P, 5.02.2023

«Võtame selle asja siis ette. Nüüd tuleb üks kuradima kohting!»

Raamatuportaal
«Võtame selle asja siis ette. Nüüd tuleb üks kuradima kohting!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Falon Ballardi romaan «Armastus üürilepinguga» on hoogne, kohati mõnusa huumoriga vürtsitatud ja kergesti loetav lugu julgusest käia oma südame teed, sõprusest ja armastusest.

Sadie ei otsinud armastust, kuni see ise ta leidis. Hetkel, kui Sadie Greenil näpsatakse otse nina alt juba ammu välja teenitud kõrgem ametikoht, tunneb ta, et ei vaja muud kui kolme asja: korralikku napsi, uut elukohta ja üheöösuhet. Kui ühest korralikust napsist on saanud juba mitu, ajab Sadie kogemata segamini oma vana kohtamisäpi korterikaaslase otsimise äpiga ja leiab nii end Brooklynis Jack Thomasi esindusliku linnamaja ukse ees. Esialgu avaldab talle muljet pigem siiski kaunis maja kui mees ise. Salapärane ja kinnine majaperemees avab pikkamööda oma kodu ja hinge elavale ja tarmukale neiule.

Loe raamatust katkendit!

***

Falon Ballard, «Armastus üürilepinguga».
Falon Ballard, «Armastus üürilepinguga». Foto: Raamat

Kaks tundi hiljem heidan käe ümber Gemma õlgade, kui me mööda Brooklyni tänavaid lonkides karaokebaari otsime. Kui stereotüüpseks võivad need asjad meil ikkagi minna? Jood ennast täis ja lähed karaoket laulma.

Aga mis siis, nüüd läheme igatahes karaoket laulma.

Harley suutis end meiega tähistamise jätkamisest välja vingerdada, kallistas meid ja sõitis Lyftiga koju. Ma olen üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et ka Nick oleks tahtnud, et me juba laiali läheksime, aga ta teab väga hästi, et purjus Gemmat ja Sadiet ei saa omapäi jätta. Nüüd ta siis kõnnib meil kannul, piisavalt lähedal, et vahele astuda, kui kumbki meist peaks tiheda liiklusega tänaval auto ette jääma, aga piisavalt kaugel, et võiks teha näo, nagu ta meid ei tunneks.

«Ma ei pea homme tööle minema!» kisendan täiest kõrist, tõmmates endale vaeste vastutulijate lõbustatud pilke.

«Teismelised sakivad täiega!» teatab Gemma kogu maailmale, nagu me seda juba ei teaks.

Sel hetkel jõuab Nick meile järele, haarab mul käest ja tõmbab meid järgmisse urkasse, mis nähtavale ilmub. Urgas on see küll, aga ikkagi Park Slope’i urgas ja seega täiega hipsterite koht. «Gem, võib-olla sa nüüd rahuned maha ja ei karju, kui väga sa oma tööd vihkad – just siin, kus sa ise õpetaja oled.»

«Aga teismelised sakivad.» Pooleks sekundiks ajab ta alahuule õieli, enne kui otsemat teed baari sisse astub.

Nick ohkab. «Mulle ei maksta selle jama eest piisavalt.»

Torkan käe talle käevangu ja toetan pea ta õlale, et teda lohutada. Ja end püsti hoida. «Ma tean, et ma seda piisavalt sageli ei ütle, Nicky, aga sina oled parimatest parim. Kui sa mõnikord natuke vastikult käituksid, meeldiksid sa mulle võib-olla veel rohkemgi. Aga tegelikult oleks see halb, sest siis ma tahaksin sinuga vist voodisse minna ja ma ei arva, et ma võiksin sinuga voodisse minna. Mitte et sa ei oleks pandav, sest seda sa oled ikka täiega. Aga asi on selles, et ma olen ju su sõber, eks ole?»

Nick naeratab mulle kohmetult ja annab mulle pealae peale musi. «Mulle meeldib kah sinu sõber olla. Enamasti.»

Me läheme Gemma juurde, kes on meile napsid tellinud; kallame need kurku ja tellime otsekohe uued.

Ma olen üsna kindel, et nägin, kuidas Nick baarmenile täiesti salamisi märku andis, et tema napsiklaasi tuleks valada vesi, mitte tekiila, aga ausalt, kellel on aega selle peale mõelda, kui tuleb hoopis juua.

Napsid kurku kallatud, tellime kokteilid ja leiame endale kõige tagumises nurgas kõrge laua.

«Üks asi, mis veel mu täiega raevu ajab,» alustab Gemma, nagu me oleksime selle teemaga juba alustanud – aga minu arvates ei ole – «on see, et sa oleksid ju nii palju saanud kohtamas käia. Nii palju, Sadie. Ja kui palju sa oled kohtamas käinud?»

Tõstan käe, nii et mu sõrmedest moodustub number null, ja tõstan selle oma silma ette, justkui oleks see teleskoop. «Minu elus on olnud null kohtamas käimist. Nikkumist on olnud küllaga. Kohtamas käimisi on olnud null.»

