/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/06/15006240t1h6e6e.jpg)
Kirjastuselt Pegasus on ilmunud Tiina Laanemi uus lasteraamat «Katariina kaaperdab kooli». Raamatu illustreeris Anni Mäger.
«Päike kustub ära ja me lendame kosmosesse laiali ega saa enam kunagi koju»
Neljandas klassis õppiv Katariina tahaks olla samasugune nagu teised ja leida sõpru. Selliseid, kes oleksid sõbrad ka siis, kui ta pisut pööraseks läheb. Seda juhtub, kuigi ta püüab viisakalt käituda. Paraku saadetakse teda ikka ja jälle klassiukse taha, et ta oma käitumise üle järele mõtleks.
Seal kisub aga üks veider vägi teda kooli keldrisse, kus Katariina kohtub kummalise vaimolendiga. Too annab korralduse: «Päästa hiired!» Tüdrukul tuleb välja selgitada, mis hiirtega on tegemist ning kas ta ise julgeb olla sõber nendega, kelle sõber ei soovi justkui keegi olla.
Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga «Väikesed vanamehed», millele järgnesid jutukogud ja näidendid. 2019. aastal ilmus tema esimene lasteraamat «Mina, Meg ja meie klass» ning aasta hiljem «Kollase Kassi Komando», mis võeti noorte lugejate poolt soojalt vastu.
Loe katkendit raamatust «Katariina kaaperdab kooli»!
***
/nginx/o/2022/12/06/15006242t1he458.png)
Kui te arvate, et kosmos on üks põnev paik ja kõik soovivad selle kohta teada, siis te eksite. Kõik ei soovi. Laura näiteks mitte. Ta läks iga kord enne loodusõpetuse tundi näost valgeks ja kurtis kõhuvalu. Ta lootis, et siis lubatakse ta koju. Aga kooli arst andis hoopis söetablette ja saatis ta tundi tagasi.
«Miks sa silmi kinni hoiad?» uurisin ma tunni ajal Lauralt.
Ta ei vastanud ega avanud silmi. Õpetaja rääkis taevas paistvatest tähtedest ja sellest, kui kaugel need asuvad ja kuidas enamik neist on ammugi surnud. Meieni jõuab vaid nende kunagine valgus, selgitas Liina Lepik.
«Laura, kuuled või? Miks sa silmi kinni hoiad?» küsisin ma teda kergelt müksates, sest kartsin, et tal kõht valutab. Ta ei öelnud ikka midagi.
«Aga kosmoses on mustad augud!» hüüdis mu endine pinginaaber Oskar üle klassi. Ta käis öösiti taevast pildistamas ja tahtis jõuludeks teleskoopi saada. Teda huvitasid peamiselt kaks asja: jalgpall ja kosmos. Ülejäänu tundus talle mõttetu.
«Jah, kosmoses on tõesti mustad augud,» kinnitas õpetaja ja hakkas neist rääkima. Sellest, kuidas mustast august pole võimalik välja saada, sest see imeb kõike tohutu jõuga endasse. Kui miski satub sinna lähedale, kaob see igaveseks. Keegi ei tea, mis musta aegu sees päriselt toimub.
«Äkki seal ongi kõik need dinosaurused ja mammutid ja viikingid, kes kunagi ammu välja surid?» pakkus Oskar põnevil ilmega.
«Ja võib-olla satud sa ise kah pärast surma sinna,» oletas Joosep omakorda.
Poisid hakkasid läbisegi oletusi pilduma. Klassis tekkis lärm ja õpetaja pidi kõiki korrale kutsuma. Ta tahtis ju ise kosmosest rääkida ja näidata arvutist filmi selle kohta, kuidas observatooriumis tähti uuritakse.
«Laura, kuuled?» raputasin ma sõpra õlast. Nägin, et nüüd ei hoidnud ta mitte ainult silmi kinni, vaid toppis ka näpud kõrvadesse.
