P, 5.02.2023

Kas see on Andrus Kivirähki parim romaan?

Raamatuportaal
Kas see on Andrus Kivirähki parim romaan?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Andrus Kivirähk.
Andrus Kivirähk. Foto: Urmas Luik / Parnu Postimees

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Andrus Kivirähki romaani «Lend Kuule».

Kas Andruse parim romaan? Kas üldse romaan? Misjamasee? Tõsine inimene võib neid küsimusi endale esitama jäädagi ning mina tõsiste inimeste kiuste vastusi ei anna. No peale lihtsa, et kõigile võiks vastata jaatavalt.

Andrus Kivirähk, «Lend Kuule».
Andrus Kivirähk, «Lend Kuule». Foto: Raamat

Esimesed seitse lehekülge tekitasid tundmuse, nagu jätkaksime kirjutamist ja lugemist täpselt sama koha pealt, kus «Maailma otsas» katkes. Sama kolb, sama kohvik, sama lehekülg. Kosmonaut on uus, võib-olla. Siis keeras autor vindi peale ja meelepilt keerdus tagasi 1990ndatesse, mil AK vististi «Pühapäevalehe» sabas humooritas tollast young adult tüüpi värki, narritas noori nii, et vähe ei olnud, ja siis tuli lause «aga kivil kuivas inimese nahk». Ning läks andmiseks. Kuulennu-raamatus läheb hullupanekuks kiiremini, aga panek ise edeneb aeglasemalt. Romaanivääriliselt. Lugeja saab aimu, et kui segasepeks ei istu, siis mine istu tsap-tsap tugitooli ja nuuska miskit muud. Sest see raamat tõstab toolist välja ja istutab sinna ka tagasi.

Kui seda juttu loeb keegi, kes pole varem midagi lugenud ega muinasjutte kuulanud ega üldse millegagi peale lameda keskpärase raharookimise end sidunud, siis loetagu ikka. Mis tost, et aru ei saa. Niikuinii ei saa ju millestki aru, Andruse antud reaalsus võib ägedamgi olla. Kes tausta tajub, naerab end ogaraks (saab nii naerda kui nutta). Klassikuks kivinev Kujurähk suudab serveerida unustet mälestisi me lapsepõlisest lugemikust otse tänaste meiede ajudesse. Tal on käes mingi paganama uhke knihv, mida ei tahaks kadestada, ent tuleb respekteerida.

Ei imestaks, kui «Lend Kuule» võidaks esimese hooga ulmikute aastaauhinna, «Stalker» ole tema nimi vist. Ühegi auhinna üle ei imestaks. Ongi hea, ongi naljavilu, ongi tõsilik ja tugev. Teflonkera, must auk, suur raske täht. Võta või jäta. See jutt võiks küll saada uueks estirahwa tänapäevapiibliks. Pean siinkohal silmas toda naljajuttu, et ussisõnade sinist raamatut pidasid araabiamaailma tüübid eestlaste pühakirjaks, kuna see alati mõnel puhkajal kaasas oli. Mis naljajutt, ju nõnda oligi.

Täna, mil teatraalse laulu läbi on Andrus Kivirähk, küll õige põgusalt, näidanud end ka potentsiaalse poeesijana, võime kinnitada, et autor katab kirjandusvälja pea täielikult. Andrus ongi Lai. Kes aru ei saa, lugegu. Väärt raamat nii vanaemale kui lapselapsele. Vanaemad ja –isad võiksivad algust teha muinasjuttudega. Nõnda mõistavad nemadki, millest üldse rääkida. Meenuvad lapsepõlv ja tulevik.

Olevik samuti, sest tegelikult räägib Kivirähk meiega siin ja praegu. Juba mitukümmend aastat katsetab viise inimestele naha vahele pugeda. Rõõm on kirjandusest, mis lähebki südamesse, hinge ja ***se! Olgu meil kirjandusega hea!

Märksõnad
Tagasi üles