Kuidas Rene Satsi suvisel Otepääl Mart Juure järel luuras

Rene Satsi FOTO: Rene Satsi Foto: Rene Satsi

Rene Satsi uus raamat «Minu matkarajad» on koomiline pajatus sellest, mismoodi mees, kes kunagi matkal ei käi, asub tutvuma Eesti matkaradadega. Õnneks tulevad talle appi sõbrad, kes teda õigelt teelt kõrvale meelitavad, eks ikka hea loo huvides! Loe raamatust katkendit.

Ma kirjutasin enne viisakalt Mart Juurele ja ütlesin, et me saabume oma retkel ka Otepääle, ja küsisin, mis ta arvab sellest, kui saame äkki korra kokku. Mul oli alguses isegi kavas paluda, kas ta ei näitaks ratastega ringi sõites meile natukene selle kandi ümbrust, kuna ta veedab Otepääl ju suure osa suvest, aga kui hakkasin sotsiaalmeedias tema järel luurates aru saama, kui sportlik see humorist on ja kui palju ta rattaga sõidab, siis tundus, et asi on naljast kaugel ning targem on vist mitte kukkuda siin rattaid laenutama ja tal sabas ähkima. Äkki läheks liiga piinlikuks? Tal oli piltide peal näha isegi rattale kinnitatud taaskasutatav plastist veepudel – see hirmutas mind! See on liiga professionaalne.

Mart kirjutas vastu, et muidugi võib kokku saada, aga kohe kindlasti ei taha tema midagi päris kindlat ette kokku leppida, sest tal on, kurat, ikkagi puhkus! «Kui trehvame, siis trehvame!» oli ta sõbralik, kuid resoluutne, ja mina olin kindel, et me juhuslikult selle lühikese aja jooksul küll ei trehva, sest millised on võimalused inimest Otepääl kohata, kui sul pole aimugi, kus kandis ta liigub, aga võta näpust – kui ma meie toa aknast alles teist või kolmandat korda välja kiikan, kõnnib maja eest mööda reibas Mart Juur oma koeraga, või siis koer Mart Juurega. Nad jõuavad parasjagu Otepää vallavalitsuse jõulise hoone juurde ja see imeb mehe ja koera oma sisemusse.

«Vahi aga! Mis sa kostad? Näe, Mart Juur jalutas just sinna majja,» huilgan ma Justynale, olles ise kergelt jahmunud, kuna ei suuda kohe uskuda, et me teda nii ruttu, kui üldse, silmame. «Näed, tema ise ja kadus just sinna...!» Osutan õigesse kohta näpuga.

Rene Satsi, «Minu matkarajad». Foto: Raamat

«Mart Juur!» hakkab Justyna nüüd oigama, teadmata tegelikult päris täpselt, kellega tegemist on. Või noh, ta teab seda, et mees on populaarne kuju ja me võiksime temaga mõne sõna vahetada ning see oleks vist raamatus mainimiseks. Millest meie sõnad temaga aga täpsemalt räägiksid – selle peale ei ole ma veel üldse mõelnud.

«Mine püüa ta kinni! Võta ta kinni!» satub mu kaasa minu meelest nüüd natukene liiga suurde elevusse ja hakkab erutatult mööda korterit ringiratast tormama nagu väike poola tuulispask ning mina tõstan samuti häält ja karjun, et Mart on Eestis oluline kultuuritegelane, mitte ärakaranud vang, keda k i n n i  v õ t m a peaks, ning kukun ülemäärase kiirustamise tõttu – üritades tenniseid ühekorraga kahte jalga tõmmata – esikus peaga vastu seina ja vajun põrandale. «Jookse! Torma nüüd kohe!» annab Justyna mulle selgesõnalisi juhiseid, kui ma põrandal leban ja oimukohast kinni hoian. Selles tüdrukus on mõnikord nii palju energiat, et see võtab hinge kinni. Pigistan läbi hammaste: «Kurat... küll!», ajan ennast oige saatel püsti ja ruttan – lahtiste paeltega tennised jalgade otsas – uksest välja.

