Ilmus 20. sajandi mõjukaima õuduskirjaniku uus valikkogu
8. detsember 2022, 12:30
/nginx/o/2022/12/08/15011225t1hec43.jpg)
Kirjastuse Viiking sarjas «Moodne õudusklassika» on ilmunud ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti lühiromaanide ja jutustuste valikkogu «Ulmad nõiamajas».
Raamat on omamoodi paralleelköiteks viie aasta eest ilmunud Lovecrafti lühiproosa paremikku koondavale kogule «Cthulhu kutse», mis pälvis lisaks positiivsele kriitikale 2018. aastal Eesti ulmeauhinna Stalker aasta parima jutukogu kategoorias.
Käesolevasse raamatusse on koondatud kirjaniku kaalukamad lühiromaanid ja jutustused, mis avavad tema Cthulhu-mütoloogia kosmilist tausta ja tutvustavad kaugeid planeete ning võõraid dimensioone, kust selle kummalise panteoni jumalad ja asukad omal ajal Maale saabusid.Lisaks leiab siit ka kirjaniku tähelepanuväärsemaid lühipalu, milles ta esmakordselt tutvustas lugejaile vaid talle ainuomast nn. Lovecrafti maakonda – Arkhami, Miskatonicu jt paikade Uus-Inglismaad.Kogumiku kümnest palast pooled ilmuvad eesti keeles esmakordselt – nende seas ka kaks võrratut näidet Lovecrafti luuleloomingust. Raamatust leiab ka kunstnik Tiit Pähnapuu lummavaid illustratsioone kirjaniku tekstidele.Raamatu on koostanud, kommenteerinud ja järelsõnastanud Raul Sulbi. Kogumiku tekstid on inglise keelest tõlkinud Iris-Barbara Jeletski, Mart Kalvet, Priit Kenkmann, Leo Metsar ja Silver Sära. Raamat on kõvas köites, mahuga 323 lehekülge.«Ta leidis end lamamas kõrgel terrassil, mis oli fantastiliselt balustraadiga ümbritsetud, ja tema all oli piiritu džungel – võõramaised mäetipud, ühtlased tasandikud, kuplid, minaretid, horisontaalsed kettad tornitippudel, ja loendamatu hulk veelgi veidramaid kujundeid – mõned olid kivist ja mõned metallist –, mis helkisid ereda, peaaegu valutegeva valguse käes mitmevärvilise taevalaotuse all. Ülespoole vaadates nägi ta kolme hiiglasuurt tuleketast, need kõik olid erinevat värvi ja igaüks asus erineval kõrgusel lõpmata kaugel, silmapiiril seisva madala mäestiku kohal. Tema selja taga kõrgusid loendamatud üksteise kohal paiknevad terrassid, ja nende tippe ei küündinudki ta nägema. Temast allpool laius linn lõpmatusse kaugusesse.»