«Mis sul on?» uurisin mina ning tõmbasin ühe tema näpu kõrvast välja.
«Ma ei taha seda kuulata,» sosistas Laura ja toppis näpud kõrvadesse tagasi.
«Aga siis sa ei oska ju pärast vastata,» selgitasin mina, kui sain ühe ta sõrmedest jälle kõrvast välja.
«Vahet pole,» sõnas Laura. Ta surus näpu sügavale kõrva. See ulatus vist juba ajuni välja. Õpetaja ei märganud midagi. Tema pani filmi arvutis käima ja jäi erilise huviga jälgima. Teised vaatasid kah põnevusega.
Taevasse vahtimine võib vahel päris õudne olla. Istusime kord öösel onu Feliksi maja lamedal katusel, kuhu sai luugi kaudu minna. Uurisime tähti ja tähtkujusid, kuni mul hakkas hirm. Ma ei öelnud midagi, aga veider ärevus tuli sisse. See kasvas ja kasvas, kuigi ma püüdsin vapralt onu juttu kuulata.
«Onu Feliks ütles, et kosmos aina paisub ja paisub,» rääkisin ma Laurale pärast kooli, kui me koos koju läksime. Ta noogutas tummalt.
«Aga mõtle, kui see niimoodi paisudes äkki lõhki läheb,» arutlesin mina.
«Mismoodi lõhki?» päris Laura seisma jäädes. Ta silmad läksid hiigelsuureks.
«No nagu õhupall,» selgitasin mina. «Kui sa puhud hästi kaua, siis läheb pall lõpuks pauguga katki. Põmaki!»
«Ja mis siis saab?» küsis Laura hirmunult.
«Ma ei teagi,» kehitasin ma õlgu. «Võib-olla me lendame siis kosmosesse laiali?»
«Appi, kui õudne!» pomises näost valge Laura.
«Aga kosmoses pole terakestki õhku. Seal ei saa üldse hingata,» jätkasin ma Feliksilt kuuldud info ümberjutustamist. Laura pidi ju ometi teadma, mis meid seal kosmoses ees ootab. Ta pidi olema valmis, mitte alles siis mõtlema, et appikene-appikene, mis nüüd saab, mis nüüd saab.
«Ega päikesest pole kah eriti kauaks abi,» tõdesin mina.
«Mispärast?» uuris Laura ja pilgutas ärevalt silmi.
«See kustub varsti ära,» teatasin ma rahuliku häälega, et teda mitte ehmatada.
«Ausalt või?» küsis Laura nutuselt.
«Jah,» kinnitasin mina. Tundus, et tema pere oli kõiki neid asju ta eest varjanud ja tal polnud ka onu Feliksit, kes teda valgustada aitaks.
«Päriselt või?» kordas Laura ja pigistas koolikoti sangasid.
«Päriselt jah!» noogutasin mina ja tahtsin veel üht-teist lisada, kuid Laura ei kuulanud enam. Ta pistis jooksu ega vaadanud kordagi tagasi.
Õpetaja rääkis järgmises tunnis päikesest. Laura pani näpud kohe kõrvadesse ja tal jäigi kuulmata, et päikese kustub vist alles viie miljardi aasta pärast. Täna pole mõtet selle pärast veel muretseda. Mul läks endal kah hiljem meelest seda Laurale öelda. Pidin talle ju päris palju asju ümber jutustama, et ta üldse midagi teaks.
«Päike koosneb vulkaanidest ja need purskavad kogu aeg.» Püüdsin õpetaja juttu täpselt meelde tuletada. «Ja päike on jube kuum. No ikka megakuum!»
«Ahah,» noogutas Laura ja näppis oma heledaid lokkis juukseid.
«Onu Feliks ütles, et...» Ma jätsin lause pooleli ja kaalusin, kas ikka rääkida talle ka asjadest, mida täiskasvanud tavaliselt lastele ei räägi.
