«Ma tahan, ma suudan, ma võin» – raamat armastusest ja elujanust

Mauri Dorbek. Foto: Mihkel Maripuu/ Postimees

Juba mitu kuud püsib raamatumüügi edetabelites esikohal Mauri Dorbeki raamat tema naise Kristi võitlusest kopsuvähiga. Mis on selle raamatu fenomen? 

Kas müügiedu toidab inimeste uudishimu või lugu, mis pakub lohutust ja äratundmist neile, kes samuti kaotasid mõne lähedase kurjale haigusele? Raamatu lõppu jõudes tõdesin, et Kristi Ojasaare lugu õpetab väga ehedalt, kuidas leinaga toime tulla ning leppida kalli inimese surmaga.

Lugesin ja soovisin, et see poleks päris inimeste tõesti sündinud lugu. Peamiselt sellepärast, et võimas ja haarav tekst kandis palju suuremat üldistusjõudu, kui julgenuks oodata inimeselt, kes pole kunagi ühtegi raamatut kirjutanud. Kujutluslike tegelastega välja mõeldud lugu seedunuks lihtsamalt. Tragöödia tõi valusalt meelde sarnaste lugudega kaotused enda sõprade seas.

Mauri Dorbek, «Ma tahan, ma suudan, ma võin». Foto: Raamat

Raamat algab Kristi ja Mauri muretu ja rõõmu täis eluga, aga lõppeb südant murdva surmastseeniga Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12. korruse vähiravi palatis. Me usume enda ja oma lähedaste igavesse elusse. Väärtustame naudinguid, tarbimist, turismi ja investeerimist. Ignoreerime surma võimalust nii kramplikult, et me ei taha teada sellega kaasnevast šokist, võimatusest tööd teha, surnukeha logistikast, jalust maha niitvast kurbusest, laste lohutamisest ja pöördumatusest.

Me ei mõtle hetkegi teekonnast, mis tuleb läbi käia, kui Acheroni kallas juba paistab. Mauri Dorbek räägib meile kõigest sellest väga üksikasjalikult, arusaadavalt ja ausalt. Seda raamatut lugedes tuleb mõistmine, kuidas ise enda elust aru saada ja sellega toime tulla.

Esimestel lehekülgedel kerkis hämmeldus, et mees, kellel ei jätkunud tarmukust kõrghariduse omandamiseks, kerkis tippjuhiks Eesti ühe mõjukaimale ettevõtjale kuuluvas äriühingus. Raamat annab vastuse: ustavus, pühendumus ja järeleandmatus. Omadused, mis aitasid Mauril olla Kristi kõrval 100protsendiliselt ka siis, kui naine oli raskelt haige.

Kõik võib libiseda käest mõne üürikese kuuga. Hetk tagasi näitasid põhjalikud terviseuuringud, et Kristi on terve nagu purikas. Kristi unistustes saab temast ühel päeval õnnelik hipivanaema oma kolme armsa lapse lastele.

Siis ühel hetkel lööb rindu valu ja väikese poja spontaansest kallistamisest puruneb rinnakorv, sest haigus valitseb kõiki kudesid. Veel mõned kuud edasi ja Kristi unistab, et rindades poleks nii palju valu, et ta saaks lapsi enda vastas hoida.

Algab meeleheitlik võidujooks ajaga, millega kaasnevad pingutused käivad võimekuselt keskmisele inimesele ja kulutused keskmise palga saajale ilmselgelt üle jõu. Geenitest maksab 2000 eurot, neid tehakse mitu. Järjekordne tabletikuur maksab 10 000 eurot kuus. Eksklusiivset kiiritusravi Helsingi vähikliinikus Eesti Haigekassa samuti kinni ei maksa.

Plaani kohaselt surutakse haigus maha, keha ehitatakse taas üles ja kõik taastub. «Igal juhul olime kindlad, et saame abi, aeg läheb edasi, teadus areneb ja leiame ka uued ravilahendused,» kirjutab Mauri Dorbek.

Lootusetut diagnoosi ignoreeritakse, sellega hakatakse tegelema samuti nagu iga teise elus või äris ette tuleva probleemiga: lahendus on kindlasti olemas, see tuleb ainult üles leida.

Teost läbib tugeva joonena usk, et kusagil teises riigis või teisel mandril asub päästev lahendus, maksku mis maksab. Tuleb vaid leida õige kliinik, rääkida õige inimesega, kirjutada õigesse riiki õigele arstile kiri.

Kumab läbi mõningane usaldamatus või väsimus halva uudise toonud Eesti onkoloogide suhtes. Soome vähiravikliinik müüb ennast paremini. Helsingis lubatakse parema tehnoloogia baasil paari millimeeteri võrra täpsemat kiiritusravi kui Tallinnas ja elu jätkumist veel kaks aastat. Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide konsiiliumi hinnang mõjub selle kõrval karmilt: kuus kuud. Nii viletsat pakkumist ei saa vastu võtta.

Endasse uskuva tippjuhi stiil ilmneb, kui eluarmastust päästa sooviv Mauri Dorbek kontrollib kõik Põhja-Eesti Regionaalhaigla meedikute poolt välja mõõdetud keemiaravi annused ise üle.

Alles raamatu lõpus, kui Kristi põrm juba puhkab Metsakalmistul, tunnistab Mauri Dorbek, et kaheksa kuud varem arstidelt saadud paberid rääkisid tõtt. Eestlased prognoosisid 75protsendilise täpsusega, soomlased 33protsendilselt.

Haigus, mis tungib organitesse ja luustikku, hävitab inimest seestpoolt, sööb halastamatult kõike, mis on tema ümber, kes ja mis on talle olulised. Kristi Ojasaar ja Mauri Dorbek liiguvad kahekesi läbi öö valu ja murega, et keegi peab hommikul laste jaoks olemas olema. Kui sõbrad küsivad olukorra kohta, siis vastatakse, et kõik on OK.

Autor taotleb Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Kristile privaatset palatit, kuid peab seda ootama, sest 12. keemiaravi korrus on nii üle koormatud. Inimesi, kes võitlevad elu eest samade probleemidega, on palju. Enamuse võimalused jäävad Haigekassa rahastatavate teenuste piiridesse.

Mõelge, kas te olete olnud õnnelik? Mõte sellest, et te olete lähedasele inimesele jätnud midagi olulist ütlemata või tegemata, hakkab kummitama. Mauri Dorbekit vaevab, et ta ei jõudnud Kristiga abielluda. Kihlasõrmus pudenes keemiaravipalati voodisse, sest ei püsinud kõhnunud sõrmes.