:format(webp)/nginx/o/2022/12/08/15010625t1h5613.jpg)
Meie esiemade elu oli tulvil rituaale. Need olid kombed, mida pärandati põlvest põlve ja mida leidus pea igas eluvaldkonnas, ning need olid tihedalt seotud naise rolliga peres ja ühiskonnas. Folkloristid Reet Hiiemäe ja Mare Kõiva tutvustavad uues raamatus «Maarjahein ja imevesi» erinevaid naise eluga seotud rituaale: olulisemate eluetappide juurde kuuluvad kombed, aastaringiga seotud tavad, tervise-, kaitse- ja ilurituaalid.
Eraldi peatükid räägivad ravitsejatest ja nõiaprotsessidest. Eelkõige tulevad raamatus jutuks siinmail naiste elu saatnud pärimuslikud kombed, kuid autorid heidavad pilgu ka nüüdisaja naiste rituaalimaailma.
Naiste kogemusi aitab raamatus nähtavaks muuta rikkalik valik allikaid alates vanimatest kättesaadavatest dokumentidest, 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole käsikirjadest kuni lähiminevikus talletatud kogemuslugudeni.
/nginx/o/2022/12/08/15010606t1ha45b.jpg)
Mõlemad autorid on viljakad teadlased. Reet Hiiemäe lemmikvaldkonnaks on pärimuslikud kaitseviisid ja vastavad kogemuslood, ta on avaldanud neil teemadel mitmeid raamatuid. Mare Kõiva on enam keskendunud loitsude ja rahvaarstide uurimisele.
Loe katkendit raamatust «Maarjahein ja imevesi. Pärimuslikud naiste rituaalid Eestis».
***
Palju poleemikat on tekitanud sooline elukorraldus vanemas eesti kultuuris ja sellega seotud võimuküsimus – järeldusi on tehtud nii viimaste sajandite kui ka eelkristliku aja kohta. Uurijad on esitanud argumente, millega on püütud tõestada nii äärmiselt patriarhaalset ühiskonnakorda kui ka naiste eelisseisundit võimu- ja pärimisstruktuuris, näiteks arheoloog Marika Mägi on laiemalt läänemeresoome kontekstis viikingiaja hauapanuseid uurides oletanud sugude suhtelist võrdväärsust. Muu hulgas on Eestist leitud 12. sajandisse dateeritud matusekohti, milles inimeste luud on tahtlikult segatud – sellest saab järeldada, et selliselt maetute – tõenäoliselt tollase eliidi – puhul väärtustati enam kollektiivset kuuluvust kui indiviidi staatust või sugu.
Mõnedki uurijad on eeldanud, et eelkristlikus Eestis lähtuti üldse emajärgsest päriluskorrast. Ristiusustamisega kaasnes ametliku religioosse võimu koondumine meessoost vaimulike kätte, ent seoses katoliku kiriku neitsi Maarja kultuse elementide lõimumisega olemasolevasse usundilisse pärimusse võib siiski keskaegse ja hilisema Eesti kontekstis rääkida spirituaalse võimukandmise tunnetamisest ka naisliinis.
Nagu peatükis naiste üle peetud nõiaprotsessidest nähtub, ei saavutanud 15.–17. sajandi nõiaprotsessid, mis Lääne-Euroopa suuremates keskustes leidsid väljundi eelkõige naistele suunatud hüsteeriliste ja repressiivsete nõiajahtidena, Eestis kunagi samasugust mõõdet ning siinsete nõidusega tegelemises süüdistatute sooline jaotuvus oli tunduvalt ühtlasem.
/nginx/o/2022/12/08/15010599t1h2716.jpg)
August Wilhelm Hupeli 18. sajandi lõpu eestlaste elu kirjeldusest nähtub, et erinevalt enamikust Lääne-Euroopa maadest oli Eestis suhtumine naiste seksuaalsusesse ja vallasemadusse märkimisväärselt vabameelne. Folklorist Merili Metsvahi on väljendanud seisukohta, et Eesti ühiskond muutus alles alates 19. sajandi keskpaigast varasemast märgatavalt meestekesksemaks, ka suhtumine vallasemadesse muutus siis negatiivsemaks.
