«​Viimane hoiatus: kui sa uurid edasi seda, mis sinusse ei puutu, siis sa sured»

Foto: Shutterstock

Anna Janssoni krimilugu «Tantsi, mu nukk» on jutustus sellest, mida võimud on eri aegadel arvanud endal olevat õiguse ühiskonna nõrgematega teha. Kohtume taas Kristoffer Barki ja tema Örebro politseis tegutseva kireva meeskonnaga.

1967. aasta jaanuaris kerkib Örebro lossi juures jäätükkide vahel Svartå pinnale naise laip. Naise nimi on Mary Billbro ning ta oli sunniviisiliselt paigutatud Västra Marki vaimuhaiglasse – «nõrgamõistuslikele, asotsiaalsetele ja seksuaalselt ebausaldusväärsetele» naistele mõeldud kinnipidamisasutusse. Rohkem kui 50 aastat hiljem hakkab tema lapselaps Eva Kulitz suguvõsa ajalugu uurima. Ta on kindlalt otsustanud Mary surmaga seotud asjaoludega põhjalikult tutvuda. Kuid Evale tehakse tapmisähvardus. Ta on sotsiaalkindlustusametis juhtumikorraldaja ning mõni neist, kellelt haigusraha ära võeti, teeb enesetapu, see äratab viha ja protesti. Örebro politsei vaneminspektor Kristoffer Bark hakkab Evale tehtud ähvardusi uurima. Juurdlus viib ta tagasi eelmise sajandi keskpaika. Kohutavate kuritegudeni, mis kunagi Västra Markis toime pandi, ning üle nelja põlvkonna ulatuva naiste looni.

Loe raamatust katkendit!

***

Politseijaoskond, Örebro, esmaspäev, 26. november 2018

«MU ELU ON ohus!» lausus Eva Kulitz, istudes ülekuulamisruumis kirjutuslaua taga Kristoffer Barki vastas. Punased laigud levisid Eva näolt edasi kaelale ja tema tähnilised silmad tundusid hallis päevavalguses tumedad. Üks kolleeg oli avalduse vastu võtnud ja Bark, kes pidi juhtumiga edasi tegelema, kuulas naise juttu tähelepanelikult.

«Ma ei julge tööle minna. Ma ei jaksa enam!»

Anna Jansson, «Tantsi, mu nukk». Foto: Raamat

Kristoffer Bark püüdis enda ees istuvast naisest mingit pilti saada. Naine oli hirmunud ja ärritatud. Kristoffer Barki hinnangul oli naine umbes temavanune, viiekümne ümber, seljas hea lõikega pintsak, valge pluus ja seelik, tagasihoidlikult meigitud ja parajalt ümar. Pruunid juuksed olid värvitud ja lokkis ning võltsteemantidega kaunistatud lugemisprillid juustel nagu diadeem. Kristoffer sai aru, et naine on sotsiaalkindlustusametis kogenud juhtumikorraldaja, kes on kindlasti ennegi vihaste inimestega kokku puutunud. Aga nüüd sai mõõt täis. Eva oli saanud surmaähvarduse ning ta võttis seda tõsiselt.

«Oma arust ei pea ma sellega leppima, eks ju? Ma olen sunnitud tegema oma tööd vastavalt seadustele ja direktiividele, mida ma pean järgima, isegi kui see tähendab seda, et haiged inimesed kaotavad kindlustuse ning satuvad vaesusesse ja viletsusse. Poliitikud peidavad ennast argpükslikult minu seelikusabasse, kui mina pean timukat mängima, vähendamaks haigete arvu, mille nad on ise rehabilitatsioonivõimaluste halvendamisega tekitanud. Ma olen sunnitud inimestele ütlema, et nad on töövõimelised, ehkki saan väga hästi aru, et nad harilikku tööd teha ei suuda. Neid libatöökohti, mille me neile kätte juhatame ja mis ei nõua kehalist ega vaimset pingutust, pole loomulikult olemas. Aga see pole minu süü! Mina püüan aidata kindlustatuid, et neile makstaks hüvitist, mida neil on õigus saada. Ja ütlen ära neile, kes reeglite alla ei mahu. Küsimus on õigluses. Ja nüüd olen ma pesuehtsa hullu otsa sattunud. Esimest korda kõigi nende aastate jooksul on mul tõepoolest hirm. Ma ei tea, kes see on, aga keegi ähvardab mind ära tappa ja ma tahan selle kohta avalduse teha. Mida politsei teha saab?»

