Sinijärv soovitab: kõva novellikirjutaja söakas samm pikemate lugude maailma

Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Tauno Vahteri romaani «Hea venelane».

1990ndad oli tuim, tuhm ja mõttetu aeg, ei taha meenutada, ei olegi meeles. Tore, et Tauno Vahteril on. Ning ei tuimalt, tuhmilt ega mõttetult. Ei ka ülevõlla absurdihuumorisse keeratult. Väga realistlik romaan sai. Jah, on absurdi ja on huumorit, ent täpselt parasjagu. Nagu ajas oli. Kitsesuurune täi ei tule olustikku rikastama (andeks, Andrus!). Olustik on totakalt räparikas ja ropprohke niigi. Tegevuse paigutus pooleldi venekeelsesse maailma loob piisava nihestuse. Täiskasvanulik kirjutus teismelise silme läbi lisab veel ühe kihi. Ja siis kõik need ununenud üksikasjad…

Tauno Vahter, «Hea venelane». Foto: Raamat

Oh ja oeh ja oijahhaa. See on ju «Lasnamäe lunastaja» igamehekastmes. See raamat lunastab Lasnamäed palju paremini. Ja inimesi. Meid kõiki, sealhulgas «häid venelasi». Ja seda raamatut on võimalik igaühel lugeda. Kaasa mõteldes ja kaasa tundes. Rõhutan, siin ei ole jaburust jaburuse pärast ega vigurit vigurduse pärast. Kõik, mis kirjas, võis täpselt nõnda juhtuda. Mitte et tingimata juhtunuks. Ilukirjandus ikkagi.

Muidugi kangastus kogu aeg, mida hakanuks säändse materjaliga peale Mihkel Mutt või Andrus Kivirähk või Mart Kivastik. Nad kõik on omal kombel seda mängu juba mänginud. Ja mul on pagana hea meel, et Tauno Vahter selgest kiusust kõik need krutskid tegemata jättis. Saavutades seeläbi päris veenva iseoma knihvi. Klahvi, millele vajutada lugeja peas. Kõva novellikirjutaja Vahteri söakas samm pikemate lugude maailma on astutud.

«Hea venelane» võib kõlada tänases päevas oksüümoronina, aga raamat on mu meelest üks noid, mis on päriselt hea, ei vaid vastuoksuslik. Temast saaks saada ka rahvaraamat sõna parimas mõttes. «Hea venelane» meeldib mulle. Ja meeldib ka Sulle, kes iganes Sa parasjagu ei oleks. Teravmeelne eestikeelne lugeja ehk?