb, et pärast Kurt Cobaini surma oli ta «elu suurimast rõõmust ühtäkki saanud suurim kurbus ja ma mitte ainult ei pannud pillid kotti, vaid keerasin ka raadio kinni, kartes, et vähimgi meloodia käivitab kohe halvava valutunde.»

Grohl oli harjutanud terve elu, alates lapsepõlve padjatrummidest ja hambakiristamise rütmiharjutustest, saanud isegi ühe tunni jagu õpetust ja end järelejätmatult aina paremaks harjutanud. Tundub, et jäägitu pühendumus ja lõputu tahe end just muusika kaudu väljendada ongi viinud eduni, mida Foo Fighters on aastakümneid saanud nautida.

Isegi naljad jäävad vanaks

Algusaegade meeleheitlikud ja sürreaalsed lood kannavad selles raamatus paremini – neis on ülepingutamata etteaimamatust, elunälga ja tõelist kirge. Kuidas kurat esineda baarides, kuhu sind nooruse pärast sisse ei tohiks lubata, aga sa oled oma bändilegi end vanemaks valetanud? Ja kes oleks üllatavamad päästeinglid kui lahked mudamaadlejad? Screami ellujäämisvõitlust meenutavad turneed nii kodumaal kui Euroopas pakkusid rohkem põnevust kui elukogenud Foo Fightersi põikamine uhkest hotellist kaubamajja, et lastele paar nukku osta. Neis lugudes tundub olevat rohkem pingutatud nalju ja sisutäiteks otsitud pisiasju ning vahel ma isegi kahtlustasin, et need lood on seal, et Grohli lastel oleks tore neid lugeda. Kuid ta hoolimine sõpradest ja perest ei mõjunud iial ülepakutult ja läägelt, ka erakordselt mõistvale emale tehtud tänukummardused on ausad ja südamlikud.

Hilisema perioodi lugudes lummas mind kõige enam AC/DC, Paul McCartney ja New Orelansist pärit Preservation Hall Jazz Bandiga peetud ühine õhtusöök, mis kasvas erakordseks peoks, sest ühtki sõpra ei saanud ukse taha jätta. Grohl tundub oskavat kõigiga kiiresti sõbruneda ja on aldis avaldama tunnustust ja imetlust.

Paar sõna sõnadest

«Tõsilugusid …» pakkus mulle ka käes hoides suurt rahuldust. Viimasel ajal kipuvad raamat ilmuma paksul säravvalgel paberil ja kriiskavate fotodega, et oleks ikka luksuslik ja viimane sõna ja kaugele näha, et oled oma raha eest maksimumi saanud. Aga selle looga ja nende vahele sobitatud fotomaterjaliga sobisid õhuke paber ja mustvalged pildid hulga paremini. Esialgu polnud ma kapiteelkirjas ja naljaka kirjastiiliga esitatud lööklausete suurim fänn, aga mõnes peatükis omandasid need refräänina mõjuva rütmilisuse ning panid mind nende olemasolule lahkema pilguga vaatama.

Grohl on raamatu ise kirjutanud ja keelekasutus on pigem vaba ja emotsionaalne, Olavi Teppan on loo mahlakuse edukalt edasi andnud. Paar kohta panid kulmu kergitama ja soovima, et sisutoimetajate või erialaste konsultantide kasutamine ikka levinum oleks, aga üldiselt oli lugu ladus ja mõnus lugeda.

Roki kodus edasi

Lugemise ajal meeldis mulle mõelda neile kuulsustele, kellega Grohli tee ristus. Meenutasin nende laule, mis mulle olulised on olnud, ma kuulasin neid uuesti, et püherdada mõnuga vanades valudes ja tajuda ammust õnnejoovastuste järelkaja.

See oligi üks raamatu ootamatuid ja suuri võlusid – see tekst tõi mulle silme ette ka minu mälestused. Lemmikrakendusest muusika mängima ja kodune mälestusterohke tantsupidu alaku!

Märksõnad
Tagasi üles