P, 5.02.2023

Sinijärv soovitab: kaks uut ja jõulist luulekogu, mis selle luuleaasta päästavad

Raamatuportaal
Sinijärv soovitab: kaks uut ja jõulist luulekogu, mis selle luuleaasta päästavad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hanneleele Kaldmaa.
Hanneleele Kaldmaa. Foto: Erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab värsket luulet: Maarja-Liis Mölder «Meesinine» ja Hanneleele Kaldmaa «Sinustki võib saada fossiil».

Vahel on vaja kirjutada mõnest raamatust üheskoos. Mis siis, et nad on erilised ja erinevad. Head raamatud mõistavad mõnikord omavahel kõnelda, olla iseäralikud ja isikupärased sõltumatus kontekstis. Ja eks seks kontekstiks ole tahes-tahtmata uuem eestikeelne poeesia.

Maarja-Liis Mölder, «Meesinine».
Maarja-Liis Mölder, «Meesinine». Foto: Raamat

See va poeesia on tükil ajal kaunikesti tüütuks kiskunud. Üksikute erksate eranditega kas agressiivsust püüdlev jõuetuvõitu turtsumine või haigutav poolboheemlik roidumus. Elamust pole kumbki rada osanud pakkuda. Ja nüüd kaks raamatut, mis üsna lähestikku sel sügisel ilmunud ning võiksid üles äratada mitmed vanad ja noored sõnakunstist lugu pidavad lugejad, kes vahepeal luulelootuse miinusprotsendiga hoiukontole investeerinud. Ähmasusele ja plärtsumisele tuli praegu ootamatu elegantne lõpp, luuleaastale sobilik. Kahe noore daami sulest, ja jõuliselt.

Maarja-Liis Mölder teeb oma esikkogus ägeda etteaste mitmes mõttes täiesti teistsuguste tekstidega kui need, millega selle sajandi noorluulur harjunud võiks olla. Isiklik, ilus ja üldiseülene, aus ja andekas ja armas. Täiesti meie aja kirjandus sealjuures, mitte mingit manerismi ega kummardusi eelkäinuile. Paar võnget sinnatänna muidugi leiab. Rikka keele ja mõtteilmaga loodud sõnarõõm. Ütleks, et ootame ja rohkem ja paremat ja mett ja kondenspiima kaa, aga ei ütle, sest autoril olgu rahu ja selgus ja puhas õhk. Tulgu, kes tuleb. Raamatu kui trükise enda kallal saab natuke norida – no leheküljenumbreid oleks tahtnud. Mõtlin viidata ühele tekstile, aga nüüd pean seletama, et otsige poeesi, kus juttu tost ja täst jne selmet märkida leheküljenumber. Nii ei ole ilus. Sisuliselt on kõik ok, vorm tahaks parandusi.

(Otsige Pirita kloostriga seotud teksti, see sutsab hinge nii mis hirmus.)

Hanneleele Kaldmaa, «Sinustki võib saada fossiil».
Hanneleele Kaldmaa, «Sinustki võib saada fossiil». Foto: Raamat

Hanneleele Kaldmaa ei ole nii uus tulija, luulekogugi pole esimene, vaid teine. Ent siin on ta selgesti iseoma teo ja näoga me ees, mõnu ja mõttega loetav, tekst toetab taustu ja taustad tekste, täitsa nullist lugema hakates toimib samuti, kontrollitud nagu haiguste ravi. Muusikakriitikute loomustamislaadi pätsates ütleksin, et kui Paul-Eerik Rummol ja Kristiina Ehinal oleks vaimline sohilaps, kes vanemate head ja vead üles nokib ning sõnaosavusega omi mänge mängib, siis sinna kanti too luulekogu võiks asetuda. Toda vaid suunaks ja kergelt. On hea ja omanäoline, väärib lugemist.

Olen elu jooksul mõned luuletused teinud ning endiselt meeldib mulle ka vähehaaval luulet lugeda. Vahepeal tundus, et pole nagu midagi lugeda. Nüüd näen, et on. Jagan siinkohal oma rõõmu ning jätan otsijatele/leidjatele avastamislõbu! Jah, noid kaht raamatut võib noppida, näppida ja nautida ka vaheldumisi. Heale luulele omaselt asi toimib.

Märksõnad
Tagasi üles