Raamatusari, mis annab üha kummalisemaks muutumas maailmas natuke naerutuge ja mõtteainet

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda C.K. McDonnelli raamatut «See võluv mees (Kummalised Sõnumid 2)».

Jätkakem siis jätkudega. Võtku mind tont, kui ma täpselt mäletan, millest just juttu oli tos «Kummaliste sõnumite» sarja esimeses raamatus. Küll on meeles, et röögatult sai nalja ja eriskummaline jaburus osati peita pärismaailma kohati märksa suuremate iseäralikkuste sekka. See kõik oli kokku veenev, haarav ja ebausutaval kombel ka usutav.

C.K. McDonnell, «See võluv mees (Kummalised Sõnumid 2)». Foto: Raamat

Ma ei mäleta ühtki õudusfilmi, mis olnuks õudne. On nähtud totakaid, naljakaid, jäledaid ning enamasti labaselt igavaid. Õudseid raamatuid on ette tulnud küll. Niiütelda üleloomulike elukatega küllastet raamatud ei ole üldjuhul teab mis tõsiseltvõetavad. Suur osa ulmest on paremini või halvemini välja mõeldud keskkonda asetet olme. Ulme kiituseks siiski, et etem osa ulmest käib sageli nö päriskirjanduse tasapaksust peavoolust kõrge kaarega üle. «Kummalised sõnumid» ajab omaette rida. See on nagu töölisperekonnast võrsunud intelligendi unistus Harry Potteri maailmast kusagil äärelinnas, kassikusehaisu ja söetolmu sees. Veider omailm, mis kutsub oma radadele uitama. Ei teagi, miks, aga mulle meeldib.

Järjekordne tõestus, et kui kirjutada hästi, siis võib toimida üsna igasugune lora. Kui kirjutada veel nõnda, et iseennast ega oma teemat ega võimalikku lugejat liiga tõsiselt ei võta, küll aga raamatuloome üle head meelt tunda, siis sünnib päris vahva tulemus. «Kummalised sõnumid» on sari, mis üha kummalisemaks muutumas maailmas natuke naerutuge annab. Mõtteainet unustamata. Me ju ei tea, mis asi me maailm päriselt on.