P, 4.12.2022

ROMANTILINE ROMAAN ⟩ «Sina! Sa varastasid mu nime»

Raamatuportaal
«Sina! Sa varastasid mu nime»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Sophie Cousensi «Täpselt aasta pärast» on erakordne armastuslugu. Quinn ja Minnie sünnivad uusaastaööl samas haiglas kõigest üheminutise vahega. Nende elu võis ju alata koos, aga nende maailmad ei saaks olla erinevamad. Kolmkümmend aastat hiljem täpselt samal ajal kohtuvad nad taas. Mis siis, kui saatus tahab nad kokku viia? Ehk on aeg anda armastusele võimalus? Loe raamatust katkendit!

Minnie ärkas täielikus segaduses, tema kurk oli valusalt kuiv. Ta mäletas, et oli tundide kaupa vastu ust prõmminud, aga siis ilmselt magama jäänud. Tal polnud aimugi, mis kell on. Väljas oli vaikne, muusikat enam ei kostnud. Minnie ajas end kanget kaela hõõrudes jalule.

«Halloo, halloo! Kas keegi saaks mu välja lasta?» hüüdis ta.

Mis siis, kui kõik on koju läinud ja koht on ööseks suletud? Ta oli sellistest asjadest lugenud, sellest, kuidas inimesed olid mitu päeva tualettruumis kinni, enne kui nad ära päästeti, inimestest, kes jõid loputuskastist, et ellu jääda, ja põimisid tualettpaberist tekke, et mitte ära külmuda. Kui kaua peab ta lõksus olema, enne kui hakkab seepi sööma? Ta tagus jälle vastu ust, seekord veel pakilisemalt.

Sophie Cousens, «Täpselt aasta pärast».
Sophie Cousens, «Täpselt aasta pärast». Foto: Raamat

«Appi! Aidake!»

«Halloo?» kostis mehehääl.

«Jaa, tere! Oh, jumal tänatud. Ukselink on katki, ma ei pääse välja!» hõikas Minnie läbi ukse.

«Kui kaua sa siin oled olnud?” küsis see, kes teiselt poolt linki lõgistas.

«Piisavalt kaua,» vastas Minnie.

«Olgu, oota veidi, ma lähen otsin kellegi,» teatas hääl. Minnie kuulis lahkuvaid samme. Ta ei suutnud uskuda, et Greg ei tulnudki teda otsima. Kas ta oli ilma Minnieta koju läinud? Kolm-neli minutit hiljem kostis hääl uuesti.

«No nii, olengi tagasi. Mul on siin Luis. Tal on tuhat võtit käes.»

«Ma ei tea, kuidas see juhtus,» ütles teine hääl, see oli vanema mehe oma. Minnie kuulis, kuidas võtmega lukuaugus ragistati.

«Hästi, las mina proovin,» lausus esimene hääl. Oli kuulda veel võtmete kõlinat ja uks paiskus lahti. «Sa vaata, esimene võti tegi kohe ukse lahti. Kui tõenäoline selline asi on?»

Minnie kissitas koridori valguse poole vaadates silmi. Hääl kuulus pikale laiaõlgsele liivakarva juuste ja juustest tooni võrra tumedamate silmatorkavate kulmudega mehele. Mees naeratas Minniele laialt, see oli soe ja siiras naeratus. Jalas olid tal mustad viigipüksid ja seljas tärgeldatud valge särk. Avatud särgikaelusest piilus päevitunud ihu ja krae ümber rippus lahtiselt must kikilips. Tema kõrval seisis lühike ümar ilmetu näoga kiilaspea.

«Mis kell on?» küsis Minnie ühelt mehelt teisele vaadates.

«Seitse nelikümmend viis,» vastas kikilipsuga mees.

«Ma siis lähen,» teatas lühem, võttis tagasi tohutu võtmekimbu ja kõmpis midagi omaette pomisedes mööda koridori minema.

«Väga napisõnaline mees,» nentis kikilipsuga kutt.

Minnie läks tema kannul mööda koridori peasaali. See oli tühi. Lampide küljes rippus serpentiine, baariletil oli terve hulk pooltühje šampanjapokaale.

«Kas mina olen siin viimane? Uskumatu, et ma nii kaua magasin.»

«Vabandust, me ei ole vist tuttavad,» ütles mees ja sirutas Minniele surumiseks käe.

«Oh, nojah, mina olen Minnie.» Mees naeratas talle, aga tema ilme ütles, et ta ootab enamat. «Gregi sõbratar. Greg töötab koos Lucyga. Lucy kutsus meid.»

«Loomulikult, kõik on teretulnud. Ma usun, et olen kuulnud, kui Luce Gregi mainib. Naljavend Greg, eks?»

«Naljavend Greg,» kordas Minnie kulmu kergitades, tema meelest oli lõbus, kui Gregi nii nimetati. Mees sirutas ringutades käed üle pea ja sellest sai tohutu haigutus. «Vabandust, väsimus jõudis pärale. Aga siiski vapustav öö.»

«Mitte minu jaoks,» ütles Minnie kuivalt.

«Ei, mitte sinu jaoks.» Mees tõmbas vale asja ütlemise peale näo liialdatult krimpsu ja Minnie ei suutnud naeratust tagasi hoida.

