Pealtpanek on samuti altminek

P. I. Filimonov. Foto: Dmitri Kotjuh

Alapealkiri raamatu «Pealtpanekud ja altminekud» tiitellehel veenab, et P. I. Filimonov on sedapuhku kirja pannud katkueelse aja kroonikad. Samas moodustavad teose kaheksa erinevat, kuid korduvate tegelastega osa hästi komponeeritud terviku, mida võib soovi korral ka romaaniks nimetada. Žanriline liigitus ei mängi siin mingit rolli!

Nimetatud katkueelne aeg on koroonaviirusest vaevamata digi-Eesti lähiminevik Tallinnas, kus elu möödub enamasti arvuti taga, nutiseadmes või ratastel. Kui oma autot pole, viib vajalikku kohta vene Yandexi juba välja vahetanud Bolt-takso. Samu teenuseid kasutavad ka P. I. Filimonovi raamatu põhitegelased, neli eestivenelasest meest ja eestlasest koolipoiss Jürgen. Naised otse lugeja ette ei astu, nemad on «kaadritagused» traaditõmbajad.

P. I. Filimonov, «Pealtpanekud ja altminekud». Foto: Raamat

Kroonikate sündmustikule lükkab pooltahtmatult hoo sisse neiueas koolitüdruk Kira, kes tuleb vananeva inglise keele õpetaja Serafimovi juurde järjekordset arvestust sooritama. Vahemärkusena mainigem, et toosama Serafimov on ilmselt üsna autorilähedane tegelane. Sest kirjanik Filimonovi teine, reaaleluline «mina» õpetab Roman Fokini nime all samuti Tallinna Teeninduskoolis inglise keelt. Kirale tema õpetaja meeldib, aga neiu omakorda meeldib koolivend Jürgenile. Viimane otsib lähedust Ki raga ja unistab intiimsest pealtpanekust, mis ometi viib reaalse altminekuni. Samas nõustugem autoriga, kes lk 135 kinnitab: «Kui te küsite mult, mis asjad on pealtpanekud ja mis asjad on altminekud, siis ma võiksin proovida seda teile seletama hakata, kuid see venitaks antud teksti nagu kummi röögatult pikaks...»

Jürgen lahendas oma probleemi koduse käsikiimluse kaudu, kus tema seemnepurskest sai paraku ainsana osa naabrinaise rõdult kohale lennanud tuvi Agafon. Võibolla see pidigi nõnda juhtuma, sest õigeusu kaanonite järgi on Agafon Püha Vaimu saadik, kes viib sõnumi laia ilma!

Õigupoolest on «pealtpanek» ju korvpallitermin, mida need, kes põrgatavad tühjust ja elu korvirõngani ei küüni, kasutavad suvaliste altminekute kattevarjuna. Retsepte, kuidas seda teha, pakub oma virtuaalsetes loengutes laialdaselt professor Kamnejobov (otsetõlkes kivikeppija). Kuna kividele ta jõud hästi peale ei hakka, piirdub kõikjal potentsiaalse vaenlase «viiendat kolonni» nägev professor lihtlabase ajupesuga.

Näikse, et professori õpetuste truimad jüngrid on taksojuhid. Üks neist (nimetu) kasutab liikluses ettetulevate ummikute vältimiseks ainult talle endale väidetavalt teada olevaid «mutikäigusüsteeme», mille tulemusena tema klient Lipovski jõuab välja kurat teab kuhu. Teise nimi on Jean Radugin (vk raduga ehk vikerkaar), seega prantsuspärane vikerkaaremees. Huvitaval kombel häbeneb mees just oma perekonna-, mitte eesnime. Kuigi ise tapab õhupüssiga pidevalt linde, eriti tuvisid, keda prantslane armastab! Nii järgib ta Kamnejobovi «tarkust», mille kohaselt linnud on inimkonna vaenlased. Õnnekombel läks ülalmainitud Agafonil korda Radugini püssitoru «linnupettest» pääseda.

Kõikehõlmav tegelane ses raamatus on maailmakuulus kosmopoliidist helilooja Bart Narvo. Nimekuju ja juba teose avaleheküljel mainitud tintinnabuli-rütmid mehe muusikas näikse viitavat Arvo Pärdile, kuid otseseost Pärdiga ei teki. Pigem võib Bart Narvo nime taga peituda keegi muinas-Euroopa rahvalaulik (bard) Narvast, kelle loomingut kuulavad katkueelsel ajal kõik. Iseäranis need, kellele miskit kohale ei jõua. Kuigi näiteks Narvo «Vedelkummi süit» võiks just seesugustele suunatud olla.

Ent kunst kuuluvat rahvale ja seda väidet illustreerib otseselt torumees Lipovski, kes kraaniummistuse likvideerimise nimel Bart Narvo korteris amputeerib oma varbad. Heliloojal endal saab samal ajal arvutis valmis «Isfahani kontsert guanakole». Isfahan oli muistse Pärsia riigi pealinn, guanako on ilma küüruta Aafrika kaamel. Kas nõnda ulatab muinas-Pärsia katk oma sõra nüüdsele Aafrika katkule? Maailma tulevik on tume!