P, 4.12.2022

«Kui inimene on kirjutanud midagi nii pimestavalt ilusat, jätkub sellest eluksajaks»

Raamatuportaal
«Kui inimene on kirjutanud midagi nii pimestavalt ilusat, jätkub sellest eluksajaks»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pildil Urquharti loss Šotimaal.
Pildil Urquharti loss Šotimaal. Foto: Shutterstock

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes «kehvemat sorti poiss» ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist.

Kalvinistliku perekonna moto «Moriens sed invictus», suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.

Elspeth Barker, neiupõlvenimega Langlands, sündis 1940. aastal Edinburghis. Tema mõlemad vanemad olid õpetajad. Elspeth kasvas koos õdede-vendadega üles Aberdeenshire’is uusgooti stiilis Drumtochty lossis, mille nende isa olevat ostnud Norra kuningalt. Hiljem astus Elspeth Oxfordi ülikooli ja õppis seal keeli. Kahekümnendate eluaastate alguses abiellus ta luuletaja George Barkeriga, kellega sai viis last. Nende tütar on romaanikirjanik Raffaella Barker. Kuuekümnendate eluaastate lõpus abiellus Elspeth oma teise abikaasa, kirjanik Bill Troopiga.

1990. aastal ilmunud autobiograafiliste sugemetega «Oo, Kaledoonia» oli Elspeth Barkeri ainus romaan. Raamatu tolleaegne kirjastaja Alexandra Pringle kommenteeris: «Kui inimene on kirjutanud midagi nii pimestavalt ilusat, jätkub sellest eluksajaks.»

Barker suri 2022. aastal.

Loe katkendit Elspeth Barkeri raamatust «Oo, Kaledoonia».

***

Elspeth Barker, «Oo, Kaledoonia».
Elspeth Barker, «Oo, Kaledoonia». Foto: Raamat

Sel suurejoonelisel kivitrepil Auchnasaugh’ hämarast võlvitud hallist on poole peal kõrge vitraažaken. Gooti kaar otsekui kaitseks ümmargust paneeli, millel vaagub hinge valge kakaduu, nool läbistanud rinna. Mööda pildi serva, teravate roheliste lehtede ja väänlevate okste vahele põimituna jookseb allkiri: «Moriens sed Invictus», suremas alistumata. Päeva ajal paistab sellest aknast õige vähe valgust sisse, aga talviti õhtu hakul, kui päike mägede tagant viivuks välja tuleb, et oru kaugel silmapiiril loojuma asuda, heidab see ebamaist kuma, kiirgab karmiinpunase, rohelise ja sinise voogusid, keerlevatest tolmukübemetest elusaid, otsekui läbikumavaid kirkaid õielehti külmadele hallidele astmetele. Öösiti heidab kõrgele tõusnud kuu oma kiired läbi surmasuus kakaduu ja poetab linnu veretilgad rubiinidena halli kiviplaatidele. Siit Janet leitigi, kummalisel kombel ema mustast pitsist õhtukleidis, kõveras ja kössis oma verises vägivaldses surmas.

Ta maeti küla kirikaeda, kõrval hauakivi kirjaga: «Närimiskumm, närimiskumm, see mu hauda viis. Ema keelas küll, aga kuulasin ma siis?»

Janeti vanemad oleksid eelistanud viisakamat naabrust, aga surnuaed hakkas täis saama ja, nagu kirikuõpetaja rõhutas, kohta ei olnud broneeritud. Endale olid nad ammugi reserveerinud viimse puhkepaiga kaugel eemal nõmmel teise pisikese kiriku juures; sealgi oleks Janetile vaevu ruumi jagunud ja asjaolusid arvestades ei tahtnud nad teda sinna. Tema rahutu hing tahaks ehk end nende ees igavesti õigustada, või neid lausa süüdistada. Ta oli nende elu hävitanud, ta ei tohtinud hävitada ka nende surma. Ja nii läkski, et kui Janeti mõrvar oli eluks ajaks luku taha pandud ja haud rohtu kasvanud, ei võtnud Janetit kõige lähemalt tundnud inimesed tema nime enam kunagi suhu. Ta tuli unustada.

Mõnda aega oli Janet meeles hakil, kes teda lakkamatult taga otsis. Lind laugles kõrgel oru kohal ja piilus metsa, kus tüdruk oli ratsutamas käinud. Ta sööstis aia tahaotsa; seal, suve üürikeses soojas, lõhnavate asaleade vahel oli Janet toitnud teda metsmaasikatega, mis kasvasid müüri ääres luuderohu seltsis, perekonnale ei jäänud ühtki marja. Ta lendas mööda aiateed mahajäetud tallideni, siis jälle üles lossi juurde, heitis end akendesse, hüples korstnate ümber, torkas uuriva pea igast avast sisse ja viis sealsed hakikolooniad endast välja, põhjustas segadust ja raevu. Igal õhtul pöördus ta tagasi Janeti tühja tuppa oma õrrele. Seal toas ei olnudki enam muud kui vaid tema maja. Varem oli ta alati Janeti voodi jalutsis istunud, aga nüüd puges teki alla ja magas üksildast und. Ta kaotas huvi toidu vastu ega ühinenud enam perekonnaga õhtusöögilauas, ei kastnud nokka sinepisse, ei tõstnud lusikaid ümber, ei hüpelnud lihtsameelselt kapsa ja hakkliha küngastel. Viimaks lendas ta meeleheites nagu pisike kamikaze-piloot otse vastu Auchnasaugh’ toekat seina ja tappis end. Janeti õed leidsid ta lombist, mütsaku vettinud sulgi, ja matsid maha. Nad valasid tema pärast kibedaid pisaraid, ja Janeti pärast niisamuti, aga nad teadsid, et tuleb vait olla.

Pärast seda rääkisid Janetist üksnes ennustajanaised, turunaised, ämmaemandad, kurjad keeled, lõputult harjutasid nad oma süüdistuste litaaniat; süü pidi ju olema, ja mõrvarit ei saanud keegi süüdistada. Nende hääled vingusid ja undasid, kiuslikud nagu lörtsine tuul, mis piitsutas neil sallid vastu nägu, kui nad küla bussipeatuses kogunesid, tuimad nagu tuul, mis rahet korstnast sisse ajas, kui nad pühapäeva pärastlõunal teed jõid, hajali väiketalude külmades võõrastetubades, kus piibel seisis lahti ja kell tiksus, ja lumivalgetele linikutele olid kuhjatud küpsised, tumedate rosinate hukatuslikult ähvardavas säras. Nii süüdistasid nad ema, et see lapsele kõik need raamatud lugeda andis: «See ei ole lapsele loomulik»; süüdistasid isa vaateid haridusele; süüdistasid kõiki ja kõike, mis neile pähe tuli, aga lõpuks jõuti süngelt ühele nõule: «Tüdruk võib ainult iseennast süüdistada.» Teema ei köitnud enam ja loeti lõpetatuks, elusate kasuks, kes pakuvad tagakiusamiseks lõputult ainest.

Janeti elu kuusteist aastat said alguse sõjaajal, ühel udusel talveööl Edinburghis. Isa pääses sõjaväest mõneks päevaks koju ja heitis pilgu sinisesse vitskorvi. Siis astus ta akna alla ja vaatas tagasihoidlikku väljakut, George’i-aegseid maju ja raagus puudelt pudenevat lund. «See on ju kassisuurune,» ütles ta.

Märksõnad
Tagasi üles