/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/17/14967095t1hc40d.jpg)
Argo kirjastusel ilmus eesti teadlaste Anu Kannikese ja Madle Uibo raamat «Moodsa elu õppetunnid», mis jutustab moodsa eluviisi omaksvõtust 20. sajandi alguskümnendite Eestis.
Eesti seltskonnaelu alguses oli ka haritud inimeste hulgas neid, kes tekitasid oma käitumisega piinlikkust
Toonaste muutuste võlu, valu, kirgi ja vastuolusid kajastavad lood toidust, kommetest, kodust, ilust, tervisest ning kehakultuurist. Millised uuendused tekitasid inimestes imetlust ja ihalust, mis pahandas ja põhjustas vaidlusi? Kuidas moodne eluolu levis, kellest võeti eeskuju, kuidas kasvatati rahvast kultuursemaks ja euroopalikumaks? Kuidas muutusid ettekujutused kaasaegsest mehest ja naisest?
/nginx/o/2022/11/17/14967096t1hd05e.jpg)
Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi «saarekesed» ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.
Anu Kannike on etnoloog, filosoofiadoktor, Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on 20. ja 21. sajandi argikultuur ja kultuuripärandi tõlgendused tänapäeval. Madle Uibo on ajaloolane, Tartu Linnamuuseumi teadur-koguhoidja. Tema peamised uurimisvaldkonnad on argiajalugu (20. sajand) ja suuline ajalugu.
Raamatu esitlus toimub neljapäeval, 24. novembril kell 17 Viru Keskuse Rahva Raamatus. Autoritega vestleb Marju Kõivupuu.
Loe raamatust katkendit!
***
Seltskonnaelu kujunemine
Eestikeelne ja -meelne peenem seltskonnaelu hakkas kujunema 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esialgu oli ka haritud inimeste hulgas neid, kes tekitasid oma käitumisega piinlikkust. Nii on legendaarne koolidirektor Elfriede Lender (1882–1974) meenutanud, kuidas sajandi algusaastail Päevalehe toimetaja, kes oli Toompea lossi kuberneri vastuvõtule kutse saanud,
… olnud küll korrapäraselt riietatud, frakis ja tsilindris, kuid palituta. Voorimeest ei olevat kokkuhoiu pärast võtnud. Kuna hakanud sadama, siis võtnud vihmavarju ning läinud jalgsi lossi, kalossid jalas. [---] Söögi ajal võtnud apelsini, torganud sellele kahvli sisse ja hakanud koorima nagu kartulit.
/---/
Mõistetavas püüus loobuda saksikust mentaliteedist ja maneeridest ning soovis hoida rahvuslikku joont jõuti kohati igasuguste viisakate kommete eitamiseni, näiteks põlates tennisemängu või silinderkübaraid. Samas järgisid akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid siiski valdavalt baltisaksa korporatsioonide eeskujul kujundatud käitumisreegleid.
Esimesed eesti haritlaste salongid tekkisid 19. sajandi viimasel veerandil, tuntumaid oli Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula kodu Tartus Tiigi tänaval. Koduseid vastuvõtte Veski tänaval korraldas ka literaat Karl August Hermann (1851–1909). 1903. aasta sügisel hakkasid regulaarseid koduseid vastuvõtte korraldama rahvateadlane Oskar Kallas (1868–1946) ja kirjanik Aino Kallas (1878–1956), kelle juures sai salongikeeleks eesti keel. Sinna kogunes nii poliitikuid, õppejõude kui kunstiinimesi, aga ka aktiivsemaid gümnaasiumiõpilasi, nagu Gustav Suits, Bernhard Linde ja Hella Murrik. Söödi võileibu ning kõneldi poliitikast ja kirjandusest. Samuti kujunes sajandi algusest kauaaegseks seltskonnaelu keskuseks poliitik Jaan Tõnissoni (1868–1941) kodu, mis pärast riigimehe abiellumist 1910. aastal asus Tööstuse (praegusel Anna Haava) tänaval. Tõnissoni juures ei järgitud alati formaalsusi, lisaks intellektuaalsetele vestlustele teeõhtutel käidi näiteks koos külalistega ka maapärases saunas, õues mängiti kulli ja tagumist paari.
