Tee silmad lahti, sa oled surnud

Olga Tokarczuk. Foto: Tsafrir Abayov/AP/Scanpix

Ilmunud on Olga Tokarczuki jutukogu «Maailma kõige inetum naisterahvas», mille on poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmuv uustrükk sisaldab kaheksat seni eesti keeles ilmumata lugu kogumikust «Mäng mitmel trummil».

Olga Tokarczuk on üks tõlgitumaid ja tunnustatumaid poola autoreid. Kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia, samal aastal pälvis tema romaani «Rändajad» ingliskeelne tõlge Man Bookeri auhinna.

Tokarczuki meisterlikku kirjutuslaadi on nimetatud «mütoloogiliseks realismiks». Äsja ilmunud valimik «Maailma kõige inetum naisterahvas» kutsubki lugeja Tokarczuki ainulaadsesse, korraga paeluvaid ja pelutavaid karaktereid tulvil maailma.

Olga Tokarczuki loomingut tunneb eesti lugeja suuresti tänu Hendrik Lindepuule, viljakale ja tunnustatud poola kirjanduse vahendajale, kelle tõlkes on ilmunud ka romaanid «Algus ja teised ajad», «Päeva maja, öö maja», «Aja oma atra läbi koolnute kontide», «Rändajad» ja «Ühe Raamatu otsijate teekond».

***

TEE SILMAD LAHTI, SA OLED SURNUD

C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. Aastaid tagasi alustas C. Agatha Christie teostega, aga hiljem tüdines ta nende kristallselgest järjekindlusest: mõrv, uurimine, mõrvari paljastamine. Justkui oleks kriminaalromaan väljapääsuta konstruktsioon, ehkki puhas ja steriilne. Teda ärritasid paberlikud tegelased, kes olid kui etturid, lavale paigutatud ja autori peamise idee järgi liikuma pandud. See on veider, et autor on ainus isik, kes teab algusest peale seda raamatusse raiutud kuriteo ja karistuse korraldust, ja ometigi soovib sellest kannatlikult jutustada. See on ju igav, mõtles C.

Olga Tokarczuk, «Maailma kõige inetum naisterahvas». Foto: Raamat

C. ei teadnud, mida ta õieti tahab. Ta ei teadnud, mida ta otsib linnaraamatukogu ja raamatupoodide riiulitelt. Kui ta oleks pidanud seda selgelt määratlema, oleks ta arvatavasti löönud silmad lakke, lükanud huuled torusse ja laiutanud abitult käsi. Ta otsis tõelisi inimesi ja kuritegusid, millel oleks rohkem liha luudel. Komplitseeritumaid motiive ja asitõendeid, mis jäävad detektiivil kahe silma vahele. Ei, küsimus ei olnud veres ja lihas, koletus tapatöös ega košmaarides. Seda nägi piisavalt teleristki. Ta soovis midagi ebatüüpilist, mitte lõpuni selget skeemi, mis ainult aeg-ajalt pinnale pupsahtaks, et seda ei unustataks. Ta soovis midagi sellist, mis teda puudutaks, raputaks, ei laseks magada. Seda oli raamatukoguhoidjale või poemüüjale raske seletada.

«Ma ei tea ise ka,» ütles ta raamatut käes keerutades, aga lõpuks ikkagi ostis selle.

Krimkade lugemine oli igas mõttes meeldiv. See meenutas koristamist, sahtlite korrastamist – samm-sammult muutub kaos korraks. Aga vahel saab korrast kõrini.

C. tassis linnaraamatukogust krimkasid koju virnade viisi. Ta luges neid aplalt köögis ja metroos. Nädalas kaks-kolm tükki. Laenutas ka vähetuntud autorite teoseid; nende hulgas oli päris häid, oli ka täielikku rämpsu. Ta proovis lugeda ka niinimetatud kirjanduslikke krimkasid, mille teine tasand jäi enamasti üsna ähmaseks; tutvus põgusalt veidrate krimkadega, mis olid nagu mingid transgeneetilised taimed, mekkis kriminaalpuslesid, kriminaalpoeeme; võttis koost lahti krimkasid-matrjoškasid, kus iga järgmine peatükk toob välja uusi tähendusi, teisi lugusid, millel näiliselt pole tegevusega seost; näris end läbi kriminaaltraktaatidest, mis olid täis eruditsiooniga eputamist ja allusioone, mida ta oleks pidanud mõistma, aga ei mõistnud; maadles teostega, mis teesklesid, et ei ole krimkad, vaid puudutavad tunnetus- ja moraaliprobleeme. Nende hulgas oli kuritegelikke krimkasid, mis lugeja silme all tegid pihuks ja põrmuks žanri põhimõtted, muutsid need mingiks vastikuks romsteegiks ja mis kõige hullem, paljastasid kohe mõrvari isiku, jättes kõrvale kogu uurimise püha rituaali. Või siis sellised, mis igat lauset lihvides jätsid kuriteo tagaplaanile, armunud oma estetismi nagu ilueedid peegli ees. Või siis näiteks sellised – juba palja mõtte peale surus C. hambad vihast ja nördimusest kokku –, mis kirjeldasid kuritegu ülimalt üksikasjalikult, aga jätsid kurjategija paljastamata! Milline perverssus! Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastusromaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab.

Metrooga koju sõites luges ta läbi esimesed leheküljed ning nentis rahulolevalt, et lugu algab päris hästi. Siin oli kõik, mis talle meeldis: põhjalikult ja realistlikult kirjeldatud keskkond, asju olid kujutatud armastusega detailide vastu, tegelased olid selgesti välja joonistatud. Ta tundis autori vastu tänulikkust kellegi kiilaspea või kortsus velvetpükste mainimise eest. Tänu sellele suutis ta juba paari lõigu järel näha kõike seda vilkumas vaguni tumedates akendes.

Jutt oli sellest, et ühes kaunis Flandria maakohas asuvas väikeses lossis toimus krimikirjanike kokkutulek. Lossiomanik ja selle ebatavalise kokkutuleku idee algataja oli žanri kuninganna, juba väga eakas, üle kaheksakümneaastane Ulrika.