Illimar Pilt jõuluvana mängimisest: ma oleks nagu ise olnud see, kes aasta otsa jõulumeest ootas

Illimar Pilt jõuluvanana. Foto: Kadri Valsberg

Jõulude lahutamatu osa on jõuluvana. Raamatu «Mees 4. Kõik on võimalik» autor ja metsasündmuste korraldaja Illimar Pilt ehk papa Piltsberg meenutab, millise ärevusega ootas tema kunagi jõuluvana. Aastate möödudes palusid naabrid tal lastele jõuluvana teha. Ta ei arvanud sest alguses midagi, aga siiras rõõm laste nägudel tõi tagasi selle maagia iseenda lapsepõlvest. Nii soovitab ta kõigil lastele teha jõulumeest – sära nende silmis on hindamatu.

Mälestused lapsepõlvejõuluvanast

Illimar meenutab, et mäletab, kuidas väikse poisina tuli sisse ärevus, kui jõulutaat uksele koputas. «Õnneks ema kuidagi kolmanda meelega tajus jõulumehe peatset saabumist ja alati saatis mu enne pissile. Muidu oleksin enamus kordadest ennast lihtsalt ärevusest täis lasknud. Ma ei mäleta isegi, mis kingitusteks sain. Need ei omanud järelikult sellist tähtsust, kui see tunne, mida jõulutaat tekitas,» mäletab ta.

See müstiline punase kuuega tegelane andis ennast ainult korra aastas näole, aga seda põnevam oodata oligi. Sellest polnud midagi, et jõulumehel plastikust nina ja vatist habe olid. Või et noka vahelt kerget jõulupunši lõhna tuli. Tal oli imepärane komme kõiki naerutada ja elevile ajada.

Illimar Pilt, «Mees 4. Kõik on võimalik». Foto: Jes kirjastus

«Kahju oli ainult sellest, et isa pidi tihti just enne jõulumehe tulekut lauta loomadele süüa andma minema või keldrist pohlamoosi tooma. Alati jõudis ta tagasi siis, kui jõulumees oli just lahkunud,» kahtlustab Illimar.

Seekord tuli jõulumaagia teises rollis

Läks mööda kõvasti aastaid, kui uuesti sai Illimar tunda õhus hõljuvat jõulumaagiat, mida see punase kuuega taat loob. Kuid sellel korral hoopis teises rollis olles.

Kolm aastat tagasi oli ta elukaaslase vanemate juures ja valmistuti jõuluõhtusöögiks, kui tuli nende naabrite tütre poolt kõne. Naaber küsis, kas Illimar saaks nende lastele jõulumeest tulla tegema. «Mul polnud vähimatki tahtmist minna. Hakkasin ennast välja vabandama sellega, et pole ei kuube ega habet. Need pidavat neil endil olemas olema, ole ainult mees ja tule tee lastele rõõmu. Nüüd olin nurka surutud. Ikka veel üsna vastumeelselt nõustusin seda komejanti tegema,» möönab ta.

Kostüüm seljas, porises ta endiselt, et miks ta end küll ära lasi rääkida ja asus teele. «Naabrite aias luurasin elutoa akna juurde. Hingasin korra sügavalt sisse ja koputasin korra. Nüüd läks möll lahti! Lapsed läksid toas ikka päris pöördesse. Karjuti: «Jõuluvana!» Visati õhus saltosid ja joosti mööda seinasid ringi,» naerab ta.

Toas neid ärevil õhetavaid nägusid nähes unustas ta ennast täielikult ja elas jõulumehe rolli korralikult sisse. Väiksem tüdruk keerutas endal sõrmede vahel seeliku lõuani, kui luuletust luges. Väimeespoiss pumpas 25 kätekõverdust nagu naksti. Perenaisega tegi jõulumees ühe korraliku polka. Peremees rääkis põsed õhetades paar väga muhedat anekdooti.

«Kogu see elevus ja toas hõljuv maagia tõid mulle tagasi aastaid kadunud olnud jõulutunde. Ma tundsin ennast taas selle väikese poisikesena, tänu nende laste säravatele silmadele, püüdlikult pähe õpitud luuletustele ja vanemate õhetavatele põskedele. Ma oleks nagu ise olnud see, kes jõulumeest aasta otsa oleks oodanud ja nüüd tema ees seisab. Pärast uksest lahkudes leemendasin palavusest higist, kurk kuivas suurest seletamisest, kuid meel oli kerge ja tuju ülev. Minu jaoks oli asi selge – see ei jää mul viimaseks jõulumehe tööks!» räägib ta.

Ja nõnda on viimased kaks aastat papa Piltsberg jõulude ajal pärast lõunat läinud ühte salapärast tööd tegema. Viies rõõmu nii lasteaedadesse, kodudesse, mänguasja kauplustesse ja isegi firmade jõulupidudele!