«Kõigepealt kavatsen ma paluda sul jutustada, mis juhtus, Nii üksikasjaliselt, kui suudad. Selles järjekorras nagu tahad. Ma kuulan.»

Eva surus lõuapärad kokku, kinnitas pilgu ühele punktile Kristofferi pea kohal seinal ja vahtis, otsekui näeks seda stseeni oma silme ees.

«See närukael ründas mu kassi,» lausus naine ja neelatas kõvasti. «Sandistas teda niimoodi, et ma pidin ise loomaarsti juurde sõitma ja kassi magama panema. Ma ei tea, kes suudab loomale midagi nii kohutavat teha ...» Eva hääl murdus ja pisarad tikkusid silma.

«Millal see juhtus?» küsis Bark ettevaatlikult ja ulatas pataka pabertaskurätikuid.

«Laupäeva õhtul. Ma käisin Brunnsparkenis tantsimas nagu mul laupäeviti tavaks on. Muusikat tegi Jannez ja kassa juures, kus sai sissepääsu eest maksta, oli järjekord. Ma ei andnud üleriideid riidehoidu, vaid riputasin need sinna, kus on tasuta, sest nii saab kiiremini.» Eva pühkis mööda põski veerevaid pisaraid.

«Ma olin hiljaks jäänud ja rahvast oli palju nagu ikka. Kui olin pileti eest maksnud, läksin otse tantsupõrandale. Daame on alati rohkem. Kui tahad mõnda meest õnge saada, kellega tantsida, tuleb seda teha tantsupõrandal, peab pärast tantsu lõppu kohe paluma. Mina palusin oma hea sõbra Larsi, sain terve õhtu tantsida ja jäin sinna kuni viimase tantsuni. Kui ma oma mantli tõin, oli sellel just tasku kohal suur pruun plekk. Ma katsusin järele ja seal oli minu kassi käpp ja sõnum. Ma sain kohe aru, et see on Tessani käpp. Sest tal on iga käpa peal valge laik. Ja ma karjatasin kõva häälega. Arvasin, et minestan. Lars aitas mind koju. Tessan oli õuekass ja järgmisel päeval aitas Lars mul läbi otsida terve ümbruskonna kuni Svampenini välja. Me leidsime Tessani ühest põõsast ... verisena. Ma pidin ta loomaarsti juurde viima ja magama panema. Kuidas küll saab nii õelaid inimesi olemas olla?»

Kristoffer Bark ei osanud selle peale midagi vastata. «Mis sõnumis kirjas oli?»

Eva võttis plekilise ja kortsunud paberitüki, voltis lahti ja pani Barki ette. Tumepruunid kohad, mis teksti osaliselt varjasid, võisid olla veri. Ta luges: «Viimane hoiatus: kui sa uurid edasi seda, mis sinusse ei puutu, siis sa sured.»

Tekst oli kenasti käsitsi kirjutatud, grammatiliselt korrektne ja ilma kirjavigadeta. Paber näis olevat joonelisest spiraalkaustikust välja tõmmatud. Kui kaustiku üles leiaks, saaks kirja pandud teksti alumiselt lehelt kätte, kui pastakat piisavalt tugevasti vastu alust suruti.

«Ma saan aru, et küsimus tundub veidi taktitu, aga kas sul on käpp alles?»

«Ei, ma jätsin selle ja Tessani loomaarsti juurde. Mõtlesin, et võib-olla õmblevad nad selle tagasi – kassil on ju üheksa elu. Aga nad ei saanud midagi muud teha, kui et võtsid mu armsa kassi ära. Ma olen nii kurb, nii meeletult kurb, ta oli nii ilus kass. Nii tark ja sõbralik.»

