Inimene on alati lendamisest unistanud. Lennukiga, inglitiibadega, nõialuuaga (1)
19. november 2022, 10:06
/nginx/o/2022/11/18/14969781t1h2092.jpg)
Teaduskirjastus Argo andis eesti keeles välja Richard Dawkinsi raamatu «Lennud unes ja ilmsi. Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle», mille tõlkis Kadri Koik.
Kas olete kunagi unistanud lendamisest? Või kujutanud ette, mis tunne oleks linnu kombel taevas liuelda ja keerelda? Võib-olla lasete mõnikord mõtetel heljuda teisele poole tundmatu ja salapärase piiri?
«Lennud unes ja ilmsi» jutustab sellest, kuidas loodus ja inimesed alates müütilisest Ikarosest kuni väljasurnud lindudeni, vendadest Wrightidest ja nende lennumasinast kuni putukate ja pistrikeni on õppinud vabanema gravitatsiooni köidikuist ja tõusma taevasse, aga ka mõttelendudest ning oskusest hall argipäev teaduse ja kujutlusvõime abil selja taha jätta.
Paeluv ja imekaunilt illustreeritud lugu lendamisest unes ja ilmsi on valminud maailma tippteadlase Richard Dawkinsi ja kunstnik Jana Lenzová koostöös.
Richard Dawkins oli Oxfordi esimene Charles Simonyi professuuri hoidja teaduse populariseerimise alal. Tema raamatuid on müüdud miljonite kaupa enam kui 40 keeles. Dawkins on mitmekordne audoktor loodusteadustes ja kirjanduses ning kuulub Londoni Kuninglikku Seltsi ja Londoni Kuninglikku Kirjanduse Seltsi. Ta on olnud teadusdokumentaalide saatejuht nii BBCs kui ka Channel 4s. 2013. aastal valisid Prospect Magazine’i 10 000 lugejat rohkem kui sajas riigis ta maailma esimõtlejaks.
Jana Lenzová sündis ja kasvas Slovakkias Bratislavas ning on illustraator, tõlkija ja sünkroontõlk. Tema kaks suurt kirge on keeled ja joonistamine. Olles tõlkinud slovaki keelde Richard Dawkinsi teose «Luul Jumalast», hakkas ta Dawkinsi raamatutele kaastööd tegema illustraatorina. Jana on loonud ka mitmeid kaanekujundusi ja tema kunsti on kasutatud paljudes blogides, kaasa arvatud CBC/Radio-Canada 2014. aasta taliolümpiamängude blogi.
Loe raamatust katkendit!
***
Unistused lendamisest
Kas teie näete vahetevahel unes, et lendate nagu lind taevas? Mina näen küll ja mulle see väga meeldib. Mulle meeldib puulatvade kohal mõnusalt liuelda, hõljuda ja noolena alla söösta, mängelda ja kolmandat mõõdet kasutades plehku pista. Arvutimängud ja virtuaalreaalsuse prillid viivad kujutlusvõime mühinal kõrgustesse ja lennutavad meid muinasjutulistesse nõiduslikesse maailmadesse. See ei ole aga päriselu. Mõni ime siis, et mõned mineviku suurvaimud, teiste seas ka Leonardo da Vinci, on igatsenud lindude seltsi ja disaininud masinaid, et nende kõrvale lendama pääseda. Mõne minevikuleiutise juurde tuleme hiljem tagasi. Need leiutised ei töötanud, enamik neist ei saanudki töötada, kuid seepärast ei kustunud unistus.
«Lennud unes ja ilmsi» tähendab, et see raamat on lendamisest – see tähendab kõigist võimalikest raskusjõu trotsimise viisidest, mida inimesed sajandite jooksul ja teised loomad miljonite aastate jooksul kasutusele on võtnud. See tähendab aga ka mõtte- ja ideelende, mis saavad hoogu ainuüksi mõtlemisest lendamisele kui nähtusele. Sel moel teemast veidi kõrvale ekslemine on raamatus märgitud heledama kirjaga ja sisaldab sageli rasvases kirjas sõna «muide».
Kui juba lendamisest rääkida, siis alustaks lennukalt ja eriti kõrgelt: 2011. aasta Associated Pressi küsitluse käigus tuli välja, et 77 protsenti ameeriklastest usub inglitesse. Islamis on inglitesse uskumine juba ette kirjutatud. Roomakatoliiklased on ajast aega uskunud, et igaüht meist valvab oma kaitseingel. See teeb kokku paraja portsu tiibu, mis inimese ümber vahetpidamata ja hääletult lehvivad. «Tuhande ja ühe öö» lugudes tarvitses lendaval vaibal istujal vaid soovi avaldada ja ta sõidutati ühe silmapilguga sihtkohta. Müütilisel kuningas Saalomonil oli särav siidivaip, mis oli nii suur, et sellega oleks võinud sõidutada 40 000 sõjameest. Kõige krooniks oskas kuningas Saalomon ka tuuli käskida ja need viisid kuninga sinna, kuhu iganes ta tahtis. Vana-Kreeka müüt räägib Pegasusest, hunnitust tiivulisest valgest hobusest, kelle seljas sõitis kangelane Bellerophontes tapma koletist Kimääri.
