Asjaolu, mis teeb Russowi loomingu iseäranis väärtuslikuks

Nn „Mustpeade epitaaf” aastast 1561, mille esiplaanil on kümme Jeruusalemma mäe lahingus hukkunud Mustpeade vennaskonna liiget ja taamal vanim teadaolev Tallinna vaade. Teose autoriks peetakse Lambert Glandorpi. Foto: Pilt raamatust

Tallinna Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi (u 1536–24. november 1600) «Liivimaa provintsi kroonika» on aastasadu kujundanud nii Eesti kui ka Liivimaa ning kogu Baltikumi 16. sajandi ajaloo käsitlust.

Kroonika on Liivimaa sõja (1558–1583) ajaloo üks tähtsamaid ja tuntumaid allikaid, mida saab samuti lugeda kui 16. sajandi Tallinna faktirikast ja usaldusväärset lähiajalugu, mille pani kirja pastor Russow kui sündmuste kaasaegne ja vahetu tunnistaja. Kroonikas on teateid ja kirjeldusi, mida ei leidu teistes säilinud kirjalikes allikates ning see asjaolu teeb Russowi loomingu iseäranis väärtuslikuks. Lugejate huvi mitmes trükis ilmunud ajalookroonika vastu on püsinud 16. sajandi lõpukümnenditest kuni tänase päevani. Kroonikat on kasutanud nii ajaloolased kui ka kirjandus- ja rahvateadlased, see on pakkunud ainest ajaloolistele romaanidele, filmidele ja nüüdisaegsele meediale.

Balthasar Russow, «Liivimaa provintsi kroonika». Tõlkinud Jüri Kivimäe. Talinn: Tänapäev, 2022. Foto: Repro

Vaatamata erinevatele tõlgetele puudus siiani Russowi kroonika tekstikriitiline teaduslik väljaanne. Russowi kroonika teksti uuesti tõlkimine polnud lihtne ettevõtmine. Kahtlemata oli võimalik varasemast mõõtu võtta ja keerulisi tekstikohti võrrelda Pabsti, Leetbergi ja Stockide tõlgetega, aga ka inglis- ja soomekeelse editsiooniga. Iga uue tõlke puhul, isegi samasse keelde, sugeneb tõlkija arusaamade erinevusest ka erinevaid tõlkelahendusi, mis ei taandu üksnes eelkäijate vigade parandamisele. Jaan Krossi Russowi-romaani ilmumise järel oli uuesti ärganud huvi kroonika uue tõlke ja tõlgenduse järele. Kross kirjutas paatosega: «Russowi kroonikast tuleb teha uus kongeniaalne tõlge. See tuleb varustada täiusliku kommentaariga ning avaldada suures tiraažis. Nii et see kuuluks meil iga üheksanda klassi õpilase lugemisvarra.» Täna, kolmkümmend neli aastat hiljem, jõuame alles tõlkeni, mis kindlasti pole kongeniaalne, vaid üksnes pragmaatiline.

Neid selgitusi arvesse võttes tuleb möönda, et käesolev väljaanne on eelkõige mõeldud ajaloohuvilisele lugejale, kutselise ajaloo-uurimise eriküsimustes tuleb ikkagi pöörduda Russowi kroonika trükitud algversioonide poole. Balthasar Russowi elust ja kroonika saamisloost, selle struktuurist, laadist ja sisust saab lugeda raamatu järelsõnas, mis kindlasti ei ammenda Russowi ja tema kroonika tõlgendamise küsimusi. Raamatus tervikuna on kindlasti vaieldavusi nii tõlkes kui ka seletustes, ühtlasi võib ette tulla vigu ja eksitusi, mille eest jääb vastutus üksnes tegijale. Kuid neile mööndustele vaatamata jääb alles lootus, et vast ärgitab see raamat huvi Tallinna ja Eesti ammuse mineviku, kogu Vana-Liivimaa ning iseäranis Liivimaa sõdade ajaloo vastu, mis Russowi kroonikat lugedes ei tundu ajas nii kauge, vaid sootuks lähedane olevat.