«See on minu lemmikpäev terves aastas,» ütles mees. «Võimalus kõike otsast alustada, kas sulle ei tundu?»
«Naljakas, aga mulle meeldib see päev aastas kõige vähem,» väitis Minnie. «Ma lausa vihkan seda.»
«Sa ei saa seda vihata, see on minu sünnipäev. Ma ei lase sul seda vihata,» kuulutas mees, tema väsinud hallikassinised silmad ärkasid korraks ellu, neis välkus energia.
Minnie pöördus teist vaatama ja pilgutas aeglaselt.
«See on minu sünnipäev ka,» teatas ta.
«Ma ei tee nalja. Ausalt, on küll.»
Mees kõõritas Minnie poole, tema lõug vajus vastu kaela, pilk oli skeptiline. Ta pöördus akna poole tagasi just siis, kui kogu taevas lõi punaselt õhetama.
«No vaata seda,» ütles mees. «Vaimustav!»
Minnie kiikas viltu mehe poole, kui too aknast hommikutaevast imetles. Ta ei suutnud nimetada ühtki esiletungivat joont, aga mehe näos oli mingi sünergia, kõik sobis kokku ja toimis. Ta näis end oma nahas väga hästi tundvat, see oli midagi, mida Minnie oli harva kogenud. Mees vaatas tema poole ja Minnie suunas tähelepanu tagasi teisele vaatepildile.
«Tead, ma ei usu, et oleksin kohanud kedagi, kelle sünnipäev oleks samal päeval mis minul,» tunnistas mees.
«See ongi väga elitaarne klubi. Teen sulle liikmekaardi.» Minnie vaikis pisut, olles korraga millegipärast närvis. «Kuule, palun vabandust, ma ju peaksin su nime teadma, sest see oli sinu pidu, aga ma tulin koos Gregiga ja ta ei öelnud mulle. Mul on seda kindlasti vaja, kui ma sulle liikmekaardi teen.»
«Vabandust, mina olen Quinn,» vastas mees.
«Quinn?» Minnie suu vajus ammuli. «Quinn Hamilton?»
«Quinn Hamilton, sündinud Hampsteadi haiglas 1990. aastal?»
«Jah,» kinnitas Quinn hämmeldunult laupa kibrutades.
«Sina,» urises Minnie hambaid risti surudes. «Sa varastasid mu nime.»