Kirjanik Mihhail Šiškin: asi, mida Kremli diktaator ei suuda kunagi andestada

Mihhail Šiškin Foto: Erakogu

Loomingu Raamatukogu astub korraks kõrvale igaviku nimel töötamise rajalt ja pakub uues numbris mõtisklusi päevateemadel. Tiiu Relve ja Krista Räni on tõlkinud saksa keelest Mihhail Šiškini esseekogumiku, mille pealkirjaks sai küll «Sõda või rahu?», aga oleks vabalt võinud olla ka lihtsalt «Sõda» või siis «Rahu on sõda».

Šveitsis elav vene kirjanik Mihhail Šiškin (sünd. 1961) esitab selles esseekogumikus üsna valusaid küsimusi. Kuidas armastada kodumaad, mis käitub koletisena? Kas Venemaa pääseb lõpuks välja diktaatorikultuse ja orjamentaliteedi nõiaringist ning võtab omaks euroopalikud väärtused? Mis need viimased aga õigupoolest on? Vastuseid otsides vaatleb autor nii kaugemat ajalugu kui ka oma lähedaste saatust eelmise suurema sõja eel, ajal ja järel. Eelmise? Jah, sest see, mida pidasime rahuks, oli tegelikult juba uus sõda.

Mihhail Šiškin on eesti lugejale oma romaanidega juba tuttav vene kirjanik. Loomingu Raamatukogu jaoks tõlgitud esseevalimik on pärit tema ja saksa ajakirjaniku Fritz Pleitgeni 2019. aastal ilmunud raamatust «Frieden oder Krieg» («Rahu või sõda») – katsest selgitada Venemaad saksakeelsele lugejale. 

Päris lootuseta on aga võimatu elada ja Šiškin loodabki: imede, noorte, vene eurooplaste, inimkonna üldise humaansuse poole arenemise võime peale.

Loe raamatust katkendit!

***

Kiri Euroopale poste restante

Armas Euroopa!

Kes või mis sa oled? Kus sa oled?

Ma sündisin Euroopas, aga minu jaoks olid sa okastraadi taga. Ma tahtsin lugeda sinu kirjanikke, aga paljud nendest olid meil keelatud. Tahtsin lonkida sinu tänavatel, aga sa olid minu jaoks kättesaamatu. Mitmele nõukogude inimeste põlvkonnale olid sa muinasjutt, müüt. Euroopa on vene müüt inimlikust elust. Meile, kes me raudse eesriide taga lämbusime, kehastasid sa euroopalikke väärtusi: isikupuutumatust, lugupidamist ja inimväärikust, vabadust – kõike seda, mida meile ei võimaldatud.

Mihhail Šiškin, «Sõda või rahu?» Foto: Raamat

Selle Euroopa eest tulid ukrainlased 2014. aastal Maidanile, selle Euroopa eest andsid taevase sadakonna mehed ja naised barrikaadidel oma elu. Mitte Euroopa Liidu eest, mida esindavad ametnikud Brüsselis, vaid inimliku elu eest kodus. Nad mässasid selle kriminaalse bande vastu, kes Ukrainat valitses ja kes ikka veel valitseb Venemaal. Nende Euroopa oli väärikuse sünonüüm. Kremli diktaator ei suuda andestada just seda. Ega andestagi kunagi. Seepärast taob Venemaa propaganda inimestele pähe mõtet, et Euroopa on fašism.

Vene elanikkonna enamik usub televisioonist zombistununa, et Euroopa ja Ameerika peavad sõda, selleks et Venemaad Ukraina natsistide kätega hävitada. Nende maailmapildis on Venemaa vaenlastest ümbritsetud saar, Euroopa on fašismi häll ja meie peame oma kodumaad taas selle eest kaitsma, nii nagu seda tegid meie vanaisad. Propaganda valetab, aga vale kui relv on võidukas. Euroopa, sa isegi ei kujuta ette, et sinu kõige suurem kirg on viha Venemaa vastu, et sinu peamine eesmärk on Venemaa hävitada.

Loomulikult ei ole see nii. Aga kuidas siis on?

Tuleta meelde viimaseid sõjaeelseid aastaid (nii hakatakse nüüdsest nimetama XXI sajandi alguse aastaid). Sa tundsid end haigena, kurnatuna finantsprobleemidest, vastuoludest, kriisidest, bürokraatia domineerimisest. Euroopa ametnikud, kes ütlevad põllumeestele, mida ja kuidas nad oma põldudel peavad kasvatama. Euroopa, mis on lämbumas Aasia ja Aafrika põgenikevoogudes. Euroopa, millest riigid põgenevad.

