Põhjus, miks Ecuadori jalgpallimeeskond on rivaalide ees suure edumaa saanud

Ecuadori lipp. Foto: Carlos Garcia Rawlins/Reuters/Scanpix

«Järvela jalkasahver» koondab põnevaid, kummalisi, õpetlikke, tähtsaid ja lõbusaid lugusid jalgpallist. Osa neist on juhtunud maailma suurimate staaridega, teised täiesti tundmatute sellidega. Mõned on aset leidnud Eestis, teised Andide mäestikus, keset Kariibi merd või hoopis Helsingi kesklinnas. Loe raamatust katkendit!

Kõrgmäestikust MM-ile!

Ecuadori jalgpallimeeskonna suurturniiride tulemusi vaadates on võimatu mitte tuvastada anomaaliat. Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel on nad olnud täiesti edutud, sest pole kunagi võitnud ainsatki medalit. Kui maailmajao meistrivõistlustel on Ecuador kehv, siis täpselt samade vastastega MM valiksarjas kohtudes hoopis edukam. Tänavune finaalturniir Kataris on sel aastatuhandel juba neljas, kus nad osalevad. Millega seda seletada?

Ott Järvela, «Järvela jalkasahver. Jalgpallilugusid meilt ja mujalt». FOTO: Foto: Raamat

Kõrgusega. Nimelt asub Ecuadori pealinn Quito merepinnast 2800 meetri kõrgusel ning meeskonna saldo koduväljakul on hiilgav, sest vastased pole harjunud nii kõrgel võistluskohtumisi pidama. Ecuador on oma ajaloo jooksul kvalifitseerunud neljale MM-ile – 2002., 2006., 2014. ja 2022. aasta oma. Nende nelja eduka valiksarja jooksul pidas Ecuador 35 kodumängu, millest võitis 26 (74,3 protsenti), viigistas 7 (20 protsenti) ja kaotas kõigest 2 (5,7 protsenti).

Koduväljakueelises pole midagi kummalist, aga teist nii ekstreemset koondisejalgpallis ei kohta. Muidugi on ka kõrgmäestikus edu saavutamiseks vaja tasemel jalgpallureid ning kuigi superstaare mägisel riigil pole – kõige tuntum on 2009–2019 Manchester Unitedisse kuulunud ääremängija Antonio Valencia – on keskmine tase olnud piisav, et neljal korral MM-ile jõuda.

Muuseas, Ecuadori parimad tulemused Copa Américal on kaks neljandat kohta (1959 ja 1993), mis on ainsad korrad, kui Lõuna-Ameerika meister on selgitatud Ecuadoris. Juhus? Vaevalt küll. Nad lihtsalt suudavad eripärase koduväljaku enda kasuks pöörata. Vastaste jaoks on 2800 meetri kõrgusel mängimine selge piin. Proovitakse tempot alla suruda, aga lõpuks on ikka kopsud koos.

Kuna palliplatsil jäädi jänni, prooviti Ecuador ja teised kõrgmäestikku nautivad riigid üle mängida kabinettides. Nimelt kehtestas FIFA 2007. aastal Brasiiliast laekunud palve alusel reegli, et rahvusvahelisi võistluskohtumisi ei tohi pidada merepinnast kõrgemal kui 2500 meetrit.

Lisaks Ecuadorile ja Boliiviale, kelle koduväljak asub La Pazis (3600 m merepinnast), puudutas see keeld teoorias ka Kolumbiat, kelle pealinn Bogotá paikneb 2600 meetri kõrgusel. Tõsi, Kolumbia on eelistanud mängida oluliselt madalamatel rannikualadel, nagu ka Peruu, kes võiks teoorias samuti 3000 meetri kanti kolida.

Andide mäestikus asuvad riigid moodustasid raevuka vastasrinde. Enim tähelepanu pälvis toonane Boliivia president Evo Morales, kes lasi helikopteril end koos kaaskonnaga 5400 m kõrgusele Chacaltaya mäele lennutada, et seal siis improviseeritud platsil tele- ja fotokaamerate ees jalgpalli mängida.

Kõik Lõuna-Ameerika jalgpalliriigid peale Brasiilia teatasid, et ei kavatse reeglit järgida ning suurema tüli ärahoidmiseks tühistas FIFA keelu 2008. aastal ära ning tõdes 2010, et teema pole enam päevakorras.

