Ilmus parim romaan autorilt, keda nimetati legendiks juba tema eluajal

Daphne du Maurier. Foto: The Chichester Partnership/ University of Exeter

Ilmunud on sünge, lummav ja müstiline psühholoogiline põnevusromaan «Rebecca», mis hoiab lugejat viimase leheküljeni oma võimuses. 1938. aastal ilmunud raamat on tänini rahvusvaheline bestseller. 

Noor, varanduse ja väljavaadeteta naine tutvub jõuka leskmehe Maxim de Winteriga. Põgusa tutvuse järel paar abiellub ja kolib elama mehe luksuslikku Manderley mõisa.

Värske proua de Winter mõistab peagi, et tal tuleb silmitsi seista liigagi elusa mälestusega maja eelmisest perenaisest. Veetleva ja mõistatusliku Rebecca saatusest abikaasa vaikib, kuid talle on endist viisi tulihingeliselt truu majapidajanna proua Danvers. Manderley saladus vallutab üha kindlamini uue proua de Winteri meeled ning teda hakkab painama halva eelaimuse jäine haare.

Dame Daphne du Maurier, leedi Browning, sündis 1907. aastal loovasse ja edukasse Inglise perekonda. Tema vanaisa George oli kuulus kunstnik ja kirjanik, isa Gerald lugupeetud teatrijuht ning ema Muriel hinnatud näitleja.

Oma haridusteed Londonis alustanud ja Pariisis lõpetanud naine elas suure osa elust linnamelust eemal, Cornwalli krahvkonnas Menabilly häärberis. Kodukoht ja seda ümbritsenud maastik inspireerisid teda kirjutama romaane, lühijutte, üsnagi paljastavaks osutunud autobiograafia ja du Maurier’de perekonna kroonika. Debüütromaan «Armastav hing» ilmus 1931. aastal. Seitse aastat hiljem järgnes autori parim romaan, teedrajav «Rebecca» ja 1952. aastal tema kuulsaim lühijutt «Linnud».

1989. aastal surnud du Maurier’d nimetati kirjandusmaailmas juba tema eluajal legendiks. Kirjaniku ajatut ja nüüdseks kindlalt klassika hulka kuuluvat loomingut hindavad kõrgelt lugejad üle kogu maailma.

Loe katkendit Daphne du Maurier' raamatust «Rebecca».

***

Daphne du Maurier, «Rebecca». Foto: Raamat

Öösi nägin ma und, et olen taas Manderleys. Ma nägin end seismas raudvärava juures, kust pääses sissesõiduteele, kuid ma ei saanud sealt tükk aega edasi, sest takistus oli ees. Värav oli tabaluku ja ketiga kinni. Ma hõikasin seal unenäos seistes väravavahti, kuid vastust ei tulnud, ja kui ma siis värava roostetanud varbade vahelt lähemalt piilusin, nägin, et väravavahimaja on tühi.

Korstnast ei tõusnud suitsu ja väikesed võreaknad haigutasid mahajäetuna. Kuid äkitselt olid mul nagu kõigil unenägijatel üleloomulikud võimed ja ma läksin nagu kehatu vaim teel seisvast takistusest läbi. Sissesõidutee väänles ja lookles mu ees siia-sinna niisamuti, nagu see oli loogelnud alati ennegi. Ent kui ma edasi läksin, jõudis korraga minu teadvusse, et kõik on muutunud: tee oli kitsas ja hooldamata, see ei olnud enam see sissesõidutee, mida me olime teadnud. Algul tegi see mind nõutuks, ma ei saanud millestki aru, ja alles siis, kui ma pea alla kummardasin, et hoiduda madalale rippu laskunud puuoksa eest – alles siis hakkasin mõistma, mis on sündinud. Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku. Siin oli ka teisi puid, puid, mida ma ei tundnud, oli tugevaid tammesid ja kiduraid jalakaid, mis kasvasid läbisegi ja külg külje kõrval pöökpuudega, sirutades end üles vaiksest mullapinnast koos tohutute põõsastega ja taimedega, millest ma ühtki ei mäletanud.