Nick tõmbab natuke õlut kurku, aga targa mehena hoidub ta kommenteerimast.

«Sa peaksid kohtamas käima! Kas sa oled ennast üldse vaadanud?» Gemma teeb minu suunas jõulise žesti, suutes seejuures vaevu hoiduda baaripukilt alla lendamast.

Viipan teda sõrmega enda poole ja tõmban ta lähemale, et saaksin talle kõrva «sosistada». «Sina peaksid kah kohtamas käima, sest ma olen sind hoolega vaadanud ja sa oled kuradi kuum tüdruk, kas tead.»

Ta tõmbub minust õige veidi eemale ja tal on pisarad silmis. «Kas sa arvad tõesti nii?»

«Ei. Jah. No mida sa ise arvad!»

Nick naerab. «Sa oled nii California moodi, kui sa purjus oled.»

Lajatan talle vastu õlga. Mõnes mõttes jah. Löök läheb tema käsivarrest mööda, aga mu kavatsus on selge. «Ole vait, Nick.» Hüppan baaripukilt alla. «Tellige mulle veel üks jook, te vanad tõprad. Ma lähen vetsu!»

Juba enne, kui lauast jõuan lahkuda, tellib Gemma jooke juurde, ja just sellepärast ta mulle nii väga meeldibki. Komberdan baarileti juurde, lähen tualetti ja ühinen kõigi endasuguste ühtviisi purjus naistega, kes ootavad, et mõni kamber vabaneks.

«Ägedad kingad,» ütleb üks neist mulle.

«Oh jumal, aitäh!» purskan vaimustusega vastu. «Sinul on absoluutselt viimase peal juuksed. Ausalt, ma ei tea, mida ma annaks, et minul niisugused oleks!»

«Kuule, sina ise oled nagu elusuuruses Barbie, kui Barbie ei oleks tegelikult plastikust ja oleks ülilahe ja feminist.»

Asetan endale käe südamele. «See on sõna tõsises mõttes kõige kenam asi, mida keegi on mulle kunagi öelnud.»

On kuulda, kuidas keegi vett tõmbab, siis avaneb üks ustest ja mu uus sõber läheb sisse. Keegi naine, kes kraanikausi ees käsi peseb, püüab peeglis mu pilgu. «Kuule, su kutt on ikka super kuum.»

«Ta ei ole minu kutt, nii et võid vabalt võtta.»

Ta raputab kätelt liigse vee ja haarab paberrätiku. «Su sõbrannal pole kah viga.»

«Tema pole kah minu oma, nii et palun, ole lahke.» Jumal küll, kui mu sõbrad vaid teaksid, kuidas ma neid siin kupeldan, endal jalad pissihäda pärast ristis.

«Kas talle tüdrukud meeldivad?»

«Talle meeldivad kõik.» Pilgutan talle silma, enda arvates küll väga kergelt.

Ta tõstab pöidlad püsti ja läheb välja ning lõpuks vabaneb veel üks kamber. Torman sisse ja lukustan ukse.

Tunnen, kuidas mu keha kergemaks saab, ja lasen seda õndsat tunnet nautides õhtu parimad hetked silme eest läbi. Kuidas mu töö jättis mu seltsielust, kohtingutest, romantikast ja koduperenaise elust ilma. Kuidas ma oleksin abielus ja mul oleksid lapsed, kui mul seda totrat tööd ei oleks olnud.

Ei noh ... Seda ma nüüd kindlasti ei taha.

Aga tõsiselt, mu sõpradel on õigus. Oma karjääri heaks olen ma paljustki loobunud. Ja mille nimel? Et mu ränga vaevaga ära teenitud uus amet antaks mingile Chadile? Persse.

Nagu alati, käib purjus peaga kaasas selguse saabumine.

Tõmban vett, pesen käed, teen järjekorras ootavatele uutele tüdrukutele ohtrasti komplimente ja asutan meie laua juurde tagasi minema. Jään pimedavõitu koridori lõpus seisma ja tunnen, kuidas mu nägu naerule tõmbub, kui näen, et nii Nick kui ka Gemma lobisevad paari superkuuma tšikiga, ehkki Nick hoiab blondiiniga, kes teda andunult vahib, parajat vahemaad. Tüdruk, keda vetsus kohtasin, jätab hetkeks Gemmaga flirtimise katki ja viipab mulle, kui mind näeb.

Teen laua ümber ringi, et äsja tekkinud õnnelikke paare mitte lahutada, ja lähen baarileti juurde. Võtan veel ühe napsi ja tõmban siis püksitaskust telefoni, tänulik näotuvastuse eest, sest ma pole kindel, et saaksin praegu salasõna sisestamisega hakkama. Võtan lahti kohtinguäpi, mida ma pole kuude kaupa avanud. Ekraanile ilmub mu viimase sisselogimise aegne kutt. Appi!

«No nii, Sadie. Võtame selle asja siis ette. Nüüd tuleb üks kuradima kohting!» See kutt, kes mu kõrval istub, arvab kindlasti, et ma olen kas pilves või peast põrunud, aga ma olen liiga purjus, et see mulle korda läheks.