«Ma oletan siis, et see oli sinu pidu, sa oled Lucy peika, eks? Tänan kutsumast, vist,» lausus Minnie ja pani käed selja taga kokku.

«Sa oled väga teretulnud. Teoreetiliselt oli see minu pidu, Lucy kutsus kõik kokku.»

Kui mees rääkis, hakkas tal taskus telefon helisema. Ta kortsutas korraks kulmu, kui selle välja võttis ja pilgu ekraanile heitis. «Vabanda mind hetkeks, anna andeks, aga ma pean vastu võtma, Minnie.»

«Muidugi, pole probleemi,» ütles Minnie õlgu kehitades.

Mees keeras talle selja ja astus paar sammu eemale.

«Tere,» ütles ta. «Kas kõik on korras? Ei, ma olen ikka veel väljas … Tulen hiljem läbi … Ma kontrollisin enne lahkumist kõik lukud üle … Ei … Olgu.» Minnie nägi mehe profiili. Ta oli rääkimise ajal silmad kinni pannud. «Hästi, ma tulen ja kontrollin, anna mulle lihtsalt paar tundi aega, palun

Minnie vaatas, kuidas mees kõne lõpetas. Too märkas, et Minnie jälgib teda, ja naeratas pingutatult.

«Kas kõik on korras?» küsis Minnie.

«Jah, vabandust,» vangutas mees pead. Ta läks üle saali tohutute akende juurde.

«Kuidas siis juhtus, et sina üksi ikka veel siin oled?» tahtis Minnie teada.

Mees pöördus korraks ja vaatas hindavalt Minnie poole. Siis ütles ta: «See kõlab ilmselt tobedalt, aga ma püüan alati näha aasta esimest päikesetõusu. Mõtlesin, et kui koos teistega ära lähen, olen parajasti taksos ja jään vaatepildist ilma.» Ta sirutas käed akna poole. «Kas on mõni koht, kust sa meelsamini aasta esimest päikesetõusu vaataksid?»

«Neid kohti on palju,» vastas Minnie. «Kõrbest, kaunilt mäe­tipult, oma mugavas voodis teleekraanilt. Ideaaljuhul salvestatuna, et ei peaks nii vara üles tõusma.»

Mees kallutas pea küljele, tema silmanurgad tõmbusid lõbusalt kortsu, pinge oli ilmest kadunud.

«Aga praegu oled sa üleval, mingit salvestust pole vaja. No kuule, tule siia.»

Minnie läks akna juurde ja surus käe vastu klaasi. Silmapiiri kohale hakkas imbuma valgust. Paks pilvekiht kumas roosteroosalt, tekitades külma ja halli linna kohale soojuse aura. Taeva taustal paistsid siluettidena pilvelõhkujad, mille teravad sirged jooned olid selges kontrastis pilvede pehmusega.

«Üsna muljet avaldav,» nentis Minnie. «Ma ei mäletagi, millal ma ärkasin viimati selleks, et päikesetõusu vaadata.»

«See on minu lemmikpäev terves aastas,» ütles mees. «Võimalus kõike otsast alustada, kas sulle ei tundu?»

«Naljakas, aga mulle meeldib see päev aastas kõige vähem,» väitis Minnie. «Ma lausa vihkan seda.»

«Sa ei saa seda vihata, see on minu sünnipäev. Ma ei lase sul seda vihata,» kuulutas mees, tema väsinud hallikassinised silmad ärkasid korraks ellu, neis välkus energia.

Minnie pöördus teist vaatama ja pilgutas aeglaselt.

«See on minu sünnipäev ka,» teatas ta.

«Ei ole.»

«Ma ei tee nalja. Ausalt, on küll.»

Mees kõõritas Minnie poole, tema lõug vajus vastu kaela, pilk oli skeptiline. Ta pöördus akna poole tagasi just siis, kui kogu taevas lõi punaselt õhetama.

«No vaata seda,» ütles mees. «Vaimustav!»

Minnie kiikas viltu mehe poole, kui too aknast hommiku­­taevast imetles. Ta ei suutnud nimetada ühtki esiletungivat joont, aga mehe näos oli mingi sünergia, kõik sobis kokku ja toimis. Ta näis end oma nahas väga hästi tundvat, see oli midagi, mida Minnie oli harva kogenud. Mees vaatas tema poole ja Minnie suunas tähelepanu tagasi teisele vaatepildile.

«Tead, ma ei usu, et oleksin kohanud kedagi, kelle sünnipäev oleks samal päeval mis minul,» tunnistas mees.

«See ongi väga elitaarne klubi. Teen sulle liikmekaardi.» Minnie vaikis pisut, olles korraga millegipärast närvis. «Kuule, palun vabandust, ma ju peaksin su nime teadma, sest see oli sinu pidu, aga ma tulin koos Gregiga ja ta ei öelnud mulle. Mul on seda kindlasti vaja, kui ma sulle liikmekaardi teen.»

«Vabandust, mina olen Quinn,» vastas mees.

«Quinn?» Minnie suu vajus ammuli. «Quinn Hamilton?»

«Jah, Quinn Hamilton.»

«Quinn Hamilton, sündinud Hampsteadi haiglas 1990. aastal?»

«Jah,» kinnitas Quinn hämmeldunult laupa kibrutades.

«Sina,» urises Minnie hambaid risti surudes. «Sa varastasid mu nime.»

Märksõnad
Tagasi üles