«On sind veel ähvardatud või tehtud midagi muud, mida sa selle juhtumiga seostad?»

«Jah. Aga ma ei võtnud seda nii tõsiselt. Nädal aega tagasi oli mu auto kojamehe all mingi paber, aga ma rebisin selle puruks ja viskasin lähimasse prügikasti. Ähvardused ei ole enamasti anonüümsed nagu need siin. Tavaliselt keegi helistab, tutvustab ennast ja ütleb siis, et ma olen nõiaella ja vaadaku ma kuradi hoolega ette, või midagi selles stiilis. Aga kui ähvardaja nägu on teada, ei aja see niimoodi hirmu nahka, mitte siis, kui saad süüdistustele vastata ja seletada, et poliitikud on need, kes haigusrahade maksmise reeglid karmimaks muutsid. See pole minu idee, et haiged inimesed vaesusesse sunnitakse. Et sa teaksid, on päevi, kui ma küsin, millega ma tegelen. Aga ma pean meile antud juhtnööre järgima. Meil on ametis juristid, kes aitavad meil kohtuotsust tõlgendada, kui kindlustatud otsuse edasi kaebavad.»

«On sul meeles, mis tuuleklaasil olnud paberil kirjas oli?» küsis Bark.

«Jah. Seal oli kirjas: Ma hoiatan sind, kuradi juhtumikorraldaia! I-ga, mitte j-ga.»

«Kirjaviga. Kas see oli ka käsitsi kirjutatud?»

«Ei, see oli arvutiga tehtud, üsna suurte tähtedega. Fondi suurus umbes 16. Fondi nimi Calibri. Ma tean, sest kasutan seda ise. See oli tavalisel valgel augustusega paberil. Aga nagu ma ütlesin, pole mul seda sedelit alles.»

«Kas kirja teel on veel ähvardusi tulnud?»

Eva kibrutas kenasti vormitud kulme ja mõtles järele. Tema silmad muutsid taas värvi. «Kaks nädalat tagasi. Oli samuti laupäev ja Brunnsparkenis Regnbågenis tants. See on sulaselge jõutrenn, saab naha soojaks ja higiseks. Mul oli janu ja ma läksin kohvikusse limonaadi ostma. Ootamatult kutsuti mind tantsima ja ma jätsin klaasi lauale. Kui ma tagasi tulin, oli keegi sinna klaasitüki pannud. Ma rüüpasin lonksu ja suhu tuli midagi kõva ja teravat. Õnneks ei neelanud ma seda alla. Ma küsisin kõigi sealolnute käest, aga keegi ei olnud tähele pannud, et mu klaasi juures oleks käidud. Ma olin purgi ise lahti teinud ja joogi klaasi valanud.»

Eva tõusis püsti. «Ma ei saa kauemaks jääda, pean lapselapse lasteaiast ära tooma. Mu tütar kolis koos perega hiljuti siia. Daga on aasta ja neljakuune. Minu meelest oli küll liiga vara teda lasteaeda panna. Aga mu tütar ütleb, et tal pole raha, et kauemaks koju jääda.»

«Ainult viimane küsimus veel,» lausus Bark. «Oled sa oma ülemusele ähvardustest rääkinud? Ma tahaksin võimalikult pea nende juhtumite nimekirja, millega sa praegu tegeled, ja siis nende juhtumite nimekirja, millega sa oled viimasel poolaastal tegelenud. Kui on mõni või mõned, keda sa teistest rohkem kahtlustad, siis tahan ma, et sa nad nimekirjas ära märgiksid.»

«Ma olen selle peale mõelnud. Kes kindlustatutest oleks nii haige, et minu kassile viga teha. On mõned, kelle vahel valida. Ülemusele pole ma veel midagi öelnud. Ta sõitis just kooriga Viini, aga ma rääkisin asjast teiste oma rühma inimestega. Nemad arvasid, et ma politseisse teatamisega ei venitaks. Kui olen kontrollinud, kas teabe avaldamine on lubatud, hoolitsen selle eest, et sa saad selle nimekirja.»