Sissesõiduteest oli nüüd järel vaid peenike pael, varasemaga võrreldes kitsas riba, selle kruusakattest polnud enam jälgegi, rohi ja sammal olid selle lämmatanud. Puude madalad oksad olid allapoole harali ja takistasid edasiminekut, pahklikud juured nägid välja nagu luukere kondid. Siin ja seal nägin ma veel selle džunglitaimestiku sekka ära eksinud põõsaid, mis olid meie ajal olnud nagu piiritähised, kultuuri ja ilu märgid, omal ajal nii kuulsate helesiniste õiekroonidega hortensiad. Nende kasvu ei olnud nüüd enam korrigeerinud kellegi käsi ja nad olid metsistunud ning kasvanud tohutu suureks, ilma õiteta, mustad ja inetud nagu mingid nimetud parasiittaimed, mis kasvasid nende kõrval.

Peenike pael, mis kunagi oli olnud meie sissesõidutee, lookles ikka edasi, kord itta, kord läände. Vahel arvasin juba, et olen selle käest kaotanud, kuid siis tuli ta uuesti nähtavale, võib-olla mõne mahamurdunud puu alt, või trügis edasi teispool mudast oja, mis oli tekkinud talviste sadude tagajärjel. Ma polnud arvanudki, et see tee nii pikk on. Kindlasti oli neid lookeid nüüd rohkem nagu puidki tee ääres ja kindlasti ei viinud see rada enam kuhugi mujale kui mingisse labürinti, kuhugi paksu padrikusse, ainult mitte maja juurde. Sinna jõudsin ma äkki ja ootamatult, vaadet varjas silma eest pööraselt vohav metsik võsa, mis oli end igas suunas laiali ajanud, ja nüüd seisin ma siin, süda pekslemas rinnus, pisarad imelikult pakitsemas laugude all.

Seal ta oli – Manderley, meie Manderley, salapärane ja vaikne, nagu ta oli olnud alati, hall kivi sädelemas minu unenäo kuupaistes, vahepiitadega aknad peegeldamas rohelist murumaad ja terrassi. Aeg ei olnud suutnud hävitada nende müüride täpset sümmeetriat ega asendit, ta oli nagu kalliskivi nõgusal peopesal.

Terrass laskus alla muruplatsidele ja murumaa ulatus kuni mereni; kui ma ringi pöördusin, nägin kuupaistel hõbelevat laiku nagu järve, mille pinda ei puuduta tuul ega torm. Polnud liikumas ühtki lainet, mis oleks selle unenäoveepinna virvendama pannud, ei ühtki läänetuulest aetud pilvelaama, mis oleks selget kahvatut taevast varjutanud. Ma pöörasin näo uuesti maja poole, ja maja seisis ikka seal, terve ja puutumatu, just nagu oleksime lahkunud siit alles eile, ja veel nägin ma, et aed oli niisamuti allunud metsistumise seadusele nagu mets isegi. Rododendronid seisid seal, viiekümne jala kõrgused, põimunud ja ühinenud suurte sõnajalgadega, nagu oleksid astunud mingisse ebaseaduslikku abiellu võimukate nimetute põõsastega, armetute värdjatega, mis olid klammerdunud nende juurte külge, nagu teades ise väga hästi oma vääritut päritolu. Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. Luuderohul oli selles hüljatud aias valitsev koht, pikad pasmad roomasid üle muruplatside ja olid peagi haaramas oma võimusesse ka maja. Oli veel üks taim, poolenisti metsa sünnitis, mille suguvõsa oli kunagi ekselnud metsa all ja unustusse jäänud, nüüd tungis see koos luuderohuga ühel meelel edasi ja ajas oma inetuid, hiiglasliku rabarberi taolisi vorme pehmele murumaale, kus olid õitsenud nartsissid.