MÕRVALOOD KOPENHAAGENIS ⟩ «Sisse lülitatud tööstuslik saag. Ta oli teel selle poole»

Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Eesti Raamat on ilmunud Taani kirjaniku Katrine Engbergi uus krimiromaan «Isola», mille tõlkis eesti keelde Eva Velsker.

Kopenhaageni kesklinnas leitakse mänguväljakule maetud kohvrist poolekssaetud laip, mõrvajuurdlust hakkab juhtima Anette Werner. Kes see mees oli, miks ta mõrvati ja kus on teine pool surnukehast? Tema paarimees Jeppe Kørner on politseitööst puhkuse võtnud ja varjunud talveks Bornholmi saarele, kus ta metsatööd tehes loodab oma murtud südant ravida. Puhkus muutub aga tööks, kui kummalised vihjed ja jäljed hakkavad Bornholmi poole näitama. Juhtumiga tundub seotud olevat mitu kadunud meest, Isola-nimeline naine ja kummaline ususekt. Minevikku vajunud võigas müsteerium tuleb lahendada enne, kui halastamatu mõrvar uuesti ründab.

Katrine Engberg on üks edukamaid Taani krimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Eesti keeles on Engbergi Kopenhaageni mõrvalugude sarjast ilmunud «Krokodillilind», «Klaastiib» ja «Juhulasud».

Loe raamatust katkendit!

***

Ta ärkas müra peale. Kolksuv rütm, nagu täiskiirusel rong. Ta püüdis unega kaasa ulpida, aga müdisev hääl trumminahkadel sundis ta uuesti teadvusele. Ta liigutas end rahutult ja tundis kuklas lõikavat valu. Katsus silmi avada, aga laud kleepusid kokku, ja kui ta üritas pühkimiseks kätt kergitada, ei kuuletunud see.

See on painaja, mõtles ta, üks neist, kus ma näen unes, et olen ärkvel. Natukese aja pärast ärkan ma päriselt, tõusen, ja päev algab. Ta kordas mõtet nagu mantrat, aga isegi keset seda katset kontrolli tagasi saada teadis ta, et see ei ole tõsi.

Aeglaselt surus ta kätt rusikasse ja tundis oma kergenduseks, et sõrmed reageerivad. Aga kergendus oli põgus. Randmesse lõikus plastriba, ta oli kinni seotud.

Ta pilgutas ja surus silmad väevõimuga lahti. Nägemisväli oli udune nagu määrdunud objektiivis, ta lebas külili ja tabas vaid nappi valgust ning puid kauguses. Ja midagi, mis meenutas inimkuju. Kus ta oli?

Viimane, mida ta mäletas, oli see, et ta oli parkinud rohuribale mingis kohas, kus ta ei olnud varem käinud. Läks sinimusta taeva all läbi kõrge rohu majasiluettide kõrval ja püksisääred said märjaks. Meenus, et ta oli tulnud sinna midagi otsima. Ta oli läinud mingi suure maja uksest sisse, nii palju ta mäletas. Ja siis?

Valu kihvatas kuklas ja muutis mõtlemise raskeks. Müra võttis viimasegi keskendumisvõime. Kas ta oli uimaseks löödud?

Ta võttis kokku kogu oma jõu ja tõstis pead, et saaks oma jalalabade poole vaadata. Mitte kuigi kaugel tema taldadest võbeles nõrk valgus müraga ühes taktis ja ühel selgel silmapilgul mõistis ta, mis see on. Sisse lülitatud tööstuslik saag. Ta oli teel selle poole.

Lärmist kostis üle karje. Kulus mitu sekundit, enne kui ta taipas, et karjuja on ta ise. Ta rebis plastribasid, ent asjata. Need ei andnud järele, ta oli abitu ja kinni seotud, antud saetera hoolde, mis oli nüüd jalalabadest vaid poole meetri kaugusel. Ta viskles paaniliselt küljelt küljele, õlad tagusid vastu seljaalust palki ja peahaavast nirises verd. Pidi ju ometi olema võimalik kätt vabaks väänata.

Kui ta vaid korralikult näeks, suudaks ta võib-olla käte ümbert köidikud lahti saada ja sae peatada. Aga ta ei saanud midagi teha. See oli lõppjaam.

Ta karjus appi, möirgas nagu metsloom, aga vastust ei tulnud.

Esmaspäev, 18. november

Katrine Engberg, «Isola». Foto: Raamat

Esmapilgul meenutas kohver mingit vanast filmist pärit asja. Suur tugevdatud nurkadega, lai sang kinnitatud roostes metallneetidega. See lebas kitkutud lumimarjapõõsaste vahel, niiske maapind oli naha värvi rikkunud ning Tondheimi ja Hannoveri hotelli meenutavad kleebised lahti leotanud.