Eva pühkis nina ja kägrutas pabertaskurätiku kõvaks palliks. «Ma võtsin haiguslehe. Ma ei saa magada, ei suuda sellele mõtlemast lakata.»

Kristoffer Bark andis Evale oma visiitkaardi. «Kui sulle veel midagi meenub, siis helista. Kui võimalik, peaksid hoolt kandma, et sa üksi ei oleks.»

«Kuidas see käiks? Ma olen juba kolm aastat lesk. Linn, mu tütar, on ainuke, kes mul on, ja ma tõepoolest ei taha teda pabinasse ajada. Tal on oma mured. Tessanist pole ma talle veel veel rääkinud.»

Kristoffer Bark saatis Ecva Kulitzi välja ja läks edasi piirkonna politseiülema kabinetti lühikesele koosolekule. Pärast seda ronis ta kipakast trepist üles tornikambrisse. See oli ruum, mis Barki ja tema ümberpaigutatud kolleegide käsutusse oli antud. Nad oleksid pidanud seal, turvalises kauguses sündmuste keskpunktist, tegelema vanade lahendamata juhtumitega. Kristoffer oli vastu vaielnud, kui oli saanud ülesande seda rühma juhtida. Ta oli pakkunud, et on nõus madalama palgaga, kui ainult personaliprobleemidest ja muudest jamadest pääseks. Ta oli piirkonna politseiülemale Zimmermannile otsesõnu öelnud, et on politseinik ja tahab teha mitte kuraatori, vaid politseiniku tööd. Kuid ülem ei teinud tema juttu kuulmagi.

Tornikambri suured aknad avanesid kolme ilmakaarde, aknalaudadele oli pühade eel pandud punased astmelised küünlajalad. Ruumi kõrval oli kööginurgaga koridor ja kamorka, kuhu Ingrid Johansson oli ennast sisse seadnud, sest keeldus avatud kontoris töötamast. Ingrid oli Kristofferist mõne aasta vanem. See tähendab, üle viiekümne. Ta oli teenistuja ning töötanud varem kriminaalteabe talituses, KUT-s. Rühma kuulus veel Henrik Larsson, kes oli suurepärane uurija, aga viimastel aastatel pool aega haige lapsega kodus olnud – tema viis last olid sündinud aastaste vahedega ning ta elas surmahirmus, et naine jälle rasedaks jääb. Alex, kes oli hiljuti võtnud oma ema perekonnanime Berger, oli algaja politseinik. Kuidas ta psühholoogiatesti ära tegi, oli mõistatus. Nõrga impulsikontrolli ja puuduliku keskendumisvõime tõttu ei saanud teda pingelistes olukordades kasutada. Ja viimaks oli Sara, kes oli läbi põlenud ja haiguslehel.

Kui Kristoffer Bark võttis istet ovaalse laua ääres, kuhu kõik teised kogunenud olid, luges oma harjumustele truuks jäänud Ingrid Nerikes Allehandast surmakuulutusi. Tal oli kombeks öelda, et on vanusetrepi keskmise kõrguse selja taha jätnud ja peab harjuma, et iga päev on päev surmale lähemale. Tema lugemisprillid olid ninaotsale libisenud ja pikad hallid juuksed tööpäeva alguses pingul olnud hobusesabast välja libisenud.

«Ah et ta on siis surnud,» sõnas Ingrid mõtlikult.

«Kes on surnud?» küsis Alex ja heitis pika tuka pealiigutusega eemale, nii et erksad pruunid silmad nähtavale ilmusid. Ta oli pikk ja kõhetu ning ei püsinud hetkegi vagusi, kui ta asjadel ei trummeldanud, siis ümises, vilistas või patsutas ainult oma peas kõlava muusika taktis vastu reit. Nüüd tõusis ta püsti, läks jaama poole avaneva akna alla ja süütas advendiküünla otsekui prooviks enne nädalavahetusele langevat esimest adventi. Üks seitsmest pirnist valgustas nõrgemini kui teised. Oodates, millal Ingrid lugemise lõpetab ja ütleb, kes surnud on, kruttis Alex pirni, nii et see vilkus. Kui midagi ei juhtunud, keeras ta pirni välja ja pistis pesasse pastaka. Sädemed sundisid teda sammukese tagasi astuma ning siis kustusid ülejäänud kuus pirni ja laes olev päevavalguslamp. Ruum läks pimedaks. Valgust näitasid üksnes akna taga olevad tänavalaternad.

