Sinijärv soovitab: mõni pisike raamat oskab nii lahedalt loll olla, et teeb tükiks ajaks meele heaks

Ottomar Sukko, «Vanamehe koomušk». Foto: Raamat

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Ottomar Sukko «Vanamehe koomuškit».

Graafiline romaan on Eestis tõsimeelne värk. Pärt, Rehepapp ja vankrimääre. Suur kunst. Klassikaline lehesabade koomiks (comic strip) on natuke harvem, väiksem ja ebamäärasem. Ei taha hakata kiitma ega kritiseerima – kummakski oleks alust. Kuidas see kõik graafilisteks novellideks, jutustusteks, miniatuurideks, novellettideks, laastudeks jagada…

Vanameeš on omaette kategooria ning jalgpallikuu eel tuleks soovitada midagi ka neile, kes pikka juttu ei loe, aga lõuatäie naeru tahavad kõhusügamise ja mehise lonksu kõrvale jälle ja ikka. «Vanamehe film» oleks mu meelest parim Eesti film üle aegade, kui ta ei võistleks tihedas kategoorias. Nukukate ja joonikate hulgas on meil nimelt jo aastakümneid uhkeid asju olnud ette näidata. Nõnda jääb mu lemmikuks pärisfilmide hulgas endiselt «Malev» ja «Vanamehe film» võidelgu oma võitlust edasi. Aitan ja toetan.

«Vanamehe koomušk» on natuke suur ja skemaatiline, samas alustaja koomuškilugeja jaoks võib-olla just täpse lähenemisega. Järgmine julgeb olla vast mahukam ja veel hulka segapäisem. Jõujooned saavad esikteoses teadagi maha pandud. Päris viieaastaste vahukleidiliste lulluprintsesside raamat ei pruugi just olla. Samas keskealine ülekaaluline eesti isik, kes pärast kaheksanda klassi lõpukirjandit pole sõna ega pildiga kokku puutunud väljaspool seebioopereid ja hinnasilte – temale on vanamehekoomušk vinge lugemine. Vänge on ta noile/meile teistele. Ja oi tont, kui lõbus. Ei tohiks olla, ent on.

Mitte et ninaga viskajaid, peenutsejaid, igivigisejaid ei jaguks. Iga hüva nalja ligi jätkub neid. Ninaga viskamiseks on omad paigad, kus päris inimesed ei käi. Ja nood teised kohad, kus käiakse harva ja jala, keiser kaasa arvatud. Mis siin pikalt põrsaussi põrguurgu ajada, aadressil www.vanamehemultikas.ee võib sipsti seninähtamatule tasandile jõuda. Rääkimata sellest, et kinu ja vinu ja koomuski juures on alati tegelemas hulka rohkem inimesi kui kaanelt näha – tänu siinkohal nendele ja ootame uut, hullemat.

Heh, mõni pisike raamat oskab nii lahedalt loll olla, et teeb tükiks ajaks meele heaks!