Ühest käsikirjast leitud vihje muudab noore naise maailma igaveseks

Kirjanik ja psühholoog Lydia Sandgren. Foto: Emelie Asplund

Lydia Sandgreni (1978) perekonnasaaga «Kogutud teosed» on tähelepanuväärne debüütteos, mida 2020. aastal tunnustati maineka Rootsi kirjandusauhinnaga Augustpriset ilukirjanduse valdkonnas. Raamat on tõlgitud kümnesse keelde, eesti keelde tõlkis teose Ene Mäe.

Viiekümnenda eluaasta künnisel valitseb kirjastaja Martin Bergi elus segadus. Aastaid tagasi kadus Martini naine Cecilia ootamatult tema ja laste elust, tekitades tohutu tühimiku. Mõeldes oma elule ja mineviku valikutele, kasutamata jäänud võimalustele ja sellele, mis oleks võinud olla, sukeldub ta mälestustesse ning jutustab seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate Rootsist, elades uuesti läbi noorukiea eksirännakud ning kadunud ja leitud suhted. Lugu jälgib lähedast sõprust erakordse kunstniku Gustav Beckeriga, kirglikku armastust oma kadunud naise ja kahe lapse vastu ning samuti lõpetamata käsikirja, mida ta on alati kirjutanud. Samal ajal tunneb Martini ja Cecilia 20-aastane tütar Rakel end tema jaoks kitsaks jäänud Göteborgis rahutuna. Linn valmistub kuulsa maalikunstniku Gustav Beckeri loomingu retrospektiiviks ja kõikjal, kuhu tüdruk vaatab, näeb ta näituseplakatitel oma ema, mõistatusliku Cecilia, särava kunstniku muusa kujutist. Rakel tahab aru saada, mis tegelikult juhtus. Ühest käsikirjast leitud vihje Cecilia saatusele muudab tema maailma igaveseks.

Loe raamatust katkendit!

***

Lydia Sandgren, «Kogutud teosed». Foto: Raamat

Äratuskell raputas ta ärkvele. Oli märtsikuu ja väljas ikka veel kottpime. Martin ajas end üles, pani voodilambi põlema ja vajutas äratuse kinni. Mobiili ekraanil oli SMS tema pojalt, kirjutatud kell 3.51. Tulen varsti. NB palun ilma tseremooniata.

Martin ohkas. Elis oli tähistanud oma sünnipäeva eelõhtut Jazzhusetis, mis ei olnud vist enam tagasihoidlik paaristantsulokaal, ja kusagil kõrtsi ja kodu vahel oli ta nähtavasti pidanud vajalikuks isale meelde tuletada, et ta ei soovi üleslaulmist.

Teel vannituppa koputas ta poja toa uksele ja sai vastuseks vaikse mühatuse.

«Palju õnne sünnipäevaks,» ütles Martin.

Ta pani kohvimasina käima. Tõi esikupõrandalt ajalehed. Röstis saia ja keetis muna. Kui ta oli jõudnud kultuurilehekülgedeni, ilmus välja tema pesamuna, läks otsejoones valamu juurde, võttis klaasitäie vett ja kallas kurku.

Viimaste aastate jooksul oli Elis mitukümmend sentimeetrit pikