Lugu naisest, kes ei otsinud armastust, kuni see ise ta leidis

Foto: Shutterstock

Falon Ballardi romaan «Armastus üürilepinguga» on hoogne, kohati mõnusa huumoriga vürtsitatud ja kergesti loetav lugu julgusest käia oma südame teed, sõprusest ja armastusest.

Sadie ei otsinud armastust, kuni see ise ta leidis. Hetkel, kui Sadie Greenil näpsatakse otse nina alt juba ammu välja teenitud kõrgem ametikoht, tunneb ta, et ei vaja muud kui kolme asja: korralikku napsi, uut elukohta ja üheöösuhet. Kui ühest korralikust napsist on saanud juba mitu, ajab Sadie kogemata segamini oma vana kohtamisäpi korterikaaslase otsimise äpiga ja leiab nii end Brooklynis Jack Thomasi esindusliku linnamaja ukse ees. Esialgu avaldab talle muljet pigem siiski kaunis maja kui mees ise. Salapärane ja kinnine majaperemees avab pikkamööda oma kodu ja hinge elavale ja tarmukale neiule.

Loe raamatust katkendit!

***

Kui ma kaks tundi hiljem Lyftist välja astun, on Blueprint rahvast pungil täis. Kas ma oleksin pidanud metrooga tulema? Jah. Kas ma maksin just praegu häbematult palju raha, et pool tundi kokku hoida? Jah. Ja kas see oli seda väärt, et ma ei pidanud neil potentsiaalsetest tapariistadest kontstel kümme kvartalit maha kõmpima? Persse, absoluutselt kindlasti jah.

Falon Ballard, «Armastus üürilepinguga». Foto: Raamat

Harley ootab mind maja ees ja näeb välja nii, nagu ta oleks otse kontorist tulnud. Tal on seljas liiga pikk must pliiatsseelik, sellega sobiv bleiser ja valge triiksärk ning jalas mustad baleriinad. Otsekohe, kui ma nähtavale ilmun, ajab ta käed laiali ja haarab mu kaissu, ning ehkki ma olen oma kõrgetel kontstel temast tublisti pikem, on see parim kaisutus, mis mulle pikka aega osaks on saanud.

«Räägi mulle midagi head, näiteks et sa täna mõnele kuradi juristile korralikult jalaga tagumikku andsid.» Vingerdan end tema kaisutusest välja, enne kui asi piinlikuks muutub, ja pilgutan kiiresti silmi, et tõrjuda pisaraid, mis mul ta ilmselge lahkuse peale silmi võiksid tõusta.

«Kahjuks, kullake, polnud täna muud kui paberitöö.» Ta naeratab mulle kurvalt ja ma tunnen, kuidas mul hakkavad silmad uuesti pilkuma.

Harley naeratus haarab üleni kaasa ta suured pruunid silmad, näidates, et talle lähevad asjad tõepoolest korda. Ta näeb rabavalt suurepärane välja – tal on laitmatu tume nahk ja kõrged põsesarnad –, aga peale selle on ta kaugelt kõige osavõtlikum ja kaastundlikum inimene, keda ma olen kunagi kohanud, ning mul ei ole vähimatki aimu, miks ta on valmis minusugusega sõbrustama. Ametilt on ta riigi poolt määratud kaitsja – selle töö valis ta endale teadlikult, et aidata neid, kes ei saa endale õigusabi lubada, ehkki sai pakkumisi kõigilt parimatelt õigusbüroodelt – ja see töö läheb kokku tema suurema eluplaaniga, erinevalt sellest elitaarsest lampkastist, milles mina töötan. Või õigemini töötasin.

Ta lükkab kõik oma pikad mustad patsid üle õla. «Kas sa oled valmis sellest praegu rääkima?»

Hammustan huulde ja raputan pead. «Ma arvan, et ma suudan sellest rääkida ainult ühe korra. Pealegi paistab, et me peaksime proovima endale kohad ära võtta. Tundub, et me võime saada kõvasti oodata.»

Ta sirutab käe, et talle käevangu võtaksin. «Ma panin meile kohad kinni.»

Kummardun, et saaksin pea talle õlale panna. «Muidugi.»

Harley juhatab meid baari ja baarmen viib meid tahapoole siseõue. Võtame teineteise vastas istet ja ma haaran otsekohe joogikaardi. Aprilliõhtu on juba parasjagu jahe, nii et ma pean kas kohe jooma hakkama või jaki selga panema, aga õigupoolest ei taha ma oma kenade rõivaste mõju kahandada: olen jalga pannud kaitsevärvi sõjaväepüksid, mis liibuvad säärtele, ent on puusade ümber laiad, ja selga musta maika, ning kaunistanud kõike suure hulga kullast ehetega.

Seega tulevad kõigepealt joogid. Tellin kaks eri kokteili, Harley laseb endale tuua mulliga vee.

Saadan tema poole hävitava pilgu.

«Ma pean homme tööl olema. Õigusemõistmine ei sünni iseenesest.» Ta kehitab vabandavalt õlgu. «Ma olen kindel, et Nick on rõõmuga valmis ennast koos sinuga pildituks tõmbama.»

«Kus hundist räägid ...» Kergitan Harley poole mõistaandvalt kulmu ja tõstan käe, et Nickile lehvitada.

Nicki on õnnistatud kõigega, mis mulle tavaliselt meeste juures meeldib: ta on pikk ja tugev, tal on pehmed pruunid juuksed, ta on pärit rikkast perekonnast ja tal on hunnitu naeratus. Oma spreipäevituse ja kogu muu värgiga näeb ta üleni välja nagu Abercrombie 2005. aasta reklaam. Kahjuks on ta pealegi kõige toredam inimene, keda ma olen kunagi kohanud, ja see tõmbab mu mistahes võimalikele seksuaalsetele võbinatele otsekohe kriipsu peale. Õnneks ei paistnud tema lahke ja südamlik siseilm otsekohe välja, kui me Columbias koos esimesel kursusel õppisime, muidu ei oleks ma talle kunagi ettepanekut teinud. Kui ta siis viisakalt küsis, kas ta võiks mind enne pisut paremini tundma õppida, sain aru, et ühist tulevikku ei ole meile ette nähtud, ning kohe sai temast üks mu parimaid sõpru ja suurepärane täiendus triole, mille meie toakaaslastena Harley ja Gemiga moodustasime.

«Kuidas kahel mu kolmest lemmiktütarlapsest siis läheb?» Ta kummardub ja suudleb meid mõlemat põsele, enne kui Harley kõrval istet võtab.

«Aitäh, et vaevusid kogu selle maa Brooklynisse maha marssima, Nicky.» Ta vihkab seda hüüdnime, mistap ma loomulikult teda alati just nii nimetangi. «Mul oli lihtsalt vaja pääseda kõigest, mis mingilgi moel tööga seostub.» Selle hulka kuulub ka mu korter otse keset rahandusgurude linnaosa.

«Kükitasin just tund aega viimse piirini tuubil täis metroos, kui oleksin võinud kodus ühe õlle võtta ja pesapalli vaadata, tänan väga.» Ta annab kelnerile märku ning tellib viisakalt ühe õlle ja kolm eri eelrooga. Ta ei küsi meilt, mida me tahame, sest ta nagunii juba teab, mida telliksime.

«Oh jumal, ma võin vanduda, et pole hullemat asja kui teismelised!» Gemma kuulutab seda juba teisel pool siseõue, kui endale läbi rahvahulga meie laua poole teed teeb. «No tõsiselt, kui palju seda kooliaastat veel järele on jäänud? Igatahes ma olen valmis mõne neist hormoonide käes vaevlevatest sitapeadest mõrvama.» Terve päeva peab Gemma koolis oma pöörast suuvärki hoolega kontrollima ja sellepärast kipub ta vanduma nagu New Jersey koduperenaine, niipea kui neist tundlikest eelteismelistest priiks saab. Ta potsatab mu kõrvale toolile ja lajatab pea vastu lauda, nii et säravad sirged mustad juuksed ta näo ümber kardina moodustavad. Pisike korea-ameerika segapäritolu ja põrgulikult häbematu olekuga Gemma ei ole kunagi peljanud oma tundeid välja näidata. Kui mina ükskord suureks saan, tahan põhimõtteliselt olla nagu tema.

Harley sirutab käe üle laua ja silitab tal rahustavalt pead. «Mõni nädal veel, Gem. Küll sa hakkama saad.»

Kui Harley käe tagasi tõmbab, et lonks vett rüübata, puutub ta vastu Nicky tugevat biitsepsit. Ta hammustab huulde ja pöörab pea kõrvale, Nick aga nihutab oma käsivarre mitte eriti peenetundeliselt talle veelgi lähemale.

No mida! Oleks aeg, et need kaks juba asja kallale asuksid. Aga nad on mõlemad liiga kuradi kenad, et sellega lihtsalt ühele poole saada ja siis oma eluga edasi minna. Viimaks võib kõigest sellest tulla veel mingi vastik lõputa armulugu, kus mina pean ehk tagatipuks mingis roosas halvasti istuvas pruutneitsikleidis üles astuma.

Hm. Kui ma nüüd Nicky vastu kenam olen, siis võib-olla on ta nõus mind endale naissoost peiupoisiks võtma. Ülikonnas näeksin ma kindlasti hea välja.

«Olgu. Igatahes nüüd on kooli pärast kurtmisega lõpp, madam Kwan. Tuleme nüüd tagasi minu juurde.» Sikutan Gemmat käisest, kuni ta end sirgu ajab. Siis ulatan talle oma teise kokteili. Sõprade jaoks pole mul kunagi millestki kahju.

Nick rüüpab oma õllest korraliku lonksu. «Lase tulla, Sade.»

Ma ei suuda neist kellelegi otsa vaadata ja suunan seeasemel pilgu pisikesele kaunistusele laua keskel – madalasse klaasnõusse istutatud sukulendile. «Ma ei saanud seda töökohta. Bill andis selle oma uuele väimehele.» Oeh! Kui see juba varem oli valus, siis nende sõnade valjusti kuuldavale toomine tundub lihtsalt nagu äkiline hoop kõhtu.

Nad tõmbavad kõik korraga hinge.

Nick võtab ennast esimesena kokku. «Mida kuradit, Sadie.» Ta kummardab üle laua ja pigistab mu kätt. «Mul on nii kahju. See on ikka üks paras jama.»

«Kas Bill ütles midagi?» tahab Harley teada. «Kas ta seletas seda kuidagi?»

Gemma paneb mulle käe õlgade ümber. «Mis muud seletust saab siin olla, kui et see on selge onupojapoliitika ja puhas patriarhaat?»

Naaldun sekundiks tema najale, ent ajan end siis sirgu. «Ja see ei ole veel kõik.» Rüüpan kokteili. «Koosolekul läksin ma täitsa endast välja ja ütlesin neile seal igasuguseid asju näkku ja siis ta vallandas mind.»

Nende suud vajuvad täpselt ühel ajal lahti.

Gemma kogub end esimesena. «Milline ilge sitapea.»

«Kõige hullem on see, et siiamaani ei olnud ta mingi sitapea. Ta võttis mu otse pärast kolledži lõpetamist tööle. Ta on mind alati toetanud. Ta ei ole mulle mitte kunagi ligi ajanud.»

Nick põrnitseb oma õlleklaasi. «Ta ei ole sitapea, sest ta ei ole kunagi sulle ligi ajanud? Kas latt on tõesti nii madalal?»

«Jah,» vastame kolmekesi kooris.

Kelner toob kohale käsivarre peale laotud taldrikud eelroogadega ja säästab Nicki vajadusest pidada loengut inimsoo pahelisusest. Ta asetab need kõik keset lauda ja me asume kohe asja kallale ning kostitame end hoolega. Tellin veel ühe joogi, sest kõik see toit nullib ära selle pisikese sumina, mille olin suutnud endale esimese kokteiliga kodus joodud veini järel tekitada, aga seda ei saa ma ju absoluutselt lubada.

«Ja mida sa nüüd pihta hakkad?» Harley ulatab mulle väikse, praetud kanaga saia, nagu ta teaks, et mul läheb vaja süsivesikuid, et neutraliseerida kogu alkohol, mida nüüd manustada kavatsen.

Topin pool saia korraga suhu, et ta küsimusele vastamist vältida. Alates sellest, kui Bill oma otsuse teatavaks tegi, olen sedasama ka iseendalt küsinud. Viimaks neelatan ja kehitan õlgu, nagu kogu see lugu ei olekski kõige hirmsam asi, mis on minuga sellest ajast peale, kui ma kodust välja kolisin ja kolledžisse läksin, juhtunud. «Mul on üht-teist kõrvale pandud ning selle raha ja krediitkaartidega tulen paar kuud toime, kuni ma uut töökohta otsin.» Võlgadest vabaks saamise asemel langen nüüd aina sügavamasse auku.

Gemma põrutab rusikaga lauale, nii et noad-kahvlid hüppavad ja klaasid klirisevad. «Kuradi kurat. Tõsiselt, Sadie. Kuradi kurat. Mõtle, kui palju tunde sa neile inimestele endast andsid. Just andsid, sest pagana päralt, mitte kõige selle eest nad sulle ju ei maksnud. Mitte sinnapoolegi. Mõtle, kui palju kohtamisi sa tagasi lükkasid ja puhkusi ära jätsid, käisid haigena tööl ega maganud piisavalt, ja mismoodi nad sind nüüd kohtlevad?»

«Ma tean, Gem. Usu mind, ma tean. Aga ta võttis mu tööle. Mida ma saan muud teha, kui leida uue töökoha ja alustada redeli alumiselt pulgalt uues firmas.» Tõstan klaasi tervituseks Nicki poole. «Kus ülemus mulle arvatavasti ligi ajama hakkab.»

«Võib-olla peaksime selle terviseks jooma?» Nick kõlksatab oma klaasiga ettevaatlikult minu oma vastu.

«Ma olen kindel, et oma suurepärase CVga saad sa tohutu hulga pakkumisi.» Ikka on Harley see, kes oma optimisti mainet õigustab.

Kallan kurku ka teise poole kokteilist ja tõstan käe nagu Gemma õpilased, et järgmine tellida. «Nojah, võib-olla küll. Ma ei tea. Ma keerasin oma meilid nädalavahetuseks kinni. Järgmised kolm päeva seedin asja ja vaatan, kuidas see kõik mulle tundub.»

«Ma kujutan ette, et homme ei tunne sa muud, kui et süda on paha. Väga paha.» Nick lükkab minu poole klaasi vett.

«See mu eesmärk ongi.» Veeta päev kummargil vetsupoti kohal tundub praegu igatahes parem kui see, et muudkui omaette mõttes kedrata, kuidas ma asjad ikka korralikult kihva keerasin, et kõik üldse niikaugele jõudis. Harley võtab klaasi vett ja hoiab seda minu ees, nagu oleksin ma mõni jõmpsikas; ta ei liiguta seda enne, kui ma silmi pööritades vett joon. «Tead sa, need kolm päeva vabaks võtta võib tegelikult olla päris korralik esimene samm. Võib-olla peaks sul järgmiseks olema niisugune töökoht, mis sind õiglaselt kohtleb ja maksab sulle ikkagi kogu töö eest, mida sa seal teed.»

«Kõik need ületunnid oli mu enda valik.» Koos alkoholisisalduse suurenemisega veres tõusevad mul tänu sellele üldiselt populaarsele teemale kuklakarvad enesekaitseks turri. Mu sõbrad on alailma mu kallal võtnud, et ma peaksin vähem töötama ja rohkem elama. Rohkem kohtamas käima, rohkem reisima, rohkem magama. Ja nii edasi, ja nii edasi. Mina ei ole kunagi olnud see, kes suudab tööst ära öelda, sest ma arvasin, et siis jätaksin ka hüvasti võimalusega edutatud saada. Aga selle edutamiseni ma ikkagi ei jõudnud, ehkki ma kunagi ühestki ülesandest ei keeldunud.

Nüüd, kui ta selle kõne alla võtab, ei tule mul meeldegi, millal ma viimati puhkust võtsin või päriselt kohtamas käisin. Mina olen alati kuulunud nende tüdrukute – või naiste – hulka, kes baarist mingi kuuma kuti kaasa korjab ja üheks ööks endale koju viib.

Kõik nad kolmekesi vaatavad üksteisele otsa. Harley keerab pea Nicki poole.

«Sinu valik oli see sellepärast, et sulle anti mõista, et selle eest ootab sind edutamine, Sadie. See ei lähe päris sinu valikuna arvesse.» Nii annab teada Nick, kes töötab ka ise rahanduses ja paistab teadvat, kuidas need asjad käivad.

Teen juba suu lahti, et vaidlust jätkata, aga Harley tõstab käe ja peatab mind. «Me ei pea sellest praegu rääkima. Täna õhtul me tähistame seda, et sa nii äge inimene oled, ükskõik kas sinu idioodist ülemus saab sellest aru või mitte.»

Gemma kergitab laua keskel klaasi. «Me võime sinu kohta, Sadie Jane, nii mõndagi öelda, aga ühes on ju kõik sama meelt: sa oled üks kuradima äge eit.»

Nick lööb temaga klaasi kokku. «Mina ei hakka sind eideks hüüdma, isegi kui see on hellitusnimena mõeldud, aga sa tead, et minu meelest oled sa suurepärane inimene.»

Harley paneb kolmiku kokku. «Sa oled meile kallis.»

Tõstan tõrksalt klaasi ja löön nendega kokku. «Palun kas ma võin ennast nüüd täis juua?»