P, 27.11.2022

Teaduskirjanik: masohhism on palju sügavam teema kui kõigest üks seksuaalveidrus

Raamatuportaal
Teaduskirjanik: masohhism on palju sügavam teema kui kõigest üks seksuaalveidrus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Inimesed üle terve maailma soovivad kogeda valu, alustades BDSM-mängudest magamistoas, usuga seotud askeesist ja ultramaratonidest ning lõpetades balletitantsu ja talisuplusega. Miks valu meid nii väga ahvatleb?

Masohhismi põlatakse, jumaldatakse ja nauditakse. Vastastikusel kokkuleppel meelega põhjustatud valu on olnud meiega aastatuhandeid. Seda on kogenud Musta Surma ajal tegutsenud enesepiitsutajad, murtud luudega baleriinid ja söömisvõistlustel osalejad, kes kugistavad nuttes teravaid pipraid. See pesitseb ka tätoveerimishuvilistes ja töönarkomaanides. Masohhism on osa meist.

Sisuliselt on masohhism seotud enda halvasti ja seejärel paremini tundmisega.

Raamatu «Magus valu» autor Leigh Cowart pole ainult teadlane ja teaduskirjanik, vaid kogenud ja teravaid elamusi otsiv masohhist. Proovides paljusid masohhismiga seotud tegevusi oma nahal ja rääkides ala ekspertidega, näitab Cowart, kuidas meie ihu ja hing leiavad valust tähendust ja leevendust. Masohhism on meie olemuses leiduv veidrus, mis soodustab distsipliini ja arenemist, kuid ähvardab meid samal ajal tervenisti endale allutada.

***

Leigh Cowart, «Magus valu».
Leigh Cowart, «Magus valu». Foto: Raamat

Millisena sa masohhisti ette kujutad?

Kas kuuekümne viie aastase eraettevõtjana, kes on kaetud libestiga ja kannab lateksist teenijannakostüümi, kidurad tuharad värisemas, kui Käskijanna oma piitsa viibutab? Või nõtke ja tagasihoidliku Anastasia Steele’ina raamatust «Viiskümmend halli varjundit», keda karistatakse viisil, millel on vähe sarnasust vägivalla- ja sunnivaba BDSM-i (Lühend ingliskeelsetest sõnadest bondage (kinnisidumine), discipline (distsipliin), dominance (domineerimine) ja submission (allutamine)) maailmaga? Kas see olen mina, parajasti kuuris nutmas?

Ehk kujutad sa ette maratonijooksjat, kes läbib ebanormaalse arvu kilomeetreid palaval suvepäeval, peatudes ainult selleks, et oksendada laste mänguväljaku lähedal hortensiapõõsasse, sundides end seejärel edasi jooksma kauge finiši poole? Kuidas on lood aga teravat pipart armastava inimesega, kes vannub karrit süües, endal põsed punased ja otsmik kaetud higikihiga?

Kui räägin masohhistist, kas kujutad ette kedagi, kelle nahka katavad tätoveeringud, nägu ehivad metallneedid ja hõbedast rõngad? Kuidas on lood aga nende masohhistidega, kes jooksevad keset talve jäisesse vette või löövad oma sõbra tagumikule laksu, et ühineda nende erilise klubiga? (Vaatan teie otsa, korporatsioonikutid.)

Kuidas on lood inimesega, kes närib oma küünenahka seni, kuni need verised on? Kuidas on lood treeningklubidega, kus tegeletakse raske jõutrenniga? Kuidas on baleriinidega? Poksijatega? Rodeosõitjatega? Kas näed siin ka ennast? Kas näed juba mustrit? Kõik need inimesed on otsustanud kogeda valu. Arvestas seda, milliseid jõupingutusi teeme, et kogeda mugavust ja vältida valu, siis miks nad nii teevad? Mida nad sinu arvates valust saavad?