Muidugi on väga hea, et asjad täpselt nii käisid. MM-valikmängude Andide rüpest väljarebimine oleks võinud vallandada kahetsusväärsete tagajärgedega laviini. Üks tippriik leidis, et talle ei sobi mängida liiga kõrgel. Aga äkki innustab see järgmist teatama, et tal ei sobi mängida kas liiga külma, kuuma või vihmase ilmaga. Samuti mitte staadionil, mis mahutab alla 20 000 või üle 60 000 pealtvaataja. Põhjuseks tuuakse, et tegu on sisemist komforti häirivate «ekstreemsustega».

Brasiilia taotlus võinuks rahvusvahelise jalgpalli viia lõpuks olukorda, kus piirama hakatakse ka muid asju. Näiteks Fääri saartel ja Islandil puhub pea alati (väga) tugev tuul. Sorri, kutid, seal küll mängida ei saa! Kui teil tuulevabu staadioneid pole, siis peate mängud vaiksemasse mandri-Euroopasse kolima! Ekvatoriaalses Aafrikas on temperatuur ligi 40 kraadi, kus kindlasti mängida ei tohi. Ja nii edasi …

See olnuks totter, ebaaus ja jalgpallielu mitmekesisust laastav hoiak. Iga terve mõistusega jalgpallisõber saab ju aru, et koduväljakueelis on jalgpalli lahutamatu osa, mille röövimine lubamatu. Kui Ecuador või Boliivia sunniksid oma vastaseid mängima kuskil 5000 m kõrgusel asuvas kolkas, kus pole korralikku areeni, oleks muidugi tegu sohiga, aga matši võõrustamine oma pealinnas, kus on seda tehtud läbi aegade, on aus ja mõistlik.

Kliima ja ilmastik ongi erinevad. Näiteks oma ajaloo teist MM-pääset püüdes otsustas Kanada võõrustada 2021. aasta novembris Mehhikot Edmontonis, kuigi näiteks Vancouver või Toronto oleks pakkunud oluliselt mahedamat kliimat. Edmontonis oli aga külma 14 kraadi. Kanada sai 2:1 võidu, mis aitas neid MM-ile kõvasti lähemale (lõpuks sinna ka jõuti).

Kui Andides asuvatele riikidele on saatus kinkinud kõrged mäed, siis Hiina, India ja Brasiilia saavad toetuda suurele rahvaarvule (esimesed kaks, tõsi küll, sellega jalgpallis midagi korda saata pole suutnud). Uruguai juhtus aga olema õigel ajal õiges kohas – just nende riik oli Lõuna-Ameerikas esimene, kuhu briti meremehed 19. sajandi lõpus jalgpalli importisid.

Nii saadi rivaalide ees edumaa, mille toel võideti esmalt kaks olümpiakulda ja siis kaks MM-tiitlit.

Kõrgmäestiku juurde naastes: ega 3000 meetri kandis asuvast koduplatsist üksi piisa. Seda tuleb osata ära kasutada. Nagu öeldud, asub Boliivia pealinn La Paz 800 meetri võrra kõrgemal kui Quito, ent nemad pole suutnud seda headeks tulemusteks muundada, sest tase on lihtsalt liiga nõrk. Viimasest viiest Lõuna-Ameerika MM-valiksarjast (seal kasutatakse süsteemi, kus kõik 10 riiki mängivad omavahel läbi) on Boliivial ette näidata neli eelviimast ja üks viimane koht.

Kõrgusega proovis edu saavutada ka Kolumbia, kes kolis 2010. aasta MM-i valiksarjaks rannikulinnast Barranquillast ära kõrgemal asuvasse Bogotásse, kus aga kaotati nii Uruguaile kui ka Paraguaile. Valiksari oligi lörris. 2014 ja 2018 oli Kolumbia aga MM-il kohal, kusjuures mõlemal puhul pidasid nad kõik oma valikkohtumised mere ääres asuvas Barranquillas.

Nagu näha, pole kõrgmäestik üksi lahendus, sest muidu mängiksid seal ka teised ja võidaksid kogu aeg. Aga Ecuador on leidnud mingi nõksu või vaimsuse, millega suudetakse Quitos asuv rahvusstaadion enda kasuks maksimaalselt ära kasutada ning kaasmaalasi MM-ile pääsemisega rõõmustada.