Miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse, depressiooni ja enesetappude arv?

Sebastian Junger. Foto: Tim Hetherington

Sebastian Jungeri 2021. aasta reisikiri «Vabadus» on omalaadne meditatsioon teemal, mida tähendab olla vaba. 

Kahe Afganistani lahinguveterani, fotoajakirjaniku ja sõjareporteri ning Daisy-nimelise musta koera 400 miili pikkusel teekonnal, mis kulgeb mööda Pennsylvania lõuna- ja keskosa raudteid, mõtiskleb Junger tänapäeva tsivilisatsioonist.

See ei ole suurendanud inimeste turvatunnet ega rahulolu, väidab Junger. Hoopis inimestevaheliste sidemete nõrgenemine on põhjus, miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse ja depressiooni ning enesetappude arv.

Sebastian Junger on Ameerika ajakirjanik, kirjanik ja filmirežissöör. Olnud kümme aastat Afganistani sõda kajastav rindereporter, annab ta oma loomingus edasi vahetut kogemust jalaväelase ohtlikust ja pingelisest tööst lahinguolukorras. Junger käsitleb oma teostes selliseid teemasid nagu vendlus, trauma ja indiviidi suhe ühiskonnaga, seostades neid kaugele minevikku ulatuva inimkogemusega.

Sarjas «Postimehe raamat» on temalt varem ilmunud teos «Hõim» (2021), eesti keeles on avaldatud veel «Täiuslik torm» (2016).

Loe raamatust katkendit!

***

Muutus oli silmapilkne. Harrisburgist lääne pool oli maa vaba ning korraga võisime takistamatult ojadest juua ja lõket teha ning magada seal, kus ise tahtsime. Olime tulnud mööda raudteerööpaid Washingtonist Baltimore’ini ja sealt Phillyni ning pööranud pealiinilt läände ja jõudnud talve alguseks amišite maale. Pennsylvania põllud laiusid pakases paljaste ja kõledatena, kuid maad liigendasid just nagu õmblused ja voldid – metsaribad piki jõesänge, tuuletõkked maisipõldude vahel, jahipidamiseks jäetud ülesharimata metsased seljakud –, kus võis märkamatuks jäädes hõlpsasti öö mööda saata. Kord valmistasime endale õhtusööki Christiana linna kohal järsul mäenõlval ja uinusime lumetormis, kuulates alt tänavalt vankrihobuste kabjaklõbinat. Koidikul läksime linna pannkooki sööma ja kohvi jooma ning seejärel jätkasime teekonda mööda raudteerööpaid, enne kui keegi, kelle ülesanne olnuks meid takistada, isegi aimas, et me olime seal olnud.

Sebastian Junger, «Vabadus». Foto: Raamat

Kuid Harrisburgi taga, kus Juniata jõgi Blue Mountaini suure veelahkme juures Susquehannasse suubub, tekkis tunne, et meid on lihtsalt metsikusse loodusse lahti lastud. Esimesed uusasunikud läksid tavaliselt piki suuremaid jõgesid ülesvoolu, kuni jõudsid esimeste koskedeni nn jugadevööndis ja nendest kohtadest sai hüppelaud inimestele, kes olid teistest veel rohkem meeleheitel või seiklushimulisemad. Blue Mountaini juures langeb Susquehanna jõgi astmeliselt allapoole ja kogub rannikutasandike loopealsetel sügavust. Just siin asutas waleslasest väljarändaja John Harris 1730. aastatel üle jõe parvetamise äri. Tollal indiaanlaste maaks kutsutud alad algasid sõna otseses mõttes teisel pool jõge ja kui Harrise reisijad kaldale astusid, leidsid nad end hiigelsuurte laialehiste puude metsas, mis laius pea katkematult tuhande miili kaugusele Suure tasandikuni.

Need inimesed olid trapperid ja kaubitsejad, õigusemõistmise eest pagejad ja oma perele maad otsivad noored mehed ning lõpuks ka pered ise. Paljud tulid raske tammepuust raamil vankriga, mida tuli tüürida nagu paati ja millel veeti kõike – toitu, tööriistu, nõusid, kangaid, võib-olla perekonnareliikviast lapitekki –, mida metsast hankida ei saanud. Vankrid olid madalapõhjalised, et need paremini teel püsiksid, ning puldankattega ja kuue tolli laiuste, täiesti ilma vedrustuseta raudkodaratega ratastega. Mehed käisid jala, pika toruga tulekivi-vintpüss üle õla, ning naised sõitsid vankril, kui olid lapseootel, ja muidu käisid samuti jala, lapsed aga rändasid päevad läbi kord vankril, kord selle kõrval. Nad liikusid piki Susquehanna läänekallast ülesvoolu, läbisid Blue Mountaini veelahkme ja võtsid seejärel suuna Allegheny platoolt algavale kiirevoolulisele ja selge veega Juniata jõele. See oli terves osariigis ainus läände kulgev jõesäng ja sellest sai omamoodi lävepakk – paremasse ellu või enneaegsesse surma – tuhandetele asunikele, kes suundusid kõnnumaale ilma mingi kavatsuseta kunagi tagasi tulla.

Kolmsada aastat hiljem tulime meie trobikonna jõe ja standardrööpmelise raudtee vahel seisvate haagissuvilate vahelt läbi ning ronisime siis rööbastele. Oli kuulda, kuidas veokid teisel pool jõge maanteel nr 22 viimasel tõusul enne Harrisburgi käiku vahetavad. Oli aprilli lõpp ning kevadisest suurveest kõrge ja kiirevooluline Juniata veeretas siin-seal oma voogudes kalda ääres maha saetud ja vette kukkunud puutüvesid. See voolas miilide kaupa noolsirgelt ronimiseks liiga järskude mäenõlvade vahel. Seal leidus puhta mageveega ojakesi ja lõkkeks sobivat ajupuitu ning mets oli nii paks, et seal võis täiesti märkamatuks jäädes ööbida, kirikutorn või politseijaoskond otse vaateväljas.