R, 31.03.2023

Tarmu Kurm: ilma üheksakümnendateta poleks meil praegu sellist karastunud põlvkonda

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tarmu Kurm.
Tarmu Kurm. Foto: Are Tralla

Novembri lõpus ilmus suhtekorraldaja ja ajakirjaniku Tarmu Kurmi romaan «Tinnitus. DJ on jumal on DJ». Kirjastus Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaare esitas autorile mõned küsimused. 

Debüteerisid sel aastal raamatuga «Kahe matuse vahel». Kuidas jäid rahule sellega, kuidas raamat lugejate ja arvustajate poolt vastu võeti?

Olen rõõmus, et mu esimene ilukirjanduslik katsetus ei jäänud tähelepanuta. Seda mitte ainult ei märgatud, vaid sain ka rohkesti tunnustavat vastukaja: nii silmast-silma kohtumistel, kirja teel, aga ka sotsiaalmeedia ja meedia vahendusel. Facebookist võib leida terve hulga arvustusi, kus raamatut on nimetatud elujaatavaks, lustakaks, muhedaks, tujutõstvaks, pööraseks ja vaimukaks ning võrreldud muuhulgas selliste teostega nagu Jerome K Jerome «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)», Hendrik Groeni «Salapäevik», Jonas Jonassoni «100aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» ning Andrus Kivirähki «Maailma otsas». Ka kirjanikud Urmas Vadi ja Mika Keränen on raamatu kohta avalikkuse ees kiidusõnu jaganud. Minu kui algaja kirjaniku jaoks oli ootamatu, kuid samas väga südantsoojendav see, et mitmed täiesti võõrad inimesed kirjutasid ning ütlesid «aitäh». Kahtlemata ongi see kõige olulisem, kui kirjutatu moel või teisel lugejatele korda läheb. Loomulikult pole võimalik kõigile meeldida – Goodreadsi keskkonnas kirjutas keegi, et ei mõista, miks sellest raamatust ülivõrdes räägitakse ning ka üks lähedastest sõpradest ütles, et raamat ei olnud päris tema «tassike teed». Kraaps ja kummardus kõigile, kes on lugenud ja arvanud!

Kui debüütteoses sebivad ringi reipad pensionärid, et mitte öelda vanurid, siis uues raamatus on peategelaseks hoopis 17-aastane nooruk. Kuidas on õnnestunud sama sisseelamisega kujutada nii suure vanusevahega inimesi?

Arvan, et sõltumata sellest, kes, millised ja kui vanad raamatutegelased parasjagu on, tasub neist kirjutada elevuse, õhina ja sisseelamisega. Või vähemalt peaks üritama seda teha. See ei pruugi alati välja tulla, aga muidugi hiiglama tore, kui see õnnestub. Päris mitmed sõbrad on öelnud, et mu «käekiri» on äratuntav ja koguni osutanud, et ma räägin ja kirjutan üsna sarnaselt. Seega söandan uskuda, et mõlemat raamatut ühendab ehk teatav isikupärane kirjutamisstiil. Tõsi, eelmise raamatuga «Kahe matuse vahel» oli nii, et keerasin tõsise teema justkui naljaks, nüüd võib öelda, et tõin lõbusasse loosse tumedamaid toone. Olen veendunud, et kirjutades ei tohiks jääda üheplaaniliseks. Tulles «Tinnituse» juurde, siis diskoriametit ju saadab tahes-tahtmata arvamus, et see pole muud kui lakkamatu pidu ja lõputu lõbu. Kui aga mikrofon vaikib ja muusika katkeb võib liikuda meeleolu hoops teise äärmusesse. Meenutagem kasvõi Stephen Poliakoffi kultusnäidendit «Superdiskor», peategelast kehastanud Mihkel Smeljanski tegi omal ajal Endla teatri lavastuses just selles rollis oma elu ehk kõige tuntuma ülesastumise näitlejana. Ka «Tinnituses» võib ülemeelikute pidude või muude homeeriliste juhtumite kõrval leida hoopis teistsugust meeleolu.

Kas ma arvan õigesti, et Maariuse tegelaskuju on ikka suuresti sinu enda pealt maha kirjutatud ja kõik kirjeldatu ka tegelikult aset leidnud? Või tuleks pigem küsida, mis kõik on välja jäänud?

Jah ja ei. Kui eitusest alustada, siis Maarius on väljamõeldud tegelane, kel pole ühte kindlat prototüüpi. Tegu on mikstuuriga mitmest inimesest – nende hulka kuulub ka mõni sõber ja kaasteeline –, aga samuti on oma osa fantaasial. «Tinnitusest» ei leia konkreetse linna konkreetse raadiojaama konkreetsete diskorite lugu. Teisalt ma luiskaksin, kui ütleksin, et ma heitsin Maariusest kirjutades kõrvale selle, mida olen ise läbi elanud ega kandnud mõningaid sündmusi raamatusse üle. Kui aus olla, siis alustasin kirjutamist mina-vormis, aga see hakkas mind üsna ruttu segama ning sain aru, et mul on tarvis hoida peategelasega siiski teatud distantsi. Igal juhul on oluline, et autor käsitletavat materjali tunneb ja valdab, mistap see, et ma õrnas eas viis aastat diskorina tegutsesin, tuli kindlasti kasuks.

Viimasel ajal on kirjanduses, filmis mitmel korral kujutatud üheksakümnendaid. Kuigi ühelt poolt tundub see uskumatu ajana, kus kõik asjad tuli järele proovida, kõik vead ära teha, aga teisalt poleks meil vast praegu sellist karastunud põlvkonda, kes seljatab vaevata kõik elus ettetulevad probleemid.

Milliseks hindad üheksakümnendate mõju endale inimesena?

Ilma selle kümnendita poleks väga paljusid suuri ja olulisi asju. Ka kõige olulisemaid ja suuremaid. Ja mõningaid väiksemaid, aga siiski väga toredaid. Kõige muu kõrval poleks ka seda raamatut.

Käsi on nüüd ilmselt üsna soojaks kirjutatud. Mis on järgmiseks kavas?

See vastab tõele küll, et kui käsi on soojaks kirjutatud, siis ei raatsi enam pliiatsit sahtlisse peita. Esialgne idee kolmandaks raamatust on olemas: see ei tule esimese või teise järg, vaid kolmandat sorti jutt. Samas vaevalt ma suudan kirjutada ühtegi raamatut nii, et seal ei saaks nalja, poleks «üle võlli» keeratud sündmusi ja tegelased ei satuks omadega puntrasse. Ei ole ju mõtet kirjutada üdini viisakatest ja korrektselt käituvatest inimestest, kelle elu on täiuslikult paigas ja kogu lugu kulgeb lineaarselt, loogiliselt ja turvaliselt. Dagöt tsiteerides: mulle meeldib see, kui «teemad jõnkse teevad».

Intervjuu ilmus varem ajalehes Raamat.

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Märksõnad
Tagasi üles