Leian nupu, mis viib kohalike vallaliste juurde. Lagedale tuleb hulk uduseid pilte, mille pean kõik läbi vaatama. Ausalt, ma pole kindel, kas pildid ise on udused või on uduseks jäänud mu silmanägemine, aga vahet pole. Vajutan paari tüübi pildi peale, kes liiga mannetud välja ei näe, ja olen enda üle kaunis uhke, et olen vähemalt need paar sammugi teinud.

Pärast veel paari suvalist liigutust saabub mu telefoni surinal märguanne.

Keegi on minuga kontakti võtnud! Mis mõttes, juba esimesel katsel! Nojah, tegelikult oli neid katseid kokku umbes kakskümmend, aga ta valis minu!

Äpp tahab, et ma mingi valiku teeksin, ilmselt soovib see kutt juba kokku saada. Heidan juuksed üle õla, sest no vaadake, see ei olnudki ju nii raske. Kissitan silmi, kuni loen välja sõna «kohv». Selge. Kohvikusse. Väga hea. Vajutan ruudule ja valin siis laupäeva kell kaks. Keset päeva ei ole erilisi ootusi. Võtame rahulikult.

Äh! Ma ei saa aru, millest nad kõik räägivad. New Yorgis kohtamas käimine on käkitegu!

Mu ekraanile ilmub sõna «kinnitatud» ja ma lasen kuuldavale rõõmuhõike. Haaran veel ühe joogi ja lähen meie laua juurde, telefoni võidukalt pea kohal hoides. «Sõbrad! Ma lähen kohtama!»

Nick, Gemma ja meie uued sõbrad huilgavad rõõmust, nagu oleksin ma äsja Oscari võitnud.

Sellest, mis edasi tuleb, ma eriti midagi ei mäleta.

*

Reede saabub oksehoogudega pikitud hägus. Tänu mu suurepärastele sõpradele ilmuvad kella üheks pärastlõunal mu ukse taha tass kohvi ja rasvast nõrguv võileib muna ja peekoniga; enam-vähem samaks ajaks suudan end ka vannitoa põrandalt kokku korjata.

Võtan saabunud kraami kutilt, kes kogu asja juures minu arvates liiga ennasttäis välja näeb, vastu; panen endale kõrva taha, et tuleb Nickile ja Harleyle aitäh öelda, kui peaksin suutma oma pilgu ükskord jälle ekraanile koondada. Tõsijutt, ma pole niisuguseid sõpru ära teeninud.

Ehkki aprill on käes ja ilm ei ole enam eriti külm, tõmban end diivanil oma pehme lemmikteki all kerra ja haukan võileivast aegamisi paar ampsu, igaks juhuks kontrollides, et see mul ikka kõhus püsib, enne kui ülejäänu alla kugistan. «Ma olen selle jama jaoks liiga vana,» teatan oma filodendronile, kel ei ole mind aga millegagi lohutada.

Oma toalille ükskõikse pilgu all, kõht täis ja teki all mugav, tunnen lõpuks, kuidas kurbus minus võimust võtab. Mitte lihtsalt pettumus ega viha, vaid puhas ja rikkumata kurbus. Kindlasti olen ma end ennegi väärtusetuna tundnud – tunne, et ma ootustele ei vasta, oli minuga lapsepõlves alati kaasas –, aga vallandamine tuli siiski täiesti ootamatult. Mul ei olnud aega end tunnete tulvaks emotsionaalselt ette valmistada. Nüüd uhab kõik see minust üle nagu korralik tsunami.

Ülejäänud päeva veedan diivanil ja rüüpan vett, ainsateks kaaslasteks soolaküpsised, Netflix ja pakk pabertaskurätte, millega pisaraid ohjeldada püüan. Umbes kell kaheksa õhtul suudan end diivanilt püsti vedada ja duši alla minna. Kui ma sealt auru käest välja astun ja pidžaamasse poen, tunnen end peaaegu nagu päris elus inimene.

Olen juba magama jäämas, kui mu telefonis piiksatab märguanne: homme kell kaks kohvikus. Gran Caffè de Martini.

Ma ei tea, kas peaksin olema enda üle eriti uhke, et ikka meeldetuletuse panin, või eriti vihane, et üldse kohtama lubasin minna. Ma arvan, et natuke mõlemat. Pean endamisi aru, kas mitte ära öelda; olen üsna kindel, et fraas «Kui ma selle kohtingu kokku leppisin, olin täis nagu siga» kõlaks nagu kaunis põhjendatud vabandus. Aga selge see, et viimasest korrast on liiga palju aega möödas ja asi on juba paika pandud. Kui sellest midagi muud ei tule, siis vähemalt ei lase see mul terve päev omaette halada. «Võta ennast kokku, Sadie. Üks kohting sind veel ei tapa.»

Võib-olla hakkavad asjad mul tõesti käest ära minema, aga olen üsna kindel, et näen silmanurgast, kuidas draakonipuu mulle nurgas nõusolevalt noogutab.

Märksõnad
Tagasi üles