«Pagana päralt!» Henrik kortsutas puhmas kulme, äigas käega läbi oma pruunikate kodus pügatud juuste ja laiutas siis lõunamaise vihase žestiga Alexi käpardlikkuse peale käsi. «Tõmba juhe seinast välja, jäta küünlajalg rahule ja istu maha! Seda ei panda enne esimest adventi põlema!»

«Peab ju kontrollima, kas see töötab. Et teada, kuidas asjad töötavad, tuleb neid uurida, isegi kui see mõnikord tähendab, et nad katki lähevad. Muidu ei õpi inimene midagi,» vastas Alex niisuguse näoga, nagu ootaks oma teo eest kiitust.

Siis viskas Henrikul, viie lapse vaevatud isal, lihtsalt üle. «Kõik, mille ligidal sina oled, läheb katki! Mis sul häda on? Kas sind pillati lapsepõlves pea ees põrandale? Jäta kõik rahule, istu maha ja ole vagusi.»

«Minu arust on kork läbi,» lausus Ingrid ja tõusis, taskulamp käes, et järele vaadata.

«Äkki said surakat?» küsis Henrik, olles siiski mures, et Alex sai viga. «Kui inimene elektrilöögi saab, tuleb kohe haiglasse minna. Võivad tekkida tillukesed trombid, mis jõuavad ajusse, südamesse või neerudesse. Saad sa aru, et mängisid surmaga?»

Henriku naine oli arst. Henriku enda mõtted olid kogu aeg ametis haigustega, harilikult nakkushaigustega, sihukestega, mis lõpevad surmaga. Ta helistas tihti perearsti nõuandetelefonile või otsis tõde vähem usaldusväärsetelt netilehekülgedelt. Varem oli ta ennast viis-kuus korda kuus polikliinikusse sättinud, et rahustavaid vastuseid saada. Kõlakate kohaselt nii ta oma naist kohtaski.

«Mulle näib, et kaotasin just ühest kõrvast kuulmise,» lausus Alex, heitis Henrikule paljutähendava pilgu ja pöördus siis Ingridi poole, kes oli korgi ära vahetanud ja ruumi naasnud: «Kelle surmakuulutust sa loed?»

Bark vastas Ingridi eest: «Aga küllap sa oled seda uudistest kuulnud! See on Johannes, Örebro kõige rikkam mees. Tavaliselt kutsuti teda Johannese asemel Your Highness. Ta sai üheksakümmend, seega on ilmselt oma töö teinud. Ta oli insener ja tegeles kaevandusäri ja hüdroenergiaga ja susi mind söögu, kui ta polnud veel ka kingavabrikant. Või oli seda tema isa?»

Ingrid vangutas Kristofferi oletuste peale pead. «Johannese isa Ludwig tegeles kaevandusäriga ja teenis oma leiutistega terve varanduse. Millega Johannes päriselt tegeles, seda ma ei tea. Oletan, et haldas raha. Räägitakse, et kui esimene põlvkond rajab ettevõtte, juhib järgmine põlvkond seda ja kolmas põlv lööb isade rajatu läbi.»

Ingrid vaatas Barkile käskivalt otsa. «Kuidas me oma töö prioriteedid paika paneme? Oled sa Regina Zimmermanniga sellest rääkinud?»

Kristoffer noogutas. «Meil on eelmisest juhtumist veel paberitööd teha ja meile laekus avaldus, et ühte sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajat on surmaga ähvardatud. Zimmermann otsustas, et me peame sellele keskenduma.» Bark andis lühidalt teada, mis Eva Kulitzi avalduses kirjas oli. «Meil on vaja tutvuda nende juhtumitega, millega ta parasjagu tegeleb, kuulata üle tema ülemus ja töökaaslased ning sõber Lars, kes ta laupäeval Brunnsparkenist koju sõidutas. Kasutame väliteenistuse kolleegide abi, et välja uurida, kas keegi nägi või kuulis Brunnsparkenis midagi, mis, võib selle ähvardusega seotud olla.»