Minu mõte siin ja terves sinu käes olevas raamatus on see, et kuigi masohhism võib kindlasti olla seotud seksiga, ei pea see alati nii olema. Tegelikult pole väga sageli naudingu nimel kannatamisel kuigi palju tegemist suguelundite ja nende kavalate soovidega. Kuigi tänapäevane sõna naudingu nimel kannatamise kohta pärineb ühe Austria noormehe 19. sajandi erektsioonist (loe 5. peatükki), on see tegelikult palju-palju laiem teema. Seks võib olla viis, kuidas meid masohhismist rääkima panna, kuid masohhism ise on palju sügavam teema kui kõigest üks seksuaalveidrus.

Kui räägin täna masohhismist, kirjeldan midagi ühiselt mõistetavat, ajatut ja inimlikku: otsust tunda end halvasti, et seejärel tunda end hästi. Kogeda meelega valu. Inimesed on kasutanud seda taktikat kaua, otsustades kannatada selleks, et nad saaksid kogeda meelega tekitatud biokeemilist kergendust, mis järgneb valusatele stiimulitele.

See ei ole veider ega ka haruldane. Masohhism – inimlik soov tunda end halvasti, et tunda end hästi – pole «kõik või mitte midagi» mõiste: tegelikult on see skaala või isegi mitu erinevat, omavahel kattuvat skaalat. Kui ultramaratonide jooksjad on masohhistid, mida saame väita maratonijooksjate kohta? Ka nemad roojavad ennast täis ja kaotavad pidevalt varbaküüsi.

Kui talisuplejad on masohhistid, kuidas on lood nende inimestega, kes käivad spaades külma veega täidetud basseinides? Kas enese üle loputamine jääkülma veega duši all on masohhistlik? Kui varvassussidega tantsimine on masohhistlik, kuidas on lood postitantsuga, mis tekitab sinu õrnadesse põlveõnnaldesse sinikaid? Kuidas on lood LARPimisega (rollimäng), millega tegeledes kasutatakse uhkeid pehmendustega relvi, mis tekitavad valu, kuid mitte kahju?

Tõenäoline on, et kõikidel nendel tegevustel ja põhjustel, miks me neid teeme, võib olla midagi ühist. Pealegi oleme kõik vangistatud samasugusesse lihast ja luust kostüümi. Ilma kehata ei eksisteeri ühtegi inimkogemust ja emotsioonidki on sama füüsilised kui hingamine. Need pärinevad samuti sinu kehast, nagu sinu mõtted ja peeretused ja erinevad lõhnad. Kui sina või mina või keegi teine kogeb meelega põhjustatud valu, toetume teatud viisil miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemustele, et katsetada iseenda biohäkkimist. Selleks, et tunda ennast paremini, tunneme ennast esmalt halvasti. See on lõbus ja sulle võib see isegi meeldida.

Minu arvates on masohhism äärmiselt inimlik käitumisviis ja ainult mõnikord on see seotud seksiga. Ma ei salga, et seksuaalne masohhism on üks mu lemmikosi sellest, kindlasti. Aga kui hakkame masohhismi uurima, märkame, et see on lihtsalt kõikjal. Alustame ühe kõige intensiivsema masohhismi näitega: ultramaratonide jooksmine.

Ma arvan, kõik on minuga nõus, et inimene, kes jookseb korraga, magamiseks peatumata, kolmsada kilomeetrit, on masohhist. Eeldatakse, et mitmepäevase maratoni läbimiseks kõrbes peab seda tegev isik midagi oma kannatuste eest saama. Kindlasti pole see alati raha. Kuigi mõne ultramaratoni auhinnaks on raha, ei ole see veel tavapärane auhind (kuigi see võib muutuda).

Big Backyard Ultra võistlusel, mille võidab viimane püsti jääv jooksja ja mida peetakse üheks sadistlikumaks jooksuvõistluseks maailmas, ei ole üldse auhindu, ainult osalejameened. Need inimesed tegelevad selliste saavutustega kogemuste nimel. Viies oma keha piirini, mis võib tähendada näiteks tolmust ajutiselt pimedaks jäämist ja kogu söödud toidu väljaoksendamist, põhjustab ultramaratonide jooksja kokkuvõttes endale meelega valu.