/nginx/o/2022/11/17/14967093t1hb204.jpg)
Tallinnas hakkas eesti seltskond omavahel regulaarselt suhtlema 1904. aastal, mil eestlased saavutasid esimest korda ülekaalu linnavolikogu valimistel. Poliitiliselt aktiivsemate meeste abikaasad (Elfriede Lender, Helma Päts, Marianne Pung jt) lõid naiste heategevusliku käsitööringi, seejärel hakati perekonniti suuremaid koosviibimisi korraldama. Sagedasi vastuvõtte ja iganädalasi kaardiõhtuid peeti advokaat Jaan Poska (1866–1920) kodus Kadriorus Liiva (praegusel Poska) tänaval. Algul valitses neil õhtutel vene keel, kuid peatselt sai eesti keel ülekaalu. Suur osa selle salongi loomisel oli Constance Poskal (1874–1923), kes oli ühtaegu temperamentse ja vaimsena tõeliseks hingeks seltskonnale, kus «… eesti seltskonnategelased kokku puutusid niihästi vene võimukandjate kui ka hiljem välismaa diplomaatide ja sõjaväe esindajatega».
/---/
Esimese maailmasõja eel eestlaste seltskondlik läbikäimine elavnes ja kujunesid ka euroopalikud kirjandussalongid, neist tuntuim oli Marie Underi salong Tallinnas Tartu maanteel. Salong alustas tegevust 1906. aasta lõpul, vilgas suhtlus kestis 1917. aastani.
Eesti Vabariigi algusaastatel juurdus linnades kindlate koduste vastuvõtupäevade ehk jour fixe’ide traditsioon. Naisliikumise ühe juhi Helmi Mäelo (1898–1978) sõnul tõi Tartusse selle kombe Soomest 1919.–1924. aastal Tartu Ülikoolis läänemeresoome keelte professorina töötanud Lauri Kettunen (1885–1963) koos proua Hiljaga, kes avasid oma Vabriku tänava kodu uksed külalistele igal teisipäeval.
«Jour fixe’idel» oli kogu korter külaliste kasutada. Kõige tagumises toas oli kaetud kohvilaud. Neid vastuvõtte mõistis pererahvas teha ülimalt meeldivaiks ja ka sisukaiks … Nendel koosviibimistel kõneldi keelest ja kirjandusest kui ka hõimuprobleemidest, deklameeriti uusi luuletusi ja arvustati uut kirjandust. Kuid ei piirdutud ainult vaimse osaga. Lõpuks läks ikka lahti mängimiseks, peitmiseks, jooksmiseks ja pimesikumänguks.
/---/
1920.–1930. aastatel nihkus seltskonnaelu raskuspunkt kodustelt olengutelt avalikku ruumi – seltsidesse ja klubidesse, restoranidesse, kohvikutesse, ametlikele vastuvõttudele ning ballidele. Iseseisvas vabariigis avanesid kiire sotsiaalse tõusu võimalused ja kasvas jõukus. Mitte üksnes eliit, vaid ka toekas keskklass pidi oskama moodsalt riietuda, oma elukeskkonda kujundada ning viisipäraselt suhelda ja süüa. Kommete lihvimine kulges kiiremini euroopalikku ilmet võtvates linnades ja linnade lähemas ümbruskonnas, samas kui – eriti vanemad – maainimesed jäid pigem truuks lihtsatele talupoeglikele tavadele.