Moslemid usuvad, et prohvet Muhamed võttis lendava hobuse seljas ette öise teekonna. Ta kihutas Mekast Jeruusalemma tiivulise hobusesarnase olevuse Buraqi seljas, keda enamasti kujutatakse samasuguse inimpeaga, nagu oli Kreeka müütilistel kentauridel. Öiseid teekondi kogeme unenägudes me kõik ja mõned unerännakud, nende hulgas ka unes lendamine, on vähemalt sama kummalised nagu Muhamedi oma. Kreeka mütoloogilisel kangelasel Ikarosel olid käte külge kinnitatud vahast ja sulgedest tiivad. Ikaros lendas oma upsakuses Päikesele liiga lähedale. See sulatas tiibadelt vaha ja Ikaros kukkus surnuks. See on muidugi kena hoiatav näide, et inimene ennast täis ei läheks, kuid tegelikkuses oleks Ikaros järjest kõrgemale lennates pidanud sattuma mitte aina kuumema, vaid külmema õhu kätte.
/nginx/o/2022/11/18/14969785t1h5300.jpg)
Räägitakse, et nõiad vihisevad luua seljas läbi õhu, ja hiljuti liitus nendega ka Harry Potter. Jõuluvana ja põhjapõder kihutavad detsembrikuises lumesajus kõrgel taevas korstnalt korstnale. Mediteerivad gurud ja fakiirid väidavad tõsimeeli, et nad hõljuvad lootoseasendis põranda kohal. Levitatsioon on rahva seas piisavalt levinud fantaasia, et anda koomiksitele ja karikatuuridele peaaegu sama palju ainest kui üksiku saare naljadele. Minu lemmik nende seast pärineb loomulikult New Yorkerist: tänaval kõndiv mees vaatab kõrgel seinas olevat ust. Silt uksel ütleb «Riiklik levitatsiooniühing».
Sir Arthur Conan Doyle lõi kriminalisti mõtteviisiga Sherlock Holmesi tegelaskuju, ilukirjanduse esimese detektiivi. Doyle’i tegelaskujude seas oli ka hirmuäratav professor Challenger, raevukalt ratsionaalne teadlane. Ilmselgesti imetles Doyle nii Holmesi kui Challengeri, kuid lasi end lihtsa nõksuga haneks tõmmata viisil, mille üle oleks irvitanud mõlemad tegelaskujud. See oli sõna otseses mõttes lapsik, sest Conan Doyle lasi end ninapidi vedada kahel mänguhimulisel lapsel, kes olid teinud fototrikke tiibadega inglitest. Kaks tüdrukut, täditütred Elsie Wright ja Frances Griffiths lõikasid raamatust kääridega välja haldjate pildid, kleepisid need papile, riputasid aeda ja pildistasid teineteist haldjatega koos aega veetmas. Doyle oli vaid kõige kuulsam inimene paljude hulgas, kes end Cottingley haldjatega ära petta lasid. Doyle kirjutas isegi raamatu «The Coming of the Fairies» («Haldjate tulek»), milles levitas oma sügavat veendumust nende väikeste, liblikatena õielt õiele lendlevate tiivuliste olevuste olemasolust.
Äkilise meelega professor Challenger oleks käratanud: «Missugustest eellastest need haldjad on arenenud? Kas nad arenesid välja ahvidest, tavalisest inimesest eraldi? Mis on haldjatiibade evolutsiooniline algupära?» Anatoomiat tundva arstina oleks Doyle pidanud mõtisklema, kas haldjatiivad arenesid abaluu või roiete jätketena või millegi täiesti uudsena. Tänapäevasele silmale paistavad Cottingley fotod ilmselgelt võltsitud. Et olla Sir Arthuri suhtes õiglane, peab ütlema, et need sündmused toimusid ammu enne Photoshopi ajastut ning tollal oli väga levinud veendumus, et kaamera ei valeta.
Internetipõlvkonna inimestena teame, et fotode võltsimine on ülimalt lihtne. Cottingley tüdrukud tunnistasid lõpuks oma vembu üles, kuid alles siis, kui olid ise rohkem kui 70 aastat vanad ja Conan Doyle ammu maamullas. Unistus aga elab edasi. See annab meie kujutlusvõimele tiivad iga päev, kui me internetiavarustes lendleme. Samal ajal kui ma Inglismaal neid ridu arvutisse toksin, kerkivad need üles pilve, et maanduda mõnes Ameerika arvutis. Ma saan sisse logida pöörleva maakera kujutise alt ja virtuaalselt lennata Oxfordist Austraaliasse, vaadates tee peal «ülevalt alla» Alpide ja Himaalaja peale. Ma ei tea, kas ulmekirjanduse antigravitatsiooni masinad saavad kunagi tegelikkuseks. Kahtlen selles ja rohkem selle võimaluse teemal sõna ei võta. Teaduslikke fakte eiramata käsitleb see raamat üksteise järel viise, mille abil saab gravitatsioonile küll päitsed pähe panna, kuid mitte sellest otsesõnu vabaneda. Kuidas on inimesed tehnoloogia ja teised loomad bioloogia abil lahendanud maapinnalt õhku tõusmise ülesande, pagedes gravitatsiooni võimu alt, kuigi vaid ajutiselt või osaliselt? Esmalt tuleb meil aga küsida, miks on loomadel üleüldse vaja maapinnalt õhku tõusta. Milleks on looduses kasulik lendamisoskus?