Iseäralik õhtu, mil hobune tappis oma perenaise

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Marianne Cedervalli «Gotlandi krimilugude» sarja esimene raamat «Vanad patud».

Anki Karlsson on pärast lesestumist ellu viinud oma suure unistuse, kolinud Gotlandi saarele ja ostnud kaks islandi hobust, et hakata taas ratsutama nagu nooruses. Aga idülliline Mullvaldi küla ei võtagi uustulnukat avasüli vastu. Kui hakkavad toimuma kummalised kuriteod – vandaalitsemine kirikus, uhke ratsahobuse mürgitamine – vaadatakse kahtlustavalt tema, mujalt tulnu poole. Oma maine puhastamiseks hakkab Anki ise asja uurima ning temaga liitub ka endine politseinik Tryggve Fridman. Aga kuriteod jätkuvad…

Marianne Cedervall (snd 1949) oli ligi kuuekümnene, kui ilmus ta esimene raamat. Nüüd on tal neid 14 – muhedaid kriminaalromaane, samade tegelastega seeriaid. Kirjanik elab Västeråsis, aga vabal ajal korrastab üht vana kabelit Gotlandil, kust ta ka ise pärit on.

Loe raamatust katkendit!

***

Mullvaldi külas

Mõnus ratsatuur piki merekallast lihavõttelaupäeva pärastlõunal mõjus talle hästi. Päev oli päikesepaisteline ja ebatavaliselt soe hoolimata värskest kevadtuulest, mis pani mere lainetama.

Barbro rookis latritest sõnnikut ning tõstis käru peale. Melody ja Bravur said koos heintega närimiseks oma õhtuse portsu mineraalaineid.

Marianne Cedervall, «Vanad patud». Foto: Raamat

Talliuks löödi uksehingede kriuksudes lahti. Päike hakkas loojuma, tuul puhus endistviisi ning keerutas sisse mõned vanad kuivanud lehed. Naine keeras kähku vaatama. Sel lihavõttelaupäeval polnud kedagi siia oodata. Barbro sirutas käe üle latriukse, tõmbas riivi eest ning astus välja. Tallis seisis, pudel käes, tema ootamatu, sõbralikult naeratav külaline.

«Hei,» tervitas Barbro üllatunult. «Sa polegi kodus heeringat ja mune söömas?»

Külaline puhkes naerma ning võttis istet õlepallil, mis ootas latrisse laialilaotamist. Hetkel sobis see suurepäraselt istumiseks.

«Häid lihavõtteid! Tule ja võta istet,» kutsus külaline õlepalli patsutades. «Mõtlesin ühe klaasikese pakkuda. Säärasel tuulisel lihavõttelaupäeval kulub see marjaks ära, kas sa ei leia? Vestipõue soojenduseks.»

Barbro kõhkles, tal oleks tallis veel vähemalt tunni jagu tööd jätkunud. Tema neljajalgsed kaaslased olid alles harjamata. Bravur oli koplis püherdanud ning Melody pärast ratsasõitu rannal higine ja tolmune.

«Aitüma,» vastas Barbro, «mitte veel praegu. Istu sina ja oota, kuni ma oma hoolealused ära harjan, siis võtaksin meelsasti klaasikese.»

Tema ootamatu külaline oli järeleandmatu.

«Selge see, et sa pead oma juveelikesi lihvima, aga tule võta kasvõi sortsuke.»

Barbro vaatas pudelit, hobuseid ja uuesti pudelit.

«Olgu, sinu võit,» ütles ta ning istus õlepallile. «See kuluks ära pärast tööd, nagunii on pühad.»

Külaline naeratas rahulolevalt, võttis taskust kaks väikest klaasikest ning valas kummassegi paari sentimeetri jagu viskit.

«Vanade aegade mälestuseks!»

«Vanade aegade?» imestas Barbro. «Mõtled sa midagi konkreetset?»

Tema külaline puhkes naerma.

«Äh, pagan võtku, see tuli iseenesest. Millegi terviseks peab ju jooma. Noh, võtame siis!»

Barbro rüüpas tubli sõõmu, hoidis seda väheke suus ning neelas seejärel alla. Mõnus soojus täitis rinna.

«Suurepärane,» nentis ta. «Milline peen viski!»

