Siiri Julge ei tahagi, et ta raamatuid tõlgitakse: hiidlaste naljasoone edasiandmine ei ole kõige kergem ülesanne

Siiri Julge. Foto: Erakogu

Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Aastal 1992 alustas ta majandusõpinguid Rootsis Jönköpingi ülikoolis. Ta on töötanud aastaid erinevates suurettevõtetes juhtivatel kohtadel, viimased seitse aastat aga oma ettevõttes, mis koolitab ja nõustab juhtivtöötajaid.

Oled õppinud Rootsis majandust. Mis Sind aga kirjanduse radadele suunas, kirjutama ajendas?

Mulle on kogu aeg meeldinud kirjutada ja mõte Hiiumaaga seotud krimilugu kirjutada on mul juba mitu aastat mõtteis mõlkunud. Pöördepunktiks sai see, kui arstilt tuli teate, mis mu elu korraks seisma pani. Samal ajajärgul jõudis minuni ka üks uurimus, mille eesmärk oli välja selgitada, mida kahetsevad inimesed, kes on oma elu lõpusirgel. Uurimustööst selgus, et enamik inimesi kahetseb asju, mida nad ei ole teinud või pole julgenud teha. Varsti tuli välja, et arsti poolt arvatu oli valehäire, aga sellegipoolest pani selle uurimuse tulemus mind mõtlema: mida kahetseksin mina, juhul kui arsti kahtlus oleks olnud tõsi. Siis jõudsingi järeldusele, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis mina ei hakka kuuluma selle statistika alla, kes elus tegemata jäänut kahetsevad. Tegin nimekirja asjadest, mida soovin teha, ja hakkasin tegutsema.

Kust saad oma lugudele inspiratsiooni?

Igalt poolt. Hiiumaal jalutades, mõnd filmi vaadates, raamatuid või uudiseid lugedes. Kolmanda raamatu suurim inspiratsioon tuli pojaga mööda Hiiumaa randu jalutades. Mis seal juhtus ja mille osaliseks me saime, on nüüd kõik kolmandasse raamatusse sisse kirjutatud.

Mis pani Sind just Hiiumaa krimilugusid kirjutama?

Arvata võib, et selle tõuke andsid mulle Skandinaavia krimikirjanikud. Väga paljud on oma sünni- või elukoha mõrvade tallermaaks muutnud. Näen, kuidas see nendesse kohtadesse turiste toob, ja eks ma oma südames elan ikka Hiiumaale ja tema arengule kaasa. Mingi osa minust lootis ja loodab, et huvi Hiiumaa vastu kasvab. Võibolla ka arusaam selle kohta, mida tähendab elada Hiiumaal. Sellepärast kutsungi oma stiili rohkem feelgood-krimiks.

Minu raamatutes on kolm paralleelset liini: mõrv, elu Hiiumaal ja juhtivtööga seotud mõtted. Miks just nii läks, ei oskagi öelda. Juhtivtööga seotud detailid ja mõtted on ainuke osa raamatust, mis põhineb täielikul tõel: kõik on ise omal nahal ära proovitud. Selles osas on mul suur kogemus, kuna olen peaaegu 15 aastat ise juhtivtööga tegelenud ja pärast seda nõustanud aastaid juhtivtöötajaid oma firmas.

Hiiumaa eluolu kirjeldamine tundus ka tähtis. Seda enam, et näen Hiiumaa elu nüüd teise pilguga, kui ise seal alaliselt ei ela. Saan aru, et väljastpoolt sinna kolides võib tekkida väike kultuuri-crash. Võiks isegi öelda, et kui kellelgi on plaanis Hiiumaale kolida ja ta Hiiumaast eriti midagi ei tea, siis lugegu Hiiumaa mõrvalugusid, et saare kultuurist ja sealsete asukate käitumisest väike ülevaade saada.

Milline on Sinu kirjutamisstiil: kui pikk on eeltöö raamatu kirjutamiseks, kus ja millal Sulle meeldib kirjutada jne?

Eeltöö pikkus on erinev. «Igatsuse» idee tuli ruttu ja algkäsikiri oli kuuga valmis. Pärast seda lasin sel mitu kuud «puhata». Selle käsikirjast «puhkamise» idee andsid mulle mu kirjanikest sõbrannad ja see sobis mulle väga. Kui paar kuud hiljem uuesti käsikirja avasin, tegin palju muudatusi. «Mineviku varjude» idee oli mul tegelikult juba enne «Igatsust» olemas, aga sellega ei sobinud raamatusarja alustada. Aga kui üleüldiselt rääkida, siis ei ole koht või aeg minu jaoks tähtsad. Telekat ma eriti ei vaata, nii et enamasti sisustan oma päevatööst vaba aega kirjutamise või maalimisega.

Kust on pärit peategelase Karolini tegelaskuju, kas ülikooli ja tema eriala valik oli juhuslik?