Ma eeldan, et nad saavad sellest midagi (võid selle kohta ise lugeda 8. peatükist). Miks muidu nad seda teeksid? Nad peavad saama sellest midagi iseendale. See võib näida paradoksaalne, kuid selles raamatus näitan sulle, kuidas see toimib. Kui lõpetame, mõistad, kuidas kõik naudingu nimel põhjustatud valu tüübid on tegelikult üsna sarnased. Kui mõtlen iseenda kogemusele masohhismiga, pole see kuigi sageli olnud seksuaalne. Olen olnud balletitantsija, ületreenija, vaevelnud buliimiaga ja teinud endale meelega haiget, lasknud end tätoveerida ja töötanud teadusajakirjanikuna.

Olen rakendanud oma masohhistlikke kalduvusi isikliku ja tööalase kasu saamiseks ning endale haiget tegemiseks, kuigi tänapäeval tegelen masohhismiga peamiselt lõbu saamise eesmärgil, kui jätta välja raamatu kirjutamine. Nendel tegevustel ja käitumisviisidel on ühist nii palju, et olen nendega tegeledes oma keha meelega teatud viisil kasutanud, et tunda end halvasti ja seejärel paremini. Ma olen otsustanud kannatada, et saada sellest väga spetsiifilist kasu. Endorfiinid on ülitugev narkootikum.

Kui räägin masohhismist ja kannatamisest, ei pea ma silmas igasugust tüüpi kannatamist. Masohhismi keskne nõue on, et see peab olema alati konsensuslik. Kui see seda pole, pole see masohhism. Punkt. See, millest selles raamatus räägin, ei ole tavaline kannatamine. Kannatamine tähendab palju laiemat inimkogemust. Kui sa ei saa kannatamist vältida, pole see masohhism. See ei saaks kunagi masohhism olla. Inimene, kes otsustab joosta edasi läbi valu või tõsta suuri raskusi seni, kuni ta lihased hakkavad talle tekitama kohutavat valu, on masohhist. Inimene, keda sunnitakse neid tegevusi vastu tema tahtmist tegema, on vang või ori.

See ei tähenda, et inimene ei võiks leida tähendust sellistes kannatustes, millega ta otseselt ei nõustunud – paljud inimesed kogevad seda, kuid ma väidan, et valu nautimine väljaspool konsensuslikke olukordi on rohkem hakkama saamise mehhanism kui tõeline masohhism, mis eeldab valikuvõimalust, nõustumist ja autonoomiat. Paljud inimesed aga rakendavad masohhismi keskseid ideid kannatuste kaudu, mis aitavad neil teatud viisil oma keha kontrollida, võib-olla muuta mõni kogemus veidi talutavamakski. Valu on ju kehas seotud mehhanismidega, mis pakuvad sulle meelepärast isevalmistatud morfiini doosi.

Masohhism, millest räägin mina, põhineb ideel, et sellega tegelev masohhist võib lõpetada kannatused, mida ta on otsustanud endale põhjustada. Ultramaratonide läbija võib lõpetada jooksmise. Tšillipipra söömise võistlusel osaleja võib keelduda küll järgmist pipart söömast, kuigi, nagu näeme hiljem, ei pääse ta juba söödud piparde tekitatavatest piinadest. BDSM-iga tegelev inimene võib kasutada turvasõna. Võimalus kontrollida toimuvat ja lõpetada kannatamine on masohhismi oluline tunnus ja see vajab rõhutamist.

Kui BDSM jätkub pärast turvasõna kasutamist, on tegemist väärkohtlemisega. Kui inimest sunnitakse jooksma vastu tema tahtmist, on tegemist piinamisega. Olgu selge, et kannatamine, millest selles raamatus räägime, on täielikult konsensuslik ja toimub seda sooviva või seda kogeva inimese kontrolli all. Nüüd, kui see on täiesti kristallselge, soovin näidata sulle, et masohhism – otsus põhjustada oma kehale valu – on kõikjal meie ümber, mitte ainult süngetes urgastes ja magamistubades, vaid ka treeningsaalides ja restoranides ja talvistel randadel.

