Jalkaraamat, mis tõmbab MMi sujuvalt käima ja paneb mõtte liikuma. Ehk ka jalad?

19. augustil toimunud meelelahutuslik jalgpallimatš, kus läksid vastamisi spordiajakirjanikud ja erinevate elualade staarid. Pildil Ott Järvela. Foto: Kermo Benrot

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Ott Järvela raamatut «Järvela jalkasahver. Jalgpallilugusid meilt ja mujalt».

Varuge raamatuid, sõbrakesed, sest jalka ilmameistrit hakatakse võistlema ning pool telekat on kuu aega palle ja pallureid täis.

Ott Järvela, «Järvela jalkasahver. Jalgpallilugusid meilt ja mujalt». Foto: Raamat

Ma armastan jalgpalli. Ma ei tea jalgpallist kõige vähematki ja see vähenegi läheb muudkui meelest ära. Ent selles mängus on elegantsi ja hoogu ja kõrgust ja madalust ja nalja ja rõõmu ja tõsidust ja pätlust ja tõtt ja traagikat; jalgpall on vist ainumas osa spordist, mis on rohkem kultuur kui kehakultuur.

Armastan ka raamatuid, mis on kirjutet niiviisi, et lustiga loeb ka inimene, kes teemast ööd ega mütsi ei jaga. Hea kirjutaja toob lugeja vaimlise kamina ette karvavaibale korraga kosmose, kokanduse ja korvpalli, antud juhul siis jalgpalli. Mina ei teadnud noist juttudest pooli nimesid ega taustatoone, mis ei takistanud mul vähimalgi määral «Jalkasahvrit» mitu tundi jutti täiega nautimast. Olen kaunis kindel, et ka inimene, kes jalgpallist kolligi oimata ei taha, on võimeline siinse loostiku seltsis meeldivalt aega veetma. Pole välistet, et arusaamine jalgpallist hakkab samuti tekkima. Või vähemalt ütleb lugeja sisetunne, et midagi ses asjas ikkagi on, ei tasu end ühest kultuuriruumist päriselt välja lõigata, pigem suhestuda. Mine sa isahane tea. Ükski tarkus pole tarvitamata jäänud. No ja kui veel telekas palle täis pea jõuluni välja, nagu öeldud.

Jah, naised ja romantikud ja kes te kõik seda loete. Jalgpallis on midagi eluolulist meile kõigile. Tuleb vaid üles leida. On koomikule ja kaabakale, on korralikule ja kaosekakule, on õrnale, on rämedale. Pallurid on aastakümneid väitnud, et pall on ümmargune, aga ma ei oleks selles nii kindel. Ta on ikka väga mitmemõõtmeline väga mitmes mõttes. Jalgpall kui nähtus veel märksa mitmemõõtmelisem. Jalgpall on pagana intelligentne mäng. Lähemal vaatlusel selgub, et ka ameerika jalgpall on vägagi intelligentne mäng. Loll jalgpallur on peaaegu oksüümoron.

Eesti jalgpallis läbi aastakümnete üks olulisim tegija Aivar Pohlak on näiteks väga hea luuletaja. Ta ei avalda enam, ta keskendub põhilisele. Hetkel. Mitmed Eesti kirjanikud on (olnud) korralikud jalgpallurid. Nad väga ei mängi, nemadki keskenduvad põhilisele. Aga ühisosa on olemas. Juttu jätkub kauemaks.

«Järvela jalkasahver» tõmbab MMi sujuvalt käima ja paneb mõtte liikuma. Ehk ka jalad. Nii memmedel kui mehemürakatel. Mõnus!