P, 5.02.2023

Raamatut ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata?

Raamatut ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sandmaniks kehastunud fänn San Diego Comic-Conil.
Sandmaniks kehastunud fänn San Diego Comic-Conil. Foto: ROBYN BECK/AFP/Scanpix

Neil Gaimani «The Sandman Book One» räägib une valitsejast ja muredest, millega ta seisab silmitsi, kui naaseb pärast pikka vangistust. Raamat koondab koomiksi väljaanded numbritega #1-20. Huvi selle sarja vastu oli mul juba varem, kuna mulle väga meeldib Gaiman. Viimase tõuke ostmiseks andis samanimeline Netflixi seriaal, mis oli võrratu - nii kaasahaarav ja fantaasiaküllane, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

20.-21. sajand, unemaa ja meie maailm. Uneisandat tuntakse mitme nimega: Morpheus, Oneiros, Dream jpt. Ma lisaks listi muidugi ka Une-Mati, aga Gaiman millegipärast mitte. Igatahes, üks maagia harrastaja tahab hirmsasti surma võita ja viib läbi keerulise rituaali, kuid tal õnnestub vangistada hoopis Morpheus ning ühtlasi varastada temalt kolm olulist väeeset. See põhjustab kaose nii inimeste kui ka unenägude maailmas. On neid, kes enam kunagi ei ärka kui ka neid, kes enam magada ei suuda. Lisaks ei hoia enam keegi luupainajaid ohjes. Möödub terve inimpõlv, kuni uneisandal viimaks põgeneda õnnestub. Enne kui ta saab asuda oma valdustes korda looma, tuleb naasta surelike maailma ja otsida üles kadunud väeesemed. Seejärel tegeleb Morpheus riburadapidi muude hädadega, mis tema äraolekust võrsunud on.

Neil Gaiman, «The Sandman».
Neil Gaiman, «The Sandman». Foto: Raamat

Raamatut küll ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata? Sisu osas mul üllatusi ei olnud, kuna Netflixi ekraniseering on üllatavalt truu algmaterjalile ja katab numbrid 1-18. Muidugi oli mõni teema lahendatud veidi teisiti ja detailides oli muudatusi, aga suur pilt oli täpselt samasugune. Seetõttu meenutas koomiksi lugemine mängu, kus on kõrvuti kaks pilti ja tuleb erinevusi otsida. Teose pildikeel ei olnud üldse minu maitse järgi. See oli nii sünge ja rusuv. Ma parema meelega vaataks seriaali uuesti, kui loeks seda koomiksit. Samas tahaks kangesti teada, mis edasi saab.

Morpheus on paeluv peategelane ja samuti meeldib mulle tema maailm. Gaimani fantaasialend ei väsi vapustamast. Ta seob mõnusalt kokku mütoloogia, ajaloo ja popkultuuri. Lugu algab põnevalt ja haarab kohe kaasa, kui kangelane läheb otsirännakule. Iga peatükiga või koomiksinumbriga, ma ei ole päris kindel, kuidas neid õigem nimetada oleks, lisandub kihte ja tegelasi. Mängu sekkuvad Dreami õed-vennad, teised Lõpmatud, nagu Death ehk surm, Desire ehk iha, Despair ehk meeleheide. Kõiki veel tutvustada ei jõuta ja jääb veel lahtisi jutuotsi, mida järgmised väljaanded saavad edasi arendada. Tegevus põikab ka minevikku ja tutvustab muuhulgas seda, millist und näevad kassid. Mu isiklik lemmik oli see osa, kus Dream ja Death kuulavad pealt surelike jutuajamist ja sõlmivad nendega paar huvitavat kokkulepet.

Märksõnad
Tagasi üles