See on võimestav ja hirmutav, lohutav ja ohtlik. See tähendab piiride nihutamist ja enda elusana tundmist ja oma huulte närimist seni, kuni sinu suus on raua maitse, sest seda tehes tunned sa end mingil põhjusel paremini. Lühidalt öeldes on masohhism kõikjal. Miks me sellest siis ei räägi? Arvestades seda, kui levinud, põnev ja varieeruv masohhism on, paneb mind imestama, kui vähe kirjandust sellel teemal eksisteerib.

Mu raamatu tarbeks tehtud uurimistöö on toetunud kehva kvaliteediga mälestustele ja kuivadele teoreetilistele kirjutistele. Lisaks leiab seda mõnest kohutavast romaanisarjast. Mõned teadustööd annavad sellele kitsarinnalise hinnangu, kuigi selline suhtumine hakkab tasapisi muutuma.

Mõned meeldivad ja ausad BDSM-i blogid kiidavad masohhismiga seotud kogemusi ja turvameetmeid, kirjeldades seda tervislikku kalduvust massidele. Nende kahe äärmuse vahepeale jääb aga väga vähe. Enamik kirjapandust on liiga isiklik ja raske on näha naudingu nimel kannatamise laiemaid motiive, või on see täis väga spetsiifilist sõnavara, liiga enesekeskne, liiga spetsiifiline, et meeldida lihtsalt uudishimulikele inimestele. Masohhism on aga palju enamat.

See on seksikas, inimlik, põlatud, jumaldatud ja vahepeal imeliselt veider. Masohhismi leidub meis kõigis – baleriinides, kes tantsivad murtud luudega, tsirkuseartistides, kes lasevad ninna torgatud naeltesse elektrit, söömisvõistlustel osalejates, kes kugistavad alla üha suuremate Scoville’i punktidega pipraid.

Need on inimesed, kellest sirgusid kaskadöörid ja kelle vigastused aitavad neil oma kehaga sidet luua viisil, mis paneb neid end tundma võimsana. Need on inimesed, kes kannatavad kroonilist valu ja otsustavad haarata selle üle kontrolli, lastes endale meelega füüsiliselt haiget teha. Seda võid näha telesarjas Jackass ja religioossel eesmärgil kogetavates kannatustes. Seda leidub töönarkomaanides, kehaaugustajates ja erinevates valuihalejates.

Viis, kuidas inimesed kannatavad selleks, et kogeda naudingut, on aga ümbritsetud tabudest. Väiklased psühhiaatrid, kes näevad kõike rikaste valgenahaliste meeste vaatenurgast, on masohhismi juba kaua pidanud patoloogiaks, kuid see on palju huvitavam kui need lihtsad eneserahuldamise fantaasiad, mis meid selleni meelitavad. Masohhismi maailm on täis erinevaid toredaid ja imelikke inimesi – inimesi, kes erinevatel põhjustel jooksevad üheskoos läbi kõrbete või hüppavad jääkülma ookeani või söövad teravat kastet seni, kuni nad soovivad endale surma, või paluvad oma armastavatel kaasadel ennast seni peksta, kuni neid katavad pisarad ja tatt ning nad karjudes halastust anuvad.

Masohhism tähendab sisuliselt otsust kogeda valu meelega ja teatud põhjusel. Minu enda kogemuste alusel on selleks põhjuseks sageli soov tunda end halvasti, et tunda end hästi. Usun, et sellised olukorrad, milles inimene kannatab selleks, et tagada endale kergendus, vajavad hoolikat, lõbusat ja südamlikku uurimist. Ma ju tean seda – olen isegi kogenud, teravaid elamusi otsiv masohhist. Olen teadusajakirjanik. Ja mul on mõned küsimused...

Märksõnad
Tagasi üles