Euroopa kui ühise kodu tunne, mille üle selle ehitajad pärast Teist maailmasõda nii väga rõõmustasid, kadus aja jooksul. Ilmselt juhtub see iga uusehitise puhul: pärast soolaleivapidu majaelanike rõõm koosolemisest tasapisi kaob. Argiprobleemid ässitavad naabrid üksteise vastu üles. Üks naaber risustab eeskoda, teine lärmab öösiti, kolmas võtab raha laenuks ega maksa tagasi, neljas ei maksa üüri ja keegi käib kõikide närvidele üliagaralt korda luues. Miks selliseid naabreid armastada? Miks peaks sellist Euroopat armastama? Pole ime, et tsentrifugaaljõud on sedavõrd tugevnenud. «Ma ei taha Euroopasse!» ütlesid sa ja hääletasid Brexiti poolt. Ja siis tuli veel COVID, tulid suletud piirid, drakoonilised meetmed. Sa läksid eneseisolatsiooni ja ootasid, et normaalne elu tuleb tagasi. Pärast pandeemiat tuli sõda.

Me paneme õhku tähele ainult siis, kui meil seda pole. Euroopa väärtused on nagu õhk, mida hingad. Kui eurooplased viimastel sõjaeelsetel aastatel päriselt enam ei tajunud oma tegelikku rikkust, st vabadust, põhiseaduslikke õigusi, demokraatiat, võimude lahusust, sõltumatut kohtumõistmist, vabu võltsimata valimisi –, siis polnud veel kõik lootusetult halvasti. Sest tuli sõda ja nüüd, Euroopa, tunned sa ennast äkki jälle iseendana, sa oled ennast taas leidnud. Ühise ohuga silmitsi seistes ühinesid sa, tundsid taas solidaarsust, tajusid vajadust oma vabadust, oma ühist kodu, oma väärikust kaitsta. Kaitsta seda, millest sa ei taha loobuda. Kõike, mis on su elu. Kõike, mis teeb sinust Euroopa.

2014. aastal ütles Ukraina: Je suis Europe. Sa vaikisid. Ja nüüd, kui Vene raketid Ukraina linnu hävitavad, vene sõdurid marodööritsevad, röövivad, vägistavad, tapavad – sa lõpuks vastasid: Je suis Ukraine.

Sind oleks justkui üles äratatud. Sa ärkasid. Nii palju aastaid olid sa käsist ja jalust Putini gaasijuhtmetesse mässitud. Putin on sinust oma nafta sõltlase teinud. Räpane raha Venemaalt, mille Putini režiim oma rahvalt röövis, on nakatanud sinu panku, sinu majandust, sinu poliitikuid. Korrumpeerunud eksperdid seletasid sulle kangekaelselt, et Putinist ja tema salapärasest vene hingest tuleb püüda aru saada ja talle mööndusi teha! Sanktsioonid tabavad eelkõige meid, eurooplasi, sellepärast on need kahjulikud! Need on ameeriklased, kes tahavad meievahelistesse suhetesse kiilu lüüa! Ja meil on vaja töökohti, gaasi, rahu! Ja muide, äkki on Ukrainas tõepoolest natsid võimul? Ja me vajame rahu!

Sinu eksperdid, Euroopa, on sind petnud – ja nüüd oleme sõjas.

See sõda on sind muutnud selliseks, nagu sa tegelikult oled: ühtseks, tugevaks, inimlikuks. Sa võtad vastu miljoneid ukraina naisi ja lapsi. Sa loobud räpasest rahast, millega Putini režiim mõrvu rahastab. Sa näitad üles solidaarsust ukrainlastega, kes võitlevad «teie ja meie vabaduse eest», oma ja meie tuleviku eest, Euroopa ja kogu inimkonna väärikuse eest.

Euroopa, nendel rasketel päevadel ja nädalatel oled sa endaks saanud, näen sind oma linnade väljakutel. Sõja vastu protesteerivate ja inimlikkust kaitsvate inimeste näod on imelised, ilusad.

Mulle on tähtis, et sa ka pärast sõda, pärast meie ühist võitu, jääd ühinenuks, tugevaks, targaks, nooreks ja ilusaks, et sa tunnistad oma vigu ja need heastad, et sa jääd teadlikuks sellest, kes sa oled ja mida sa tahad.

Ma ei tea, kas sa loed seda kirja. Sellegipoolest kirjutan sulle ja saadan nõudmiseni ootele.

Tean, et kohale tulemata jäävad ainult kirjad, mida pole kirjutatud.