Ainulaadne Ave Taavet, kelle karikatuurid on teosed ka iseeneses

Ave Taavet Foto: Meeli Küttim

Ave Taavet on multitalent – kunstnik, kirjanik, dokumentalist, animaator. «Karikaturisti eine» esitleb sestap vaid murdosa tema annetest. Raamatu teljeks on ajakirjas Vikerkaar ilmunud joonistused, mida raamistavad lühilood. Neis võib leida antropoloogiliste huvidega sipelgaid, metsas hulkuvaid kunstiteadlasi, elu tühisuse üle mõtiskleva kartuli ja ootamatult oma vaimu avardava raamatupidaja. Ja need on vaid juttude tegelased.

Karikaturistina on Taavet tänaseks üle riigi tuntud. Tema joonistused ilmuvad lisaks Vikerkaarele regulaarselt Müürilehes ja Eesti Päevalehes, aga neid võib leida ka Tartu Ülikooli reklaambrošüüridest, sotsiaalreklaamidest, uuringuraportite illustratsioonilehtedelt ja erinevate autorite raamatutest.

Ave Taavet, «Karikaturisti eine». Foto: Raamat

Vikerkaar pakub aga karikaturistile omaette väljakutse. Kultuuri- ja ühiskonnaajakirjas peab Taavet suhestuma artiklitega, kus võidakse analüüsida nii Euroopa paremäärmusluse tulevikutrende, Belgradi kinnisvaraedenduse koloniaalseid juuri kui ka reinkarnatsioonist Vana-India mõtteloos. Nii mõnigi kord tekib pärast tema nägemusega tutvumist tunne, et artikkel ise on ehk üleliigne, karikatuuriga saab kõik öeldud.

Päevakajalise karikaturistina on Taavet ainulaadne. Tema joonistused tõukuvad reeglina ühest või teisest parasjagu aktuaalsest teemast, ent tõusevad alati sellest teemast kõrgemale, otsivad üldistust ja üldinimlikkust. Teinekord ka lihtsalt sõnamängu või loomanalja. Kui näiteks Urmas Nemvaltsi viie aasta eest ilmunud karikatuuride mõistmiseks on teinekord vaja kõrvale võtta sama päeval Postimees ja tuletada meelde, mis just sel päeval Twitteri kuumaks küttis, siis Taaveti karikatuurid on teosed ka iseeneses, inspiratsiooniallika tundmine pole kohustuslik.

Kuigi nii Taaveti piltidel kui ka tekstides seiklevad sageli seened, sipelgad, karud, puuhalud ja muud metsaelukad, siis «inimliku kontakti otsingud» on tõepoolest tema loomingu keskmes. Taaveti tegelased otsivad oma kohta ebaloogilises maailmas, katsuvad suhestuda, mõnikord rohkem, teinekord vähem edukalt ka kõige erinevamate kaasteelistega, ja üritavad aru saada, kuidas nad ise peaks endale asetatud vastuoluliste ootustega toime tulema.

See kõik kõlab muidugi hästi toredalt ja nunnult, aga paratamatult on Ave Taaveti looming läbivalt poliitiline. Mis muu on see põhiline takistus inimliku kontakti ees, kui küünilised ühiskondlikud institutsioonid, mis tegelevad lahterdamise, kasti panemise ja eraldamisega. Suhestumise asemel tegeletakse siin võimu kehtestamisega. Puud kuuluvad harvesterisse, eestlased talumajadesse ja kassid Youtube’i videotesse – ja nii edasi. Ave esmalt absurdsena mõjuvad karikatuurid keeravad taolised eeldused pea peale.

Võimu saab kehtestada ka hierarhiate ehitamise kaudu, enda eriliseks (ja sellega teistest kõrgemaks) kuulutamise abil. Kunstnikud võivad teatavasti igasuguseid sigadusi korraldada, sest nad on parasjagu loomepalangus või koguvad uueks romaaniks materjali. Poliitikud ei käitu mitte silmakirjalikult, vaid lihtsalt valmistavad ette valimiskampaaniat. Taaveti tekstides mõjuvad kõik tegelased, oma ühiskondlikust staatusest hoolimata, kartulist kuraatorini, kui vanaema juures maal elav naabri-Volli – igapäevaste muredega maadlevate, veidi ebakindlate ja põhiliselt lihtsalt natukene äratundmist otsivate inimestena. Sellistena, nagu enamik meist vist ongi.

See ei tähenda, et Taavet oleks kuidagi eriti kõrgelaubaline karikaturist. Tema pildid on nauditavad ka pelgalt sõnamängude ja absurdsete olukordade pärast. Kellele ei meeldiks kassid, kes vaatavad internetist inimesepilte, üksikul saarel merehädalisi hirmutavad müügimehed või hülged, kes kirjutavad hüljetone. Nii et – midagi kogu perele!

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.