Karolini tegelaskuju on segu minust endast ja mu lähimast sõbrannast. Sama seis on Karolini sõbranna Maiaga. Kui Karolinis on rohkem mind, siis Maias rohkem mu sõbrannat. Kirjutasin «Igatsuse» sünopsise rootsi keeles ja kui mu sõbranna abikaasa seda luges, siis täheldas ta, et olen tema naise pisut liiga fantastiliseks teinud. Nii et võibolla on kombinatsioonid pisut paremad kui algisikud. Ma ise arvan, et asi on pigem selles, et tegin tegelaskujud rohkem stereotüüpseks, valisin mõlemast välja need iseloomujooned, mis looga sobisid, ja koondasin need ühte isiksusse. Seega on nii Karolin kui ka Maia kombinatsioon meist mõlemast.

Et Karolinist just raamatukoguhoidja sai, oli juhuslik. Mõte oli leida üks amet, mis oleks natuke erinev, mitte mainstream, mis paneb tegelase suurlinna maha jätma.

Teises raamatus oli tähtsal kohal ka Tartu. Millised Eesti linnad on Sinu lemmikud?

Tartu on raudselt mu lemmikute nimekirjas. Omal ajal proovisin Tartu ülikooli sisse saada, et rootsi keelt õppida. Ei saanud sisse, aga Tartus veedetud eksamite aeg oli tore. Olen seal ka pärast käinud ja pettumust ei ole kunagi pidanud tundma. Kuressaares käin ka meeleldi. Pärnu ja Viljandi on samuti toredad. Kärdla on muidugi ülim lemmik, aga paljudel linnadel on oma sarm ja ilu.

Kas tahaksid, et Sinu raamatud ilmuksid ka rootsi keeles?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud, aga pean sellele eitavalt vastama, vähemalt selles osas, mis puudutab Hiiumaa mõrvalugusid. Need raamatud kirjeldavad elu ühel väikesel saarel ja see osa on Rootsis Anna Janssoni poolt täidetud. Hiiumaa dialekti tõlkimine ja hiidlaste naljasoone edasiandmine ei ole ka just kõige kergem ülesanne. Aga ma kirjutan praegu üht käsikirja rootsi keeles. Nii et jah, seda raamatut loodan ma tulevikus siinsetel müügilettidel näha küll. Selle loo teema on seotud Teise maailmasõja ja eestlaste Rootsi põgenemisega.

Kes on Su lemmik Eesti kirjanike seas? Millised Rootsi ja muud maailma autorid Sulle meeldivad? Kas mõni kirjanik on Sulle eeskujuks?

Eesti kirjanikest meeldivad mulle klassikud: Jaan Kross, Silvia Rannamaa, A. H. Tammsaare, Eduard Vilde, Oskar Luts. Arvatavasti sellepärast, et mulle meeldib ajalugu ja need kirjanikud on lihtsalt fantastilised eluolu edasiandjad. Rootsi kirjanikest on lemmikuks mu sõbranna Caroline Eriksson, kelle teoseid saab ka eesti keeles lugeda. Lisaks temale Anna Jansson, Anders de la Motte ja Stieg Larsson. Maailma nimedest Jane Austen, Isabel Allende, Paulo Coelho, Jojo Moyes. Väga palju aega kulub ametialase kirjanduse lugemisele. Üldiselt pean aga tunnistama, et ma olen raamatute «sööja». Tihti ei mäleta ma autori nime ega raamatu pealkirja ja alles siis, kui keegi hakkab sisust rääkima, tean, kas olen või ei ole seda raamatut lugenud.

Mis eeskujudesse puutub, siis on mulle rohkem eeskujuks sellised inimesed, kes oma tee valivad ja sellel järjekindlalt, takistustele vaatamata, edasi sammuvad. Ja need inimesed ei pea sugugi tuntud olema. Selline tegevus ja maailmavaade inspireerib mind palju rohkem kui üksikud saavutused või tuntus.

Ma tean kirjanikke, kes krimkasid kirjutavad, ja neid, kes elulugusid vahendavad, aga selliseid, kes kolm erinevat joont kokku panevad, kus ka juhtivtöö meetodid sisse põimitud, ma ei tea. Seega katsetan oma stiiliga üht käimata rada (vähemalt oma teada) ja ka see asjaolu võib närvekõditav olla. Mulle meeldib proovida asju, mida ma pole enne proovitud. Võibolla on minusuguseid kirjanikuhakatisi teisigi, aga ma ei ole veel sama stiilliga kirjanikku leidnud ja see asjaolu on minu jaoks tähtsam kui see, kui palju raamat populaarsust kogub. Võibolla on see huvitav stiil, võibolla täiesti vale, aga nüüd on see vähemalt ära proovitud. Äkki avastab mõni krimisõber, et juhtivtöö on päris põnev. Või saab mõni juhtivtöötaja, kel väike igatsus suurlinnast maale kolida, tõuke see mõte täide viia.