Oma pitseri jätsid siinmail kindlasti ranget vagadust rõhutavad ja meelelist eneseväljendust taunivad kristlikud usuliikumised (nt hernhuutlus), mille populaarsuse kõrgaeg oli Eestis 18. sajandi keskpaigast 19. sajandi keskpaigani. Seega jääb kokkuvõttes mulje, et Eestis on naise roll läbi aja olnud muu Lääne-Euroopa n-ö standardist oluliselt mitmekesisem.
Valdavalt 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel üles kirjutatud pärimustekstides, mis moodustavad põhiosa säilinud folkloorsest materjalist, kirjeldatakse valdkondi, milles initsiatiiv ja vähemalt osalt ka otsustusõigus kuulusid pigem mehele (nt partnerivalik, kosjad), kuid mitmes elusfääris (nt kõik lapseootuse ja lapse sünniga seonduv, toiduvalmistamine ja kodu korrashoid) liikusid teadmised ja kogemuste jagamine naisliini pidi.
Mehe pärusmaaks olid enamjaolt kodust väljapoole jäävad tööd (põllupidamine, kalastus, jaht, tarbepuude langetamine), kusjuures ka siin oli piirkonniti osa töid hilisajani naiste teha ja otsustada. Seevastu taluperenaine sageli sõna otseses mõttes valitses kodusfääri üle, näiteks tegi otsuseid teenijate palkamise ja majapidamiskulude asjus. Tema töö oli seega eluliselt tähtis kogu pere ja üldise eluolu toimimise jaoks.
Ka regilauludes kajastub naise järkjärguline ettevalmistamine vastutusvõimelise perenaise rolliks: neis on rohkelt juhiseid talutööde tegemiseks ja abielunaise rolli täitmiseks nii naisena kui ka kodu majandajana. See muidugi ei välistanud vajaduse korral ka rollikohandamisi, näiteks naise asumist adra taha või kalavõrku vedama, kuigi vaid harva juhtus vastupidist ehk meeste kaasalöömist nn naistetöödel välitöödeks liiga põdura tervise tõttu või muudel põhjustel.
Linnaoludes paiknesid rollid omakorda mõnevõrra teisiti – sissetuleku toojaks ja selle üle otsustajaks oli sagedamini mees, kuigi 19. sajandi tööstusrevolutsiooniga suurenes ka kodust väljas (nt vabrikutes) töötavate naiste osakaal.
/nginx/o/2022/12/08/15010601t1h6c0f.jpg)
Väga paljude pärimustekstides leiduvate elukirjelduste puhul aga ühe sugupoole suurem olulisus või esindatus ei ilmne ning on tõenäoline, et toimis oma väljakujunenud tasakaal. Huvitav on jälgida ka tekstide sõnastust: arvukates rituaalikirjeldustes ei osutatagi nende läbiviijate soole, vaid pigem esitatakse umbisikuline sedastus, et nii «tehti» või «oli kombeks». Sellistel juhtudel jääb sageli mulje, et vastavat tegevust võis sooritada ükskõik kumb sugupool või tehti seda koos.
Ent on ka selliseid tekste, milles tuleb vaieldamatult olulisena esile just naiste roll või koguni ainuesindatus. Lisaks on määrava tähtsusega individuaalne tunnetuslik mõõde – valdkondades, kus esmane otsustusõigus ei kuulunud naisele, võidi ammutada subjektiivne kontrollitunne just nimelt sooritatud rituaalidest. Ehk teisisõnu, naised on läbi aegade kasutanud ka neile ebasoodsates oludes «loovaid ja tõhusaid vahendeid reageerimaks protsessidele, mis suruvad neid ohvrirolli. Siia kuulub ühiskonnas juba väljakujunenud rituaalide eiramine ja uute loomine» (Lincoln 1991: 119).
Põhiline inspiratsioon naisena toimetulemiseks saadi emalt ja teistelt naissugulastelt ja nende räägitavatest lugudest, mõnevõrra ka naissoost ravijatelt-külatarkadelt. Lisaks on hulgaliselt regilaule, muinasjutte, mis tegelevad naiseks olemise temaatikaga koos selle juurde kuuluvate rõõmude ja murede, probleemide lahendamise ning rollieeskujude pakkumisega. Muu hulgas leidub tugevalt noorte naiste eneseteadlikkust ja -väärtust rõhutavaid rahvalaule.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)