Mitmed tollal keskealised avaliku elu tegelased olid omandanud häid kombeid välismaal õppides või teenistuses olles. Noorematele või vähem vilunutele olid abiks peente kommete käsiraamatud. 1920. aastate teisest poolest alates ilmunud – nii algupärased kui ka tõlgitud – juhised õpetasid aga elama moodsat, see tähendab aktiivset linlikku elu, mille juurde kuulusid tihe pidutsemine, tants ja peen köök, aga ka sportimine ja reisimine. Avalikkuses oli õige käitumise teema aktuaalne, sobiva ja sobimatu üle vaieldi ägedalt ajakirjanduses. Ka tollaste naisteajakirjade lugejate kirjade rubriigid on tulvil murelikke küsimusi ühes või teises olukorras kohase välimuse, toidu või käitumise kohta.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/17/14967090t1hae5b.jpg)
Ometi võttis välise lihvi, veelgi enam aga sisemiste hoiakute muutmine aega. Nii ilukirjanduses (meenutagem kasvõi Tammsaare «Tõe ja õiguse» neljandat osa) kui ka mälestustes on kujutatud kiirelt rikastunud seltskonnainimeste õhukest kultuurikihti ja tõusiklikku stiili. Näiteks Rootsi sõjaväelane ja ajakirjanik Carl Mothander kirjeldab Eesti riide- ja ilukaubandusega jõukaks saanud naisi, kes harrastasid muuhulgas petmist, sõimamist ja altkäemakse:
… äärmiselt ekstravagantse välimusega daamid täies sõjamaalingus, värvitud ja lõhnastatud kuni viimse piirini, mida silm ja nina taluvad … Kübarad kõige julgemat fassongi, silmad kõige belladonnapõhjatumad, juveelid kõige poolehtsama säraga; kõrvarõngad ulatunuks supitaldrikusse ja markiisisõrmused katsid terve sõrmelüli.
Ka esmakordselt kõrgesse riigiametisse tõusnud inimesed tundsid end selles rollis algul kohmetult. Elisabeth van den Bosch-de Jongh kujutab heatahtliku huumoriga Eesti kaubandusministri ärevust tema auks 1920. aastal korraldatud õhtusöögil:
Ta sarnanes täpselt Saksa koolmeistrile, kes peab keisrit vastu võtma – frakk, lilleline vest, valge, külje pealt haagiga kinnitatud lips, mida ta muudkui allapoole lükkas. See mees kartis nii väga olla ebaviisakas, et ütles pidevalt «vabandage», tooli serval istudes kuhjas ta mu taldrikule sakuskat … minu marineeritud heeringas ujus sõbralikult koos konservlõhega ajukastmes ja vaevalt söandas mees ühe lusikatäie võtta, kui juba oli tal taldriku kohal lusikas mõne teise roaga.
Juba 1920. aastate keskpaigaks olid siiski toimunud nihe – sõjaaegne viletsus oli ületatud ja elatustaseme tõus võimaldas pürgida enama poole kui elementaarsete vajaduste rahuldamine. Kultuurne elustiil sai ihaldusväärseks ja selles vallas toimunud muutused olid üllatavalt kiired. Kõnekas on näiteks 1924. aastast pärit pilt, mille oma mälestustes maalib baltisaksa paruness Camilla von Stackelberg:
Esimestel aastatel olid jõukamad eestlannad, siidist pärastlõunakleidid seljas, sõitnud trammiga ning ikka ja jälle võis seejuures näha, kuidas nad … õngitsesid näppudega otse paberist suitsuräimi ja sõid. Nüüd hakkasid nad kandma moekaid tänavakostüüme, värvisid huuli ja sõrmeküüsi punaseks ja omandasid häid kombeid. Mehed arenesid aeglasemalt, kuid nemadki omandasid järjest enam euroopalikku välisilmet, ja kui varasemail aegadel oli lihtsa eestlase jaoks olnud kõrgeima elegantsi tunnuseks läikiv kummijalats, mida kalossiks kutsuti ja mida peenuse märgina kanti ka kuiva ilmaga, kadus see nüüd pea täielikult.
Osaledes 1925. aastal Läti presidendi visiidi puhul korraldatud õhtusöögil ja ballil, tõdes proua Bosch-de Jongh üllatusega, et hiljutine lihtsus ja sundimatus on asendunud laitmatu etiketiga:
Sellel õhtusel peol näen ma kõige moodsamaid õhtukleite ja ka härrade rõivastele ei saa midagi ette heita. Mõttes libisevad mööda seitse aastat, meenutan esimesi pidusid ja tunnen nüüd täiuslikult väljanägevate daamide hulgas ära need, kes kandsid tollal siidist ballikleidi all villaseid sukki ja saapaid, ja härrad, kes kandsid pruune kingi … Valged taldrikud ja vana saksi portselan, mille väärtust ei teatud, olid tollal läbisegi üksteise peale laotud. Nüüd süüakse suurest uuest serviisist.