Isikuvastaste kuritegude osakonna uurija Anette Werner ajas end sirgu ja vaatas küngast Østre Anlægi mänguplatsi juures. Künkatipul oli lagendik ja sellel pink, mis oli pööratud üksiku puu poole, mis taevas madalalt rippuvate pilvede taustal välja joonistus. Mänguväljaku lapsed tavaliselt siia üles ei tulnud. Siin istusid tihtilugu inimesed, kes jätsid endast maha süstlaid ja kondoome ja nende ligi oli parem mitte sattuda.

Lagendikul seisis juhtivuurija, kes helistas kohtuekspertiisi tehnikutele ja kohtuarstile. Ta kõrvad olid õlgade vahele tõmmatud ja villane mantel tekitas seljale küüru. Künka mõlemalt poolt viisid kivitrepid nõlvast alla, need olid nüüd piiratud triibulise turvalindiga, mis tuules laperdas. Kaugema trepi juures pidasid vahti kaks noort konstaablit, kes olid abi kutsunud.

Anette pöördus uuesti kohvri poole, lükkas tilkuva oksa eemale ja kükitas võsas teise noore politseiniku kõrvale. Nätske muld põõsaste vahel paljastas ümbritsevate puude juured, okstel tilbendasid kollased lehed.

«Kes selle leidis?» Anette oleks peaaegu tasakaalu kaotanud ja haaras konstaablil õlast.

«Krebsi kooli esimene klass. Nad mängivad vahetunni ajal siin väljakul, ja eksisid siia üles, ehkki nad seda tegelikult ei tohi. Kohver oli mullaga kaetud, aga üks nurk paistis välja.» Noor politseinik osutas kohvri paremale ülanurgale.

«Rebane võib-olla?»

«Tõenäoliselt. Lapsed kutsusid õpetaja, keda hais pani halba aimama ja ta helistas 112.»

Hais. Anette hingas sisse märja mulla ja sügisekõdu lõhna. Langenud lehed olid juba mullaks saamas ja seeni aina kasvas. Novembrilõhnade alt oli tunda roiskunud liha lääget hõngu.

«Kui me kohale jõudsime, eemaldasime mulla ettevaatlikult kohvri ümbert, kavatsusega see avada, aga …» Noor konstaabel köhatas ebakindlalt. «Sellest kui ma siin Kopenhaagenis kooli lõpetasin, ei ole kuigi palju aega, ja laiba lõhna nii kiiresti ei unusta.»

Anette heitis ta poole pilgu. «Nii et seda ei ole avatud?»

«Me ainult kergitasime kaant, siis helistasime teile.»

«Suurepärane.»

Mänguväljakult kostis lapsehüüe. Konstaabel liigatas ärevalt. «Me ei ole jõudnud ala korralikult sisse piirata, me olime ainult kahekesi, enne kui te tulite.»

«No pagan, ma kuulen kombekate krabinat, nad on meile nii lähedal.» Anette võttis taskust paari latekskindaid ja tõmbas kätte. Tema tütar Gudrun oli just saanud uue talvekombe, kaheaastase suuruses, taevasinise, valgete pilvedega. Tüdruku kuldsed lokid jäid luku vahele kinni iga kord, kui ta seda tingimata ise kinni tõmmata tahtis. Praegu olid Gudrun, kombekas ja Svend sõitnud nädalaks puhkusele Svendi õe juurde Kertemindesse. Igatsus nende järele haaras Anettet kohe, kui auto mööda tänavat minema veeres.

«Ma teen kohvri korraks lahti, et päris kindel olla, lihtsalt et me masinavärki ilmaasjata käima ei lükkaks.»

«No ei ole mitte mingit kahtlust,» protesteeris konstaabel ja pühkis käeseljaga tilkuvat nina.

Anette libistas käed kohvri kaaneserva alla ja tundis sõrmeotstes näpistust. Veel ei olnud külmakraade, isegi mitte öösel, aga õhk oli raske sellest iseloomulikust Taani niiskusest, mis talvel üdini tungib ning käed ja jalad halvab.

Kohvrihinged naksusid, ja ta kuulis konstaablit enda kõrval õhku ahmimas. Avatud kohvris oli laip. Nahk oli pruunikaslilla, täis valgeid ketendavaid laike, ja Anettel kulus sekund aega, et selles inimkuju ära tunda. Kehal oli ainult üks käsi ja üks jalg. Pea oli pressitud ühte nurka ja risti läbi lõigatud.

Ta tõstis vaistlikult pilgu laibalt üles. Taevas pea kohal oli hall ja õhk tihedalt täis peenikesi väikseid veepärleid, hais oli lämmatav. Noore konstaabli kurgust kostis öögatus. Anette kiirustas kaant sulgema, enne kui mees oksendama hakkas.