«Tundub, et ähvardus on seotud tema tööga,» lausus Henrik. «Haigusrahast ilmajäämine on isiklik katastroof, inimene on sunnitud kõik väärtusliku maha müüma ja minema siis sotsiaalosakonnast toetust küsima. Minu meelest pole inimesed veel aru saanud, et see võib tabada kõiki, ka neid, kellel on arstitõend. Kas tead, Bark, ma suudan aru saada, et juhtumikorraldajaid surmaga ähvardatakse, kuigi nemad on lihtsalt parlamendipoliitikute kokkuhoiuotsuste elluviijad.»

«Eva Kulitz võis paljastada mõne sobitegija või kuritegeliku võrgustiku,» sõnas Alex. «Toetuspettuste peale kulub igal aastal kakskümmend miljardit. Kuritegelikud võrgustikud tõmbavad heaolusüsteemi rahast kuivaks. Ma läheksin hea meelega sinna tööle, kui saaksin palgaks kümme protsenti kasumist.»

«Jah, paistab, et süsteem lekib nagu sõel, kui isegi Iraagi kaitseminister saab Rootsi sotsiaaltoetuste süsteemi ninapidi vedada. Raha, mida haiged inimesed ju meeleheitlikult vajavad.»

Kui Kristoffer Bark veidikese aja pärast koosoleku lõpetas ja õiguskeskusest lahkus, meenus talle, et oli ühe asja tornikambrisse unustanud. Ta keeras ringi ja läks kõikuvast trepist üles. Iga kord oli nagu õnnekatsumine, kas konstruktsioon ikka peab umbes sajakilose mehe raskusele vastu.

Barki kirjutuslaua kõrval postamendil oli pott isalt saadud viinamarjaväädiga. Robert Bark oli manitsenud oma poega, et too istutaks väädi sinna kohta, kus tunneb, et tahab seal tõesti elada. Viinamarjasordi nimi oli Bergslageni sinine, mis viis mõtted piirkonna politseinike sinisele vormile. Sinistel viinamarjadel oli kadakamarjade mõrkjas maitse, see sort talus karmi kliimat, külma ja toitainete nappust. Praegu tundus, et taimele meeldib oma potis väga hästi. Kristoffer Bark murdis ühe võrse ja pakkis varre enne politseimajast lahkumist märga majapidamispaberisse ning kilekotti. Sellel teol oli eesmärk.

Õues oli külm ja hingeaur muutus valgeks suitsuks. Lumehelbed langesid tänavalaternate valguses nagu jääkristallid ning puuladvad olid kaunistatud väikeste lambikestega, mis andsid kriitvalget valgust. Kristoffer sammus bussi poole, mis pidi ta koju Tybblesse Drakensbergsgatanile viima. Ta mõtles Mia Bergerile, terapeudile, kelle juures oli Zimmermann sundinud teda käima, et ta oma raevu ja viletsa impulsikontrolli kallal tööd teeks. Miski, mida ta algul karistuseks pidas, ja ometi polnud see kõige hullem. Kõige piinarikkam oli see, et ta oli salamahti naisesse lootusetult ära armunud. Kui nad viimase teraapiaseansi ajal kohtusid, oli ta julguse kokku võtnud ja küsinud, kas Mia tahaks temaga koos õhtust süüa, kui teraapia läbi saab. Ning Mia oli tema suureks rõõmuks kutse vastu võtnud. Kristoffer polnud suurem asi armastuseavaldaja, tema anded olid teistsugused ja ta oli sellest teadlik. Tema plaan oli anda Miale viinapuuväädi võsu. Parimal juhul saab naine aru, et see on väljasirutatud käsi. Isegi kui asjalood on parasjagu pehmelt öeldes keerulised.