«Mis ta ütles?» uuris Laura veidi umbuskliku näoga.
«Seda, et päike võib ükskord megakõvasti purskama hakata,» sõnasin ma niimoodi ääri-veeri, et teda mitte veelgi rohkem ehmatada.
«Kui kõvasti?»
«Hüper-super kõvasti! Onu Feliks ütles, et kõige hullem on see, kui päike purskab otse maakera suunas.»
«Oih!» nuuksatas Laura.
«Siis lähevad maakera ümber tiirlevad satelliidid katki.» Ma ohkasin kurvalt.
«Appi!» piiksatas mu pinginaaber.
«Ja me ei näe enam telekat ja arvutitel pole kah pilti ees.»
«Kohe üldse või?»
«Üldse! Ja see võib väga vabalt kasvõi homme juhtuda.»
«Aga siis ei saagi enam filme vaadata!» Laura vist päriselt uskus seda juttu.
«Ei saa jah,» kinnitasin mina. «Isegi Harry Potterit mitte!»
See viis Laura masendusse. Ta oli suur Harry Potteri fänn, luges kõik raamatud järjest läbi ja vaatas igat filmi kümme korda. Ma ei jõudnud talle öelda, et ehk ei hakkagi päike kohe koledasti purskama ja ehk ei juhtu seda isegi saja aasta jooksul. Tegin suu lahti, et seda selgitada, aga Laura jooksis ära ja jäi pärast seda haigeks.
Ta puudus loodusõpetuse tundidest ja ma pidin teda taas aitama. Kuidas ta muidu oleks teadnud, et Merkuur põrkas mingi suure asjaga kokku ning sinna tekkis pirakas auk. Või et Jupiteril on üks ja sama orkaan kestnud juba kolmsada aastat.
Võib-olla ma poleks pidanud ütlema, et ka Eestis võib selliseid orkaane tekkida, mis tõstavad autosid õhku ja lennutavad maju minema. Ma ei arvanud, et Laura ei julge seetõttu enam õpikut lahti teha. Muidugi sai ta kontrolltöö eest kahe. Suure rasvase kahe. Kui õpetaja hakkas asja uurima, ütles Laura, et ta ei saanud õpikut avada, sest seal on kõik need hirmsad asjad sees.
«Mis hirmsad asjad?» tahtis Liina Lepik imestades teada.
«No et päike kustub ära ja me lendame kosmosesse laiali ega saa enam kunagi koju,» vuristas Laura ühe hingetõmbega.
«Oi, aga kust sa seda võtad?» päris õpetaja. Ta ju teadis, et pole tunnis midagi sellist rääkinud.
«Katariina ütles.»
«Katariina ütles?» kordas õpetaja ja kortsutas kulmu. Ta vaatas mulle uurivalt otsa ja ootas, et ma selgitaksin.
Tunnistasin üles, et rääkisin jah, aga vaid seda, mida kuulsin tunnis või onu Feliksilt. Ma ei mõelnud midagi välja. Vahest ehk liialdasin sutike, aga tõesti vaid sutike. Kosmos ongi üks kole koht, sihuke pime ja tundmatu.
«Igatahes onu Feliks ütles, et…» tahtsin veel lisada.
«Ma ei taha sellest onu Feliksist rohkem midagi kuulda!» katkestas õpetaja mu jutu.
«No jah, aga…»
«Sa pead lubama, et lõpetad Laura hirmutamise,» teatas õpetaja. «Kas lubad?»
Istusin pea norus. Mulle meenusid põnevad lood, mida Feliks kosmosest rääkis. Neist ei saa siis enam sõnagi poetada.
«Kas lubad?» kordas Liina Lepik kangekaelselt.
«Jah,» lubasin ma lõpuks. «Ma ei räägi enam kosmosest. Vähemasti Lauraga mitte.»
Õpetaja Lepik noogutas ja jättis mu esialgu Laura kõrvale istuma. Aga ainult esialgu.