Jüri Allik: Eesti psühholoogia portree osutus üllatavalt täiuslikuks

Jüri Allik. Foto: Sille Annuk

Psühholoogia jõudis Tartusse 1634. aastal Nicolaus Prytzi disputatsiooniga inimhingest. Kuigi Eesti geograafiline asend eeldaks perifeerset kohta ka psühholoogia ajaloos, siis Jüri Alliku raamatus «Eesti psühholoogia lugu» esitatu näitab esmakordselt, et paljud olulised sündmused maailma psühholoogia ajaloos on ühel või teisel viisil siit oma alguse, tõuke või mõjutuse saanud.

Jüri Allik on Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor, kolme teaduste akadeemia – Eesti, Soome ja Euroopa – akadeemik. Viimased paarkümmend aastat on ta oma teadustöödega kuulunud maailma ühe protsendi enim viidatud psühholoogide nimistusse.

Autorile esitas küsimusi Ivo Volt.

Jüri Allik, «Eesti psühholoogia lugu». Foto: Raamat

Eesti psühholoogi Talis Bachmanni üks uurimistöö vaatles seda, mitu pikslit on vaja selleks, et konkreetset inimest pildilt ära tunda. Mainid seda oma raamatus, tuues ära ka vastuse: ühe näo teisest eristamiseks piisab juba 18 pikslist. Sinu raamat koosneb suuresti Eestiga seotud psühholoogide ja nende panuse lühitutvustustest, mida võiks ka pidada «piksliteks» Eesti psühholoogia portrees. Milline oleks Eesti psühholoogia koondportree? Kuidas me lõimume muu maailma psühholoogiaga või eristume sellest?

Jüri Allik: Eesti psühholoogia portree, mis kümnekonna aasta uurimise tulemusel välja ilmus, osutus üllatavalt täiuslikuks ja 18 pikslist ei piisa selle kujutamiseks. Alfred Volkmann ja Georg Friedrich Parrot olid psühholoogia alusepanijad. Eksperimentaalpsühholoogia «isa» Wilhelm Wundti lemmikõpilane Emil Kraepelin rajas esimese psühholoogia laboratooriumi Tartusse. 20. sajandi alguses toimunud revolutsiooni kaks olulisemat tegelast Wolfgang Köhler ja Oswald Külpe on Eestiga seotud. Endel Tulving sattus Harvardi ülikooli doktoriõppesse hetkel, kui sealt sai alguse kognitiivne revolutsioon, milles tema väljapaistev osa vajab veel selgitamist. Afektiivse neuroteaduse revolutsiooni eestvedaja oli aga vaieldamatult Jaak Panksepp. Kui viis aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist eesti psühholoogid puudusid maailmapildilt, siis kolmekümne aastaga oleme suutnud muutuda «igavaks» põhjamaaks, mis ei erine kuigi palju Soomest ja Rootsist.

Sinu raamat räägib peamiselt psühholoogia ajaloost, aga ka järjepidevusest. On triviaalne öelda, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, aga mis on see peamine, mida tänapäeva psühholoogiatudeng peaks eriala minevikuga tutvumisest endale tulevikuks kaasa saama?

Kõige olulisema õppetunni sõnastas juba Jakob Hurt: kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult! Mõnes suures maailma ülikoolis on rohkem psühholooge kui Eestis kokku. Ainus võimalus on järgida Islandi teaduse eeskuju, mis on maailma kõige tõhusamaid. Kuna meil on nii vähe vaimseid ja materiaalseid vahendeid, siis me ei saa kulutada neid tühiste ja väheoluliste asjade peale.

Oled ka ise oluline osa Eesti psühholoogia loost. Mida loed enda suurimaks saavutuseks psühholoogias tervikuna ning Eestis kitsamalt?

On üsna mitu asja, mida ma pean enda saavutusteks. Sageli on see nii, et samas valdkonnas tegutsevad kolleegid nii ei arva. Kuid teadus on ilmselt kõige paremini dokumenteeritud inimtegevus üldse. Võid igal hetkel lahti teha oma profiili Google Scholar’is ja vaadata kahte arvu: viidete arv (täna oli see mul 28 667) ja h-indeks (71 tööd, mida on 71 korda või rohkem viidatud), mis määravad suuresti ära sinu turuväärtuse akadeemilises maailmas. Kuid ehk isegi olulisem on see, et juba üle kümne aasta olen suutnud olla Essential Science Indicators’i andmetel jooksva kümne aasta ühe protsendi viidatuimate autorite hulgas psühhiaatria ja psühholoogia valdkonnas.