Kuidas kindral Johan Laidoner 1940. aastal välisjälituse alla võeti ja Eestist välja saadeti

Kindral Johan Laidoner perekonnaga. Pildil paremalt: Johan Laidoner, tema abikaasa Maria, ema Mari ja poeg Michael (ka Mihail). Foto: ERA.2553.1.94.1 (AIS)

Vladimir Pooli uus raamat «Johan Laidoner. Hävitatud elu» valgustab dokumentaalselt Eesti ühe väljapaistvama ühiskonna- ja riigitegelase Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria elu raskeimat perioodi – asumisele saatmist ning sellele järgnenud vangla-aastaid Nõukogude Liidu erinevates kinnipidamisasutustes.

Raamatu sisu toetub autentsetele dokumentidele, ülekuulamisprotokollidele ja kontrollitud faktidele. Paljudest dokumentidest on valitud kõige iseloomulikumad ja olulisemad, mis kirjeldavad halastamatu selgusega Nõukogude poliitvangidele osaks saanud kannatusi. Pärast Teist maailmasõda teravnes Nõukogude Liidus võimuvõitlus ja muutus ka vangide kohtlemine. Füüsilise jõu kasutamine oli seadustatud ja vangidelt võis vajalikke tunnistusi – millel puudus igasugune side reaalsusega – lihtsalt välja peksta. Ülekuulamismeetodid läksid üha karmimaks ja nende dokumenteeritud kirjeldused on vapustavad.

Pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal asuti poliitvange vähehaaval vabastama. Johan Laidoner elas küll Stalini surma üle, ent tema tervis ei pidanud nii kaua vastu, et vabastamist ära oodata. Maria Laidoner vabastati vanglast augustis 1954.

Saatesõna on kirjutanud Laidoneride suguvõsa järeltulija, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Peeter Paemurru. Raamatu autori Vladimir Pooli sulest on varem ilmunud raamatud «Minu elu ja teenistus KGBs» ning «Konstantin Päts. Vang nr 12».

Loe katkendit Vladimir Pooli raamatust «Johan Laidoner. Hävitatud elu».

***

Hüvasti, Eesti!

19. juulil 1940 valmistuti Eesti siseministeeriumis hommikust peale valitsuse vastutusrikka ülesande täitmiseks: liigse kärata tuli maalt välja toimetada Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Mõtlesin, kas välja toimetada Eesti Vabariigist või Eesti NSVst, ent kumbki väljend ei sobi. Eesti Vabariigi oli Nõukogude Liit juba kuu aega varem ultimatiivselt alistanud, kuid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi «juriidilise» vormistamiseni oli aega jäänud veel pisut üle kahe nädala.

Riigihümn oli aga seni jäänud endiseks. Tõeline, Eesti oma. See oli pooleldi ebaseaduslikult kasutusel veel aastat viis pärast 1940. aasta juunipööret, isegi Eesti (Nõukogude) Laskurkorpuse võitlejad laulsid seda rindel, ent ei eriosakond ega Smerš näinud selles mingit riigivastasust. Uut, «õiget», nõukogude hümni (Johannes Semperi sõnade ja tollal veel parteitu Gustav Ernesaksa viisiga) hakati laulma alles 1945. aastal. Sealtmaalt muutus vana hümn täiesti «kodanlikuks», läbinisti nõukogudevastaseks, ja selle laulmise eest hakati pokri pistma. Kuid see on lihtsalt väike kõrvalepõige, möödaminnes, nende jaoks, keda huvitavad ammuste aegade lood.

Kohalikele seltsimeestele saabus aktsiooni organiseerimiseks Moskvast appi NSVL-i siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp julgeolekukapten Vladimirovi juhtimisel.

Eesti siseministeeriumil olid kontrollitud andmed, et president Päts ega sõjavägede ülemjuhataja Laidoner ei kavatsenud pärast Nõukogude vägede sissetoomist riigist lahkuda, kuid kindluse mõttes võeti nad siiski kohe, kui Nõukogude väed 17. juunil 1940 kutsumata sisenesid, välisjälituse alla. Eesti õhuruum ja merepiir suleti juba mõni päev enne vägede sissetoomist.

Eesti siseministeeriumis käis nõupidamine. Välisjälitus kandis siseministri asetäitjale julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurinile korrapäraselt ette: «Laidoner asub oma linnalähedases mõisas ega kavatse esialgu kuhugi minna.» Pärast operatsiooni viimaste detailide läbitöötamist sõitsid siseminister Maksim Unt ja Škurin kindrali juurde. Laidoner, nähes, et saabusid tähtsad tegelased, tuli neile välja vastu. Juttu alustas verivärske minister: meil on vaja rääkida ilma kõrvaliste isikuteta. «Hästi,» vastas kindral ja kutsus «külalised» oma töökabinetti.

Vanja, ma tulen sinuga!

Kui Laidoner poole tunni pärast kabinetist väljus, mõistis abikaasa Maria mehe erutatud olekust: midagi head lõppenud «läbirääkimistest» neil oodata ei ole. Laidoner teatas naisele ärevalt: «Mašake, mind saadetakse Eestist välja!» Maria ei tundnud huvi, kuhu. Selle, säärases olukorras loomulikuna näiva küsimuse asemel päris ta: «Aga mina?» Mees vastas: «Sinul lubatakse siia jääda.» – «Ei, Vanja, ma tulen sinuga.» Maria viskus Undi poole: «Ma ei taha, et mind mu mehest lahutataks, ma tulen koos temaga.» Škurin sekkus: «Maria Antonovna, jääge siia ja valvake oma vara, teie kohta ei ole valitsuse luba.» – «Ma ei ole valvur, vaid kindral Laidoneri seaduslik abikaasa ja sõidan koos temaga. Aga kui teil ei ole minu kohta valitsuse luba, siis hankige see,» ei andnud ülemjuhataja abikaasa järele.