2014. aastal ütles Ukraina: Je suis Europe. Sa vaikisid. Ja nüüd, kui Vene raketid Ukraina linnu hävitavad, vene sõdurid marodööritsevad, röövivad, vägistavad, tapavad – sa lõpuks vastasid: Je suis Ukraine.
Sind oleks justkui üles äratatud. Sa ärkasid. Nii palju aastaid olid sa käsist ja jalust Putini gaasijuhtmetesse mässitud. Putin on sinust oma nafta sõltlase teinud. Räpane raha Venemaalt, mille Putini režiim oma rahvalt röövis, on nakatanud sinu panku, sinu majandust, sinu poliitikuid. Korrumpeerunud eksperdid seletasid sulle kangekaelselt, et Putinist ja tema salapärasest vene hingest tuleb püüda aru saada ja talle mööndusi teha! Sanktsioonid tabavad eelkõige meid, eurooplasi, sellepärast on need kahjulikud! Need on ameeriklased, kes tahavad meievahelistesse suhetesse kiilu lüüa! Ja meil on vaja töökohti, gaasi, rahu! Ja muide, äkki on Ukrainas tõepoolest natsid võimul? Ja me vajame rahu!
Sinu eksperdid, Euroopa, on sind petnud – ja nüüd oleme sõjas.
See sõda on sind muutnud selliseks, nagu sa tegelikult oled: ühtseks, tugevaks, inimlikuks. Sa võtad vastu miljoneid ukraina naisi ja lapsi. Sa loobud räpasest rahast, millega Putini režiim mõrvu rahastab. Sa näitad üles solidaarsust ukrainlastega, kes võitlevad «teie ja meie vabaduse eest», oma ja meie tuleviku eest, Euroopa ja kogu inimkonna väärikuse eest.
Euroopa, nendel rasketel päevadel ja nädalatel oled sa endaks saanud, näen sind oma linnade väljakutel. Sõja vastu protesteerivate ja inimlikkust kaitsvate inimeste näod on imelised, ilusad.
Mulle on tähtis, et sa ka pärast sõda, pärast meie ühist võitu, jääd ühinenuks, tugevaks, targaks, nooreks ja ilusaks, et sa tunnistad oma vigu ja need heastad, et sa jääd teadlikuks sellest, kes sa oled ja mida sa tahad.
Ma ei tea, kas sa loed seda kirja. Sellegipoolest kirjutan sulle ja saadan nõudmiseni ootele.
Tean, et kohale tulemata jäävad ainult kirjad, mida pole kirjutatud.