:format(webp)/nginx/o/2022/11/24/14980984t1h3d14.jpg)
Denise Mina «Kinnisidee» on koomiline põnevik, kus peategelane võtab pähe toppida oma nina sinna, kus pole üldse tema koht. Valisin selle lugemiseks puhtalt sisukirjelduse järgi. Kirjanikust ega raamatust polnud ma varem iitsatustki kuulnud ja kaanepilt ei jääks eluilmaski silma, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Šotimaa ja Ile de Re. Anna on seljatanud oma sünge mineviku, millest tema abikaasa midagi ei tea. Tema hoolikalt üles ehitatud uus elu kukub aga kolinal kokku, kui mees koos naise parima sõbrannaga jalga laseb, võttes kaasa ka nende kaks tütart. Nagu alati, kui tumedad mõtted kimbutavad, paneb Anna mängima mõne sünge taskuhäälingu. «Surm ja Dana» jutustab üpris värskest müsteeriumist ühe uppunud purjeka ümber: jõukas mees, kaks täisealist last, uhke pidusöök, sadamast öö varjus lahkumine ja keset merd uppumine. Juhtumit uuriti põgusalt ja vastuoluliste tõendite kiuste saadeti endine laevakokk trellide taha. Anna imestuseks kõlavad taskuhäälingus talle tuttavad nimed, nimed tema enda minevikust, mistõttu tekib naisel tugev tung õiglus jalule seada.
/nginx/o/2022/05/24/14572750t1h2fc5.jpg)
«Kinnisidee» oli täielik üllatus. Ootasin tüüpilist põnevikku, aga raamat eristub selgelt, kuigi algas enam-vähem täpselt samamoodi kui hiljuti loetud Rosie Walshi romaan «Minu elu armastus», tutvustades naist, kelle abikaasa ei tea tema minevikust mitte tuhkagi, isegi mitte kallima päris nime. Kaks raamatut ei saaks aga rohkem erinevad olla. «Kinnisidee» peategelane Anna on üksinda jutustaja rollis ja teeb seda ülidramaatiliselt. Raamatu esimesest poolest leiab katkeid taskuhäälingust ja harilikku amatööri nuhkimist, aga teine pool kisub üle võlli. Mingil hetkel viskasid lõputud lood isehakanud detektiividest üle, aga sellise nurga alt, kus kuritegu uuriv algaja süžee absurdseks muudab, loeksin suurima heameelega veel. Mind rabas raamatu vaimukus. Anna tegutsemine on ootamatusi täis, kihte koorub nii tema minevikult kui ka Danat ümbritsevalt müsteeriumilt. Loopöörete usutavusega ei ole siin miskit pistmist. Kui peategelane on nii jabur, siis ei häiri üle võlli paljastused sugugi. See läheb ilmselt sellesse kategooriasse, et see oli nii halb, et see oli hea.
Kui sulle meeldivad absurdi kiskuvad põnevikud, siis soovitan ägedat seriaali «Only Murders in the Building», mida USA reisil vaatasime (Saadaval Disney+is). Ühes luksuslikus Manhattani korterelamus sureb mees ning kolm majaelanikku, keda ühendab armastus krimi-taskuhäälingute vastu, arvavad, et see on mõrv ja hakkavad asja omal käel uurima, tehes sellest oma taskuhäälingu. Teiseks tuli meelde Netflixi «The Woman in the House Across the Street from the Girl in the Window», kuna «Kinnisidee» kulges täpselt samal noodil, parajalt üle võlli.