Mis tõeline matkamine see ilma telgita on?

Rene Satsi. Foto: Erakogu

Rene Satsi uus raamat «Minu matkarajad» on koomiline pajatus sellest, mismoodi mees, kes kunagi matkal ei käi, asub tutvuma Eesti matkaradadega. Õnneks tulevad talle appi sõbrad, kes teda õigelt teelt kõrvale meelitavad, eks ikka hea loo huvides! Loe raamatust katkendit.

Mina ei tea, mis kell on. Veereme küllaltki mõistlikul ajal pärast paaris vales majas käimist õigesse hoovi. Peremees tuleb õuele vastu, me ei pea kaua ootama ja jalalt jalale tammuma. Algatuseks kallistab Janno Justynat tugevalt ja kaua ning ühmab minu poole: «Ahah, sina ronisid siis ka kaasa, ma näen... oli seda veel vaja...» Seejärel mõnitab ta kolm ja pool minutit ülima mõnu ja põhjalikkusega meie sõiduvahendit. Meie võõrustaja on sellel päeval harukordselt heas tujus. Ma ainult naeratan ja noogutan nagu Stalini psühhoterapeut.

Rene Satsi, «Minu matkarajad». Foto: Raamat

Sööme endale sisse head ja paremat – selles majas saab alati süüa hõrgutisi, mida jahimehed vabal ajal valmistavad. Nagu näiteks metskitsest tehtud vorst või kalast tehtud kuivatatud kala. Seejärel paneme maja ette põõsa kõrvale telgi üles ja sellega paralleelselt poeb viimaks hinge ka see pesuehtne matkamise tunne. See tunne, mis tekib neljakäpukil, taskulamp suus, krõbiseva telgikile peal ringi tatsates, püüdes paaniliselt leida seda kohta, kust pagan need sipelgad sisse said.

Mis tõeline matkamine see ilma telgita on? Ideaalis peaks sellisel Eesti tuuril, mida hetkel läbi teeme, vahel ikka ka telgis ööbima, et ehe fiiling kätte saada! Üks öö kämpingus, üks öö telgis, üks öö võõrastemajas, üks öö telgis, üks öö Epp Petrone aidas, üks öö... no teate isegi, kuidas seda jada jätkata. Eriti eheda matkatunde jaoks võiks mõnikord muidugi ka keset metsa pruunkaruga kättpidi võitlusesse sattuda ja tõelise mehena peale jääda, aga see oleks juba liiga palju tahetud. Telgi püstiajamine ja maa külge naelutamine käib üllatavalt kergesti ja ma ei lähe selle tegevuse käigus kordagi närvi, mis on märkimisväärne, sest tavaliselt ajab igasugune kergematki sorti pusimine mind vähemalt korra endast sellise piirini välja, et muutun lähedal seisvatele inimestele ohtlikuks.

Telk on meelekindlalt püsti, Justyna läheb majja. Ma seisatan korraks tegevusetult, kuulatan ümbritsevast metsast tulevat lehtede kauget sahinat ja tuules liikuvate puuokste kriiksuvaid ohkeid ning hingan sügavalt sisse õhku, mis tundub siin olevat rohkem kui lihtsalt lämmastik ja hapnik. Palju rohkem. See maapiirkonna värske õhk, mida filtreerivad tihedad metsasalud, on ikka lausa meeliülendav.

Ettevõtlikud inimesed üle maailma panevad eri kohtadest imetud õhku purkidesse ja pudelitesse ja müüvad seda siis teistele inimestele, kes pole nii ettevõtlikud, aga tahaksid ühe või teise koha õhku suure raha eest endale kopsu tõmmata. Kolmekümne euro eest saad nuusutada Inglise õhku, neljakümne euro eest müüakse õhku Iirimaalt ja nii edasi. Kõvemad käpad suudavad kaugete paikade pudeleid müüa isegi kümne tuhande euro eest. No tule taevas appi. Uskumatu, aga ostjaid leidub. Firma nimega Vitality Air pani näiteks müüki kümme purki õhku, mis on pärit Kanada linnast Banffist, ja võttis purkide peale räppar 2 Chainzi koleda allkirja. Sellised purgid maksid 18 500 dollarit ja hoolimata kallist kohaletoimetamise hinnast (firma lehel on märgitud, et selleks on 24,99 dollarit) on need viimseni ära müüdud.

Kui mina oleksin ettevõtlik inimene ja õhuga äritseja, siis ma tuleks ja korjaks ämbriga õhku just siit Janno juurest, metsa vahelt. Paneks selle pudelisse ja tootele nimeks «Lase ennast lõdvaks». Küsiksin kümme eurot ja viiskümmend senti selle ilusa sildiga (etiketile maaliksin naeratava jänese) pudeli eest. Ma ei ole ahne. Kõik peaksid saama Eesti metsaõhku nuhutada, kui tahavad. Ka pensionärid, mitte ainult ärihaid.

Nuusutan veel kord äärmise põhjalikkusega augustikuud. Miks peaks keegi üldse tahtma linnas elada? Miks mina tahan linnas elada? Silmitsedes rohelisel murul olevat rohelist telki ei saa ma sellest korraks tõesti aru. Muidugi vaidleks mulle vastu minu lemmikkoomik Dylan Moran, kes ütleb, et linnas on olemas kõik need tähtsaimad asjad, mida maal ei ole, nagu näiteks hea kohv, mõttekad vestlused ja seks. Aga see selleks.

Janno tassib aeglaselt telki raske karunaha, pistab selle alla robustse kirve ja seletab usalduslikul toonil, ilma silma pilgutamata, et kui ses telgis nüüd eostamist proovida, siis see kindlasti õnnestub, ning kirves garanteerib selle, et tuleb poisslaps.

«Oh jeesus,» ütlen mina. Justynal löövad silmad särama, sest talle meeldib selliseid asju uskuda ja kuulata, kuidas nendest räägitakse, kuid mina võin etteruttavalt öelda, et kirves ei tööta mitte üks raas selles suunas, nagu lubatakse. Imelik küll, eks? Vähemalt kõlbab see instrument endiselt puude lõhkumiseks. Seda isegi pärast meiega veedetud ööd, mis ausale tööriistale mõnevõrra imelik ja võibolla lausa ehmatav võis olla.