Käin varga kombel ettevaatlikult kaks ringi ümber suure maja, kuhu koer Rufus ja Mart kadusid, kuid hakkan ennast järsku väga tobedalt tundma. Mul ei ole ju midagi ette valmistatud – mida ma üldse tema käest küsin? Millest me räägime? Niimoodi lihtsalt tänava peal... Saaks veel kuskil õllekas kokku, siis saaks juturatta veeretamisega alustada ääri-veeri sellest, et külm õlu on palava ilmaga hea, mõelda vaid, kuidas siin põrand kleepub, ja küll kogu kaup on Eestis viimasel ajal nii kalliks läinud! Aga tänaval? Võõra inimesega? Kuidas teha juttu mingisugustest matkaradadest? See tundub järsku lootusetu ja isegi ebaviisakas plaan. Mitme ideega on ju nii, et mõte on hea, aga kui päriselt selle teostamiseks läheb, siis saad aru, et seda mõtet pole vaja tegelikult teoks teha – kitsejuustu ostmisega on näiteks nii ja vara üles tõusmisega ning veel paljude asjadega. Inimesel on puhkus, ta ise ütles seda mulle selge sõnaga, ja mina kipun ikka väärikat kodanikku tüütama. Otsustan pärast mõnesekundilist kõhklemist, et see ei lähe mitte.

Hakkan meie majutuskoha poole tagasi minema, kui näen härra Juurt siiski veel kord – ta suundub kesklinnast eemale ning talle on kõrvale tekkinud veel keegi. Mu silm ei seleta kaugelt, kellega on tegemist. Heidan süüdlasliku pilgu juhuslikult meie akna poole ja seal on Justyna: juuksed erutusest sassis ja silmad suured. Ta vehib meeleheitlikult näpuga (osutades nagu ilmselt ka see üks paanikas inimene Titanicul – keda ei kuulatud – jäämäe poole) sinna suunda, kuhu Mart Juur on kadumas.

Saan aru, et Justyna märkas teda aknast, ja rõõmustan samas, et miskipärast ei saa kaasa parasjagu akent lahti – ta röögiks muidu mu peale üle Otepää, sest näen suu liikumise järgi, et ta karjub midagi. Ilmselt instruktsioone. Taipan, et kui ma kohe ei teeskle Mardi k i n n i v õ t m i s t, siis saan toas tagasi olles ilmselt hirmsal kombel pragada. Nii oluline tundub järsku Justynale olevat Mart Juure püüdmine.

Manan ette otsustava näo, tõstan Justyna poole pöidla, näidates sellega, et mul on tõsised kavatsused, ning sööstan suure hooga maja nurga taha, kus ma toetan tagumikku viis minutit vastu meie auto kapotti ja kougin ketsitalla alt väikese oksaraoga välja närimiskummi, lootes kogu hingest, et Justyna õue ei tule. Parkimisplatsi poole meie akendest ei näe.

Pärast võidetud võitlust nätsuga lähen tuppa tagasi, võtan Justyna vihase pilgu vastu ning istun hingeldamist teeseldes mõned minutid voodil, korrutades hingetõmmete vahele ähkides, et Justyna ei kujuta ette, kui sportlik on Mart Juur! Kaeban, et ta kadus majade vahele nii kiire kõnniga, et lihast ja luust inimesel oleks olnud võimatu teda parimagi tahtmise juures kätte saada! «Ta on ikka väga heas vormis,» tähendan teema lõpetuseks ja vangutan seejärel kaua aega demonstratiivselt pead.

Mõtlen praegu, mida oleksin pidanud Mart Juurele ütlema ja mida ma ütlen, kui teda uuesti kuskil juhuslikult näen. Mida sina talle ütleksid? «Kuuled või? Tee nalja!» võiks ilmselt öelda, kui soovid teda välja vihastada.