P, 5.02.2023

KATKEND RAAMATUST ⟩ Mõned matused on rõhuvamad kui teised

Raamatuportaal
Mõned matused on rõhuvamad kui teised
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Loe katkendit Marianne Cedervalli «Gotlandi krimilugude» sarja esimesest raamatust «Vanad patud».

Marianne Cedervall, «Vanad patud».
Marianne Cedervall, «Vanad patud». Foto: Raamat

Anki Karlsson on pärast lesestumist ellu viinud oma suure unistuse, kolinud Gotlandi saarele ja ostnud kaks islandi hobust, et hakata taas ratsutama nagu nooruses. Aga idülliline Mullvaldi küla ei võtagi uustulnukat avasüli vastu. Kui hakkavad toimuma kummalised kuriteod – vandaalitsemine kirikus, uhke ratsahobuse mürgitamine – vaadatakse kahtlustavalt tema, mujalt tulnu poole. Oma maine puhastamiseks hakkab Anki ise asja uurima ning temaga liitub ka endine politseinik Tryggve Fridman. Aga kuriteod jätkuvad…

Marianne Cedervall (snd 1949) oli ligi kuuekümnene, kui ilmus ta esimene raamat. Nüüd on tal neid 14 – muhedaid kriminaalromaane, samade tegelastega seeriaid. Kirjanik elab Västeråsis, aga vabal ajal korrastab üht vana kabelit Gotlandil, kust ta ka ise pärit on.

***

Kaks aastat hiljem

Mullvaldi külas

19. september, reede

«Ta on nüüd kohal.» Rigmor Blomberg pühkis oma jahuseid käsi põlle sisse, ta seisis akna all oma tööpinna juures. «Ma nägin teda juba poes.»

Kogudusemaja asus künkal ja siit avanes oivaline vaade. Mullvaldi kirik, valge ja kaunite paekiviseintega ning madala katuse haritorniga uhkeldava torni asemel. Saksa vahtrad kiriku ees olid ikka veel ilusad oma hulgaliselt punaseks värvunud lehtedega, mis polnud sugugi imelik, sest sügiskuu käis oma kolmandat nädalat. Pastoraat oma kollaste seintega oli suurimaid hooneid siinkandis. Vastas asuv endise abiõpetaja maja, millele Rigmori pilgud olid pööratud, oli hetkel kohaks, kus leidsid aset küla kõige huvitavamad sündmused. Maja ise oli ilus, kuid niitmata ja umbrohtu täis kasvanud aed oli lastud käest.

Catharina Svensson, hingekarjane ja koguduse pea, jättis oma kohvitassi ja kirjatöö ning astus Rigmori kõrvale. Ta jõi meelsasti kogudusemajas kohvi, kui siin parasjagu mingit muud üritust ei toimunud, tema meelest oli rahustav kuulda maja perenaist köögis askeldamas samal ajal, kui ta ise mõtiskles oma pühapäevase jutluse sisu üle.

«Jajah,» ütles ta ning nõjatus ettepoole, «paistab, et ta on kohale jõudnud. Mõtleks vaid ...»

«... et maja on müüdud, mõtlesid või?» lisas Rigmor.

Tema ülemus noogutas.

«Jah, Tryggve ei suutnud enam ei maja ega talli poole vaadatagi pärast seda tragöödiat. See oli toona raske matus,» ohkas ta, «ma olin ise siin ka alles uus inimene.»

«Ükski matus pole ometi lõbus?» väitis Rigmor vastu. «Igatahes mitte enne, kui tullakse siia matusekohvile ja pinged järele annavad. Siis võib isegi päris lõbusaks minna.»

«Kuid mõned on rõhuvamad kui teised, eriti kui inimene liiga vara ära kutsutakse.»

Rigmor ei võtnud vaevaks vastata. Tal oli tegemist, et uurida teistsugust vaadet kogudusemaja köögist. Ta nihutas jahukotti ning tõmbas ette kardinad, mis varjasid akna alumise poole. Äsja saabunud naine avas oma läikiva auto pagasiruumi luugi ning tõstis kohvrid üksteise järel välja. Auto paistis olevat kallis, naine ei tundunud olevat puruvaene. Kui ta kotte välja tõstis, oli Rigmor valmis vanduma, et paaris neist klirises midagi.