Talliuks nagises ning vajus paari detsimeetri võrra lahti. Tuul oli tugevnenud, tuhises ümber tallinurga ja nagistas ust.

«Mis see oli?» Barbro vaatas valvsalt talliukse poole.

Ta kihistas närviliselt naeru ning külaline asetas käe tema käsivarrele.

«Kindlasti kolistab tuul lihtsalt uksega. Ma arvan, et ma ei sulgenud seda korralikult. Mine ja lükka see kinni, sina oskad.»

Esimese järel veel kaks klaasi, Barbro muudkui lobises maast ja ilmast. Loomulikult hobustest, aga ka piirkonna inimestest. Igaühe kohta oli midagi öelda. Nii meeldivat kui ebameeldivat. Afterwork tallis polnud sugugi halb mõte.

«Ei,» ütles Barbro lõpuks püsti tõustes. «Mul hakkab juba pähe, ma pean oma suksud enne ära harjama, kui lähen ja sauna kütte panen.»

«Loomulikult,» vastas külaline. «Kena, et sa aega leidsid. Toredaid pühi ja hoolitse enda eest!»

«Aitüma hüva rüüpe eest,» hüüdis Barbro külalisele järele, kui see talliuksest välja minnes korraliku pahvaku külma õhku sisse laskis.

Aeg oli juba hiline ja tuli kiirustada. Veel korra kostis, nagu oleks keegi uksest käinud. Barbro kõikus jalgadel, kui ta uuesti ust kinni panema läks.

«Võta ennast kokku, Barbro,» pomises ta.

Ta võttis ämbri ja sugemisharja ning avas Melody latri. Parem alustada närvilise märaga. Nad olid täna tublit koostööd teinud ning väljas mere ääres mängult võidusõidu võitnud. Varsti võib Barbro teda juba mõnele võistlusele kirja panna, vähemalt kohalikule, maakonna omale. Ta astus mära juurde, silitas ta ninaselga ning surus põse vastu looma pead.

«Terekest,» pomises ta. «Hakkame nüüd pihta õhtuse tualetiga.»

Melody pööras pead. Igatahes väga kähku. Ajas ninasõõrmed puhevile. Pruuskas. Naksas hammastega. Täiesti ootamatult. Hammustus kõrvetas sõrmes ja veri voolas peopessa.

«Ai sa saatan! Mis sa teed?» karjus Barbro.

Jahmunult jõllitas ta verejooksu. Jope oli verine. Teise käega otsis ta taskust suhteliselt puhta paberist ninarätiku, millest sai sobiva sidumisvahendi. Mära oskas vaevalt vastust anda oma halvale käitumisele, selle asemel pressis ta perenaise oma koguka kerega vastu latri seina. Barbro lõi teda puusa pihta, püüdes hobust eemale lükata. Melody oli püstihulluks muutunud.

«Nihuta end ometi!» röökis naine vihaselt.

Taganeda polnud kuhugi. Hobuse kere pressis peale. Barbro muutis taktikat ning püüdis hobuse alt läbi ronida, selleks peaks ta küürutama nii palju, et hobuse kerest madalam olla. Pagan võtaks, mis Melodyga ometi lahti on? Ta pole kunagi varem sedasi käitunud.

Barbro oli juba õlehunniku lähedal. Võis käega õlgi kobada. Mära surve andis pisut järele. Nii kiiresti kui suutis, roomas Barbro käpukil latriukse poole. Sõrm valutas ning veri tilkus läbi paberist ninarätiku. Haav tuleb puhastada ja uuesti siduda, enne kui tööd jätkata. Kui ta ainult sellest põrgust välja pääseks ja esmaabikapini jõuaks.

Samal hetkel kui Barbro latriukse piidast kinni haaras ja üritas püsti tõusta, sai ta kabjahoobi selga. Hoop oli ränk. Ta vajus kokku. Hing jäi kinni. Ajas köhima. Järgmine kabjahoop tabas teda külje pealt ning haiget sai puus. Ta üritas püsti tõusta. Pagan võtaks, ta peab välja saama! Melody oli nagu pöörane. Barbro üritas hobust röökimisega peletada. Hobune ründas uuesti. Otse näkku. Barbro ei jõudnud käsi näo kaitseks ette tõsta. Ta kukkus kokku, kui hoop ta lõualuu lömastas.