P, 5.02.2023

Keiu Virro: raamatut kirjutades olen mõelnud eelkõige normaalsetele inimestele

Raamatuportaal
Keiu Virro: raamatut kirjutades olen mõelnud eelkõige normaalsetele inimestele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Keiu Virro.
Keiu Virro. Foto: Erakogu

Raamatu «Vala välja!» autor Keiu Virro ei olnud lugenud eestikeelseid lugusid tavaliste inimeste teekonnast veini juurde. Mõtles, et mis seal ikka, kirjutab need ise.

Kust tuli mõte kirjutada raamat veinist, reisimisest, sõpradest ja sommeljeeõppest?

Veiniraamatu alge on peidus Los Angeleses The Last Bookstore’i lettide vahel. Seda nime kannab raamatupood, kuhu 2019. aasta sügisel sõbrale külla minnes sattusin. Sealt võib leida nii uusi kui ka kasutatud raamatuid. Lubasin tookord endale, et ei osta sealt midagi, leidsin seejärel joogiraamatute sektsiooni ja astusin välja viie või kuue raamatuga. Nende seas oli kaks veinilugu, mille autorid kirjeldasid isiklikku veiniteekonda. Eriti meeldis mulle Bianca Boskeri «Cork Dork», raamat sellest, kuidas teadusajakirjanik jätab oma töö ja asub end veinieksperdiks õpetama. (Teda tsiteerin korduvalt ka oma raamatus.)

Keiu Virro, «Vala välja!».
Keiu Virro, «Vala välja!». Foto: Raamat

Eesti keeles on küll toredaid raamatuid veinireisidest (näiteks Rein Kaselalt) ja veiniõpikuid (näiteks Kalev Kesküla «Suur veinijuht»), aga lugusid tavaliste inimeste teekonnast veini juurde ei olnud ma lugenud. Mõtlesin, et mis seal ikka, kirjutan siis ise.

Esimesed märkmed panin kuhugi Google drive’i faili kirja just tol sügisel Los Angeleses. Paar aastat täiendasingi sama faili juhuslike tähelepanekutega veinist. Pärast üht juhuslikku vestlust Indrek Koffiga otsustasin, et aeg on need lood päriselt valmis kirjutada. Sõitsin üksi Madeirale ja kirjutasin seal raamatu esimese mustandi. Madeira ja seal kohatud inimesed on samuti osa raamatust.

Milliselt riiulilt valite poes veini õhtusöögi kõrvale või sõbrale külla minnes?

Külla minnes püüan võimalusel veidi eeltööd teha. Kas sõber tahaks mõnuga mõnd põnevat veini mekutada või oleks pigem vaja üht seltskondlikku mulli?

Õhtusöögi kõrvale joon kodus tegelikult enamasti lihtsalt vett, aga kui on vähegi põhjust vein välja võtta, siis otsin selle vastavalt roale (seda sobitamist saab tegelikult igaüks väga lihtsalt teha – internet on toitude ja veinisobivuste kirjeldusi täis).

Kui lähen vinoteeki veini ostma, siis kasutan sommeljee abi. Tema teab ju enda valikut kõige paremini. Mina kirjeldan lihtsalt, milliseid omadusi otsin. Tuttavad sommeljeed teavad juba minu maitset ja oskavad sageli selle põhjal ka ägedaid üllatusi välja pakkuda.

Ka restoranis usaldan üldiselt sommeljeed, juhul, kui selline ametikoht seal olema juhtub.

Millised oleks kolm esimest soovitust inimesele, kes tahab veinimaailmaga tuttavaks saada?

Mitte karta, vaid küsida. Ja erinevaid veine proovida! Vist saigi kahes lauses kolm soovitust.

Olen nii mõnegi sõbra pealt näinud, kui krampi võib ajada tunne, et ei teata piisavalt. Aga veiniteadmised on võistlusala ainult tippsommeljeede hulgas. Teistele peaks vein olema ikkagi meeldiv moodus aega veeta, mitte pingete kogunemise koht. Peamine on leida joogiks midagi, mis meeldiks.

Selleni jõuab aga degusteerides ja veiniteadlikumate inimestega vesteldes.

Millisesse riiki läheksite silmagi pilgutamata veini mekkima?

Kui mul oleks piiramatult aega ja vahendeid, siis oleksin juba Lõuna-Aafrika Vabariigi poole teel. Seal on palju ägedaid veinitegijaid, kes on sageli ka julged katsetajad. Neid ei piira see, kuidas on tehtud pikki põlvkondi varem. Samas, klassikalistest vana maailma piirkondadest võiks ilmselt kuid veeta Itaalias. Iga piirkond on veini mõttes justkui eraldi riik. Ja nüüd mul hakkas lihtsalt suu vett jooksma …

Kes on selle raamatu sihtrühm?

Loomulikult meeldiks mulle, kui seda raamatut loeksid kõik, kellel on mingisugunegi kokkupuude veiniga. Aga kui ma püüan kuidagi sõnastada, siis ütlen nii: seda raamatut kirjutades olen mõelnud eelkõige normaalsetele inimestele (sõna «normaalne» vajaks muidugi sisustamist, aga no mis sa teed), kellele meeldib aeg-ajalt veini juua ja mõelda sellest, millised lood on asjade taga. Sest lood teevad elu huvitavamaks.

Keiu Virro on sündinud 2. detsembril 1987. Õppinud Tartu ülikoolis semiootikat, Tallinna ülikoolis kultuuriteooriat. Praegu õpib Tartu ülikoolis magistrantuuris muutuste juhtimist ühiskonnas. Lõpetanud Eesti sommeljeede erakooli baasja juuniorsommeljee kursuse.

Töötanud ajakirjanikuna, praegu sotsiaalkindlustusameti kriisikommunikatsiooni nõunik.

Üks joogi-podcast’i «Vala välja» saatejuhtidest.

Märksõnad
Tagasi üles