Naine sirutas selga. Vaatas enese ümber ning tõstis pilgu nende poole. Rigmor laskis kardina siilu käest lahti, langetas kiiresti pea ning jätkas taigna lõikamist. Ta asetas pikad kenad taignaribad üksteise kõrvale plaadile.

«Mida sa teed?» tundis Catharina huvi. «Mis asi see on?»

Rigmor pani viimase taignariba plaadile ning tõstis siis oma tööriista hingekarjase silme ette.

«Ketaskannus,» ütles ta, «päris hea, kui on vaja kringleid või juustupulki teha.»

«Juustupulki?»

«Justament! Sihukesi rabedaid, õhukesi, kergelt soolaseid. Sobivad hästi lõunasöögi kõrvale järgmisel nädalal. Ma usun, naised tahavad kodust tomatisuppi. Midagi itaaliahõngulist siin Gotlandi maakohas. Peaksin vist ka rohelisi herneid lisama. Kui segada jääsalatiga, tuleb päris värske.»

«Nutikas!» vastas Catharina. «Ma pole varem midagi seesugust näinud.»

Rigmor laksutas osavõtlikult keelt.

«Sa oled veel noor, boss, küsi oma vanaema või ema käest. Neil on kindlasti mõne säärase retsept sahtlis.»

Catharina purskas naerma.

«Igatahes kõlab üsna hästi juustupulgad ja tomatisupp. Loodetavasti tuleb palju naisi. Vaata, ta käib nüüd aias ringi.»

Catharinal oli õigus, uus naine käis ringi trööstitus umbekasvanud aias. Rohi oli kasvanud suvega kõrgeks ning mitmed vanad lillepeenrad ei paistnud enam väljagi. Abiõpetaja eluase ei kuulunud juba ammust aega kirikule, muidu oleks kirikuvaht aia eest hoolitsenud. Pärija, kelle kätte maja oli läinud, ilmselt sellest ei hoolinud ning eemalt ei paistnud isegi varjulise lehtla sissepääs silma. Kenal väikesel proual kuluks hulk päevi aiatööks. Kui ta just ei leia kedagi, kes oleks valmis raha eest seda tegema, stockholmlased tavaliselt nii teevadki. Rigmori mäletamist mööda leidus seal ilusaid lõhnapojenge aiavärava mõlemal küljel. Maja ees kasvasid roosid, mida eelmise pastori naine oli väitnud olevat igivana sordi, niinimetatud piiskopinnad, mis väärisid hooldamist.

Naine jõudis maja ette tagasi, astus kaks trepiastet verandale ning keeras ukse lukust lahti.

«Kas ma peaksin ka tema järgmisel nädalal supile kutsuma?» pakkus Catharina ning näitas pöidlaga akna suunas. «Ma peaksin igatahes minema sinna teda tervitama.»

«Muidugi pead,» nõustus Rigmor. «Ta on ju nüüd sinu lähim naaber. Vahest Hasse samuti, aja jooksul,» lisas ta ning tonksas oma ülemust.

Mullvaldi noore kirikuõpetaja põsed värvusid roosakaks, kui kantor jutuks tuli.

«Hasse on mõnus ja tore töökaaslane, aga me oleme kõigest sõbrad, et sa teaksid!»

«Jajaa,» vastas Rigmor, «liha nõuab oma, isegi kui oled kirikuõpetaja nagu sina!»

Catharina jäi teda põrnitsema.

«Ma vihjasin uuele, et ta tuleks homme kirikusse,» jätkas Rigmor, püüdes öeldut mahendada.

«Tore,» ütles Catharina ning lõi näost jälle särama. «Loodan tõepoolest, et ta tuleb, saame temaga lähemalt tuttavaks.»

«Nii ma mõtlesingi. Ka tema peaks kõigest sellest positiivsest osa saama, mis sa koguduse heaks oled teinud.»

Rohkem kui kaks aastat tagasi, mil Catharina kirikuõpetajana tööd otsis, arutati seda elavalt kogudusenõukogus. Kirikuvalvur Ragnar Jakobsson, kes oli sel ajal juhatuse liige, oli oma naisele Brittale aruteludest rääkinud. Naine polnud just seda sorti, kes asjad enda teada jätaks, vaid lobises kõik rõõmsalt edasi. Mitmete konservatiivsete koguduseliikmete kandidaadiks oli neljakümnendates mees, kes kaldus katoliikluse poole. Kasutas viirukit jumalateenistusel ja nimetas end «Isaks» ning kõik see kokku oli jama. Rigmor oli samuti kohal olnud ning naerust kõveras, kui Britta rääkis, mismoodi ta talutaate oli püüdnud mõjutada.

Siis tuli rõõmsameelne, noor ja kena Catharina, kel õnnestus oma eeldused maksma panna. Kehalt kaunis, sarnanes ta koolitüdrukuga, kuid välimus oli petlik. Kui tarvis, oskas ta end maksma panna. Hasse Snygg, kes oli Mullvaldi aasta varem kantoriks tulnud, muutus samuti päris reipaks.

Need, kes olid Catharina vastu olnud tookord, kui kogudusenõukogus arutati ta tööle võtmist, võiksid häbeneda. Catharina oli populaarne ning kirikuga liitus rohkem inimesi kui ühegi varasema pastori ajal. Peale selle kasvas leerilaste arv, mis oli koguduse ellujäämiseks hädavajalik. Päris kindlalt võib väita, et ta muutis kiriku loomulikuks kogunemispaigaks igas vanuses külaelanikele, ning polnud kuigi palju kogudusi, kes millegi selletaolisega hoobelda oleksid võinud. Reedesed lõunasöögid, mis ta sisse viis, olid mõeldud üksnes naistele. Meestele oli Catharina korraldanud kokakursused, mis kujunesid päris populaarseks ja mitte ainult noormeeste seas. Iga päev käis siin alati keegi kas õmblemas, kudumas või meisterdamas ning üksnes säärase innuga suutis ta Mullvaldi inimesi ka pühapäevastele jumalateenistustele tuua. Kirik oli kujunenud tõeliseks keskuseks, mis peaks igas külas olema.

Rigmor vaatas jälle aknast välja. Naine seisis abiõpetaja maja trepil ja pöördus ringi. Ta vaatas otse üles kogudusemaja poole. Ning tõstis käe ja lehvitas.

Catharina keeras ringi ja itsitas.

«Fui, kui piinlik! Me seisame siin ja jõllitame. Anna see lõikur minu kätte! Ma pean õppima, kuidas seda asjandust käsitseda.»

**

Anki Karlsson keeras oma uue elukoha ukse lukust lahti ning jättis selle pärani. Värske õhk vaevalt et kahju teeb, maja oli kaua tühjana seisnud ning rõskust täis. Ta jäi lävel seisma ning vaatas üles künkale ühte teist hoonet.

See oli ilus ja lustakas maja, pigem väike loss.

Kivihoone, mis oli värvitud kollakasbeežiks. Väikeste ruutudega akende raamid olid pruuniks värvitud. Majal oli kaks sissepääsu ning ühe kohal neist seisis pruuni vahvärgiga kaunistatud torn. Seinal võis lugeda silti «Rahvakool». Arhitektuuri poolest tundus ehitis pärinevat eelmistest sajanditest ning sellest oli kindlasti palju aega tagasi, kui noored vahetundide ajal ümber maja lippasid. Rootsi Kiriku punakollane lipp lehvis seinal ning Anki oletas, et see on Mullvaldi kogudusemaja.

Inimesed seal üleval aknal olid ilmselgelt uudishimulikud. Elu poleks siin kaugeltki sama anonüümne kui Stockholmis.

Kindla peale kerkib nii üks kui teine kardin, kui ta mööda ratsutab või ainult jalutabki.

Anki käis toast tuppa, tõmbas üles rullkardinad ning uuris tühja maja enda ümber. Küte oli igatahes sisse lülitatud, maakler oli selle eest hea seisnud. Tema oma mööbel oli kohale jõudnud paar päeva tagasi ning seisis ritta laotult ruumis, mis arvatavasti pidi olema elutuba. Asjade laiali paigutamine õigesse kohta majas tundus raske ja tülikas. Kõige õigem oleks olnud, kui ta ise oleks võimaluse korral kolimisauto saabumisel kohal olnud. Siis oleks ta näidanud kätte kohad, kuhu asjad tõsta, aga nii lihtsalt see ei läinud. Sest ta oli sunnitud Stockholmis olema, kui kolimisauto majakraami järele sõitis. Pealegi tuli kogu maja ära koristada ning seda tegi ta koos sõpradega enne, kui nad lõpuks lahkumispidu pidama hakkasid. Anki lapsepõlvesõbrannad Lena, Gunilla ja Ingegerd olid ühte ja teist öelnud tema avantüüri kohta; kartnud, kuidas ta maakohas pimeduse saabumisel ja lumetormides hakkama saab. Kas ta ei hakka taga igatsema nende mõnusaid koosolemisi või teatrit, veini degusteerimisi ja kunstinäitusi? Anki oli muretult õlgu kehitanud.

«Kui läheb üksluiseks ja igavaks, annan hobused rendile ning astun paati,» seletas ta ning sõbrannad pidid selle vastusega rahulduma.

Mööbli paigutuse osas otsustas ta asja kas korraga ette võtta või ükshaaval ning kui vaja, paluda abi. Lähemate tundide jooksul oli oluline leida magamistuba ja sööginurk, kohe seejärel panna saun kütte. See ekstra mõnuruum oli suur boonus. Täiesti oma saun, mis oleks vahelduseks ja lõdvestuseks pärast pikki ratsatuure metsas või mererannas.

See oli tõepoolest tähelepanuväärne maja, mille ta oli ostnud. Mitte küll ilus ega šarmantne, kuid ehitatud funktsionaalselt ja puidust. Vana, nagu enamik maju sellel saarel, aga eelmine omanik oli renoveerinud köögi ja vannitoa. Kui Anki esimest korda siin käis koos noore maakleriga, olid nad jõudnud vaevalt viis minutit majas viibida, kui ta maakleri poole pöördus ja talle otse silma sisse vaatas.

«Tänan, ma võtan selle ära,» oli ta öelnud.

Ta oli kohe majja sisse astudes tundnud, et see on õige koht. Soojal aastaajal poleks mingit probleemi siin elada, meri polnud kaugel ning ratsateidki leidus, nagu ta kaardi pealt oli vaadanud. Aga talvisel ajal? Kui teised siin said elatud, siis peaks temagi hakkama saama.

«Äkki vaataks veel veidi ringi?» oli maakler pakkunud. «Oled sa kindel? Sa oled ju alles vähe näinud.»

Maakleri kulm oli kortsus ning pilk ekslev. Nii kiiret tehingut polnud ta kordagi teinud ning see muutis noore mehe väheke ebakindlaks.

«Muidugi tahan ringi vaadata,» vastas Anki. «Aga ma ostan selle ära. Nii jääb.»

Ja nii jäigi. Christer oli lõpuks surnud möödunud kevadel ja Anki pääsenud vabaks tegema, mida iganes soovib. Tal oli kulunud terve suvi, et Stockholmi villa korda teha ja maha müüa. Gotlandil oli ta paaril korral käinud ja mitte ainult majaostu pärast, vaid ka sobivaid hobuseid otsimas. Paari päeva pärast peaks ta kätte saama kaks ilusat islandi hobust, oma uued pereliikmed.

Anki läks kööki toidukotte lahti pakkima. Samal ajal, kui ta toidukraami kotist välja tõstis, liikus mõte esimesele käigule kohalikku poodi.

Ta oli oma auto just parkinud Tempo keti poe ette ja autoukse avanud, kui talle kohe nagu naelutatult vastu vaatas pruunikas võimas koerapea ning paar tumedat silma jõllitasid talle otsa. Keel ripnes verejanuliselt suust välja ning ila tilkus suunurkadest. Anki küll koeri otseselt ei kartnud, siiski tundis ta aukartust võõraste koerte ees, eriti säärase suure ees. Rotveiler oli just seda sorti ning Anki ei usaldanud teda. Pealegi kandis ta sel päeval valgeid teksapükse ning täiesti uut pehmet valkjat sviitrit ega soovinud, et koer need ära ilastaks.

«Hopsti,» sõnas Anki end aeglaselt autost välja venitades ja otsides pilguga seda, kes jalutusrihma teist otsa käes hoiab.

Hallipäine mees, mitte eriti pikk ja peale selle pisut kõhukas, vaatas talle vastu. Päikesest, tuulest ja vihmast pargitud nahk, tõsised silmad ja mitte naeratuse varjugi. Mees kandis kenasid teksaseid ning terashalli ja samblarohelist tooni sviitrit, mille kaeluse peale oli käänatud valge särgikrae. Õige hoolitsetud ning teisisõnu hästi riides.

«Ta ei ole kuri,» ütles mees tuhmilt.

No teadagi, seda need koeraomanikud kõik väidavad. Anki püüdis rahu säilitada.

«Siis on hästi, kui ta pole kuri. Terekest muide, ma olen siin uustulnuk. Äsja just kolisin siia. Anki Karlsson.»

Ta sirutas käe välja, mees haaras sellest kõvasti kinni ning laskis ka kohe lahti, otsekui oleks kõrvetada saanud.

«Tryggve Fridman. Sa pole vist Gotlandilt pärit, nagu ma aru saan?»

«Ei ole,» puhkes Anki naerma, «on see miinus?»

Anki naljatus vaevalt et heale pinnasele sattus, mees igatahes ei vastanud.

«Ja mis kutsa nimi on?» tahtis Anki teada ning noogutas eluka suunas, kes polnud teda silmist lasknud.

Tryggve Fridman paistis arvavat, et vestlus on lõppenud. Ta sikutas koera enda poole, keeras naisele selja ning kõndis minema.

Anki jäi neile järele vaatama, kahejalgsele ja neljajalgsele ning imestas endamisi, kui raske on mõnel inimesel sotsiaalselt suhelda. Hoolimata sõnakehvast vanamehest valdas teda imeline tunne olla lõpuks siin pärast kõiki Christeri hooldamisega seotud aastaid ja selle kõrval veel koolis töötamist. Kümme aastat tema elust, enne kui ta viimaks võis magada ja lõõgastuda nagu tahtis. Täpselt oma pensionini. Ta oli igatepidi vaba. Kõigest, mida ta oma sisimas oli pidanud tundma, ei söandanud ta kellelegi rääkida, aga Christeri viimse hingetõmbe järel oli teda haaranud tohutu kergendustunne.

Poes oli terve hulk inimesi, milles polnud midagi imelikku, sest tegemist oli reede pärastlõunaga. Anki seisatas hetkeks, et järele mõelda, mida tal kodus vaja läheks. Loomulikult jogurt ja munad. Mune võis ta osta mõnest talust, ta oli siiasõidul näinud üht silti. Kohvi kindlasti, ta otsis üles õige riiuli ning tõstis Arvid Nordquist Reko kohvi ostukorvi. Mida süüa õhtuks? Ta tiirutas külmariiuli ees, kus leidus erinevaid lambalihatooteid. See võiks küll sobida esimeseks õhtusöögiks Gotlandil. Ta lükkas kõrvale paar lambavere pakki ning tõstis välja välisfilee paki. Uuris hinda ning pani uuesti tagasi, valis selle asemel lambahakkliha, mis oli hea ja kergesti valmistatav.

Loomulikult vajas ta midagi, millest juua. Papptopsikud sobisid seniks hästi, kuni ta majakraami lahti pakib. Tillukesel riiulil, kus olid paberikaubad, noad, juustuviilutajad ja kasutuskõlbulikud rotilõksud, langes ta pilk paarile sinivalgele teetassile. Naljakas oli neid näha lihtsas maakaupluses. Säärases poes isegi ootamatu, et võib leida asju, mida lihtsalt vaja läheb. Või ka mitte vaja. Inglise teetassid, mida Anki oli alati soovinud. Ning siin need seisid ja ootasid teda, 240 krooni tükk. Tegelikult oli hind vastuvõetav, need oleksid võinud maksta ka topelt või isegi rohkem. Ta võttis riiulilt tassi, silitas nimetissõrmega üle glasuuri ning jäi mõttesse. Tõstis siis otsustavalt mõlemad tassid ostukorvi koos kohaliku šokolaadi tuutuga, mis seisis ahvatlevalt kõrval korvis.

Kassa juures sattus ta seisma daami selja taha, kelle ostukäru täitsid jahu, suhkur ning mitu pakki pärmi ja võid.

«Ohhoo, läheb alles küpsetamiseks,» tähendas Anki. Naine pöördus ümber, uuris teda, enne kui sõna võttis.

«Ma olen kogudusemaja perenaine,» selgitas ta, «ja mõnikord tuleb varuda.»

«Oh, ma taipan.»

Naine korjas oma ostud lindilt kokku ning pööras end seejärel Anki poole.

«Minu nimi on Rigmor Blomberg,» ütles ta ning ta suunurkadesse ilmus põgus naeratus. «Nüüd peab vist tere tulemast ütlema. Sa oled see uustulnuk, nagu ma aru saan?»

Jaa, nii see ju oli. Anki tundis end viimaks miskitpidi vastuvõetuna. Rigmor maksis, pakkis kilekotid täis ning tõstis kärru tagasi.

«Tule, kui soovid, pühapäeval kirikusse,» ütles naine minema asutades.

«Kirikusse?»

Anki polnud kaua aega kirikus käinud. Christeri matuste ajal loomulikult, aga muidu mitte. Tema pühapäevad kulusid pikale hommikusöögile, Dagens Nyheteri ristsõnade lahendamisele, mis võttis rohkelt aega, peaaegu kogu nädalavahetuse.

«Me saame seal kõik kokku,» rääkis Rigmor. «Meil siin Mullvaldis on tavaliselt sedasi. See on ilus ja tore, ja kui mitte muud, siis kuuled viimast klatši. Nägemiseni!»

Anki pööras pilgu köögiaknalt mujale ning tuli hetkesse tagasi. Ta murdis kilekotid hoolikalt kokku. Kohalik kauplus oli hästi varustatud ja ta oli ostnud üksjagu palju. Veinipudelid olid küll Stockholmist kaasas, sõbrannade lahkumiskingitus. Tulevikus peaks ta sõitma mitme miili taha, kui soovib osta pudeli väärt veini, vähemalt kui soovib ise riiulitelt valida. Lähimas kaupluses, kus ta äsja oli käinud, asus muide nii riikliku alkoholimonopoli Systembolageti kui ka posti esindus. Isegi see oli elus uus. Kodus oli ta metrooga sõitnud Farstani või Globenisse ning valinud häid veine, siin aga peaks ta selle pärast sõitma tubli kolme miili kaugusele Visbysse, Hemsesse või Slitesse.

Ettevaatlikult võttis ta paberpakendis portselani välja ning harutas paberi ümbert ära. Kaks komplekti sinivalgeid teetasse.

Võluva Inglise lossi ja kahe ratsaniku motiiviga.

Anki pesi tassid puhtaks, kuivatas hoolikalt, enne kui tegi neile ruumi ühes köögikapis. Väljas säras pärastlõunane päike ning mõned kuldsed lehed liuglesid aeglaselt maapinnale. Vana elu lõpetamine ja uue alustamine oli olnud hea otsus.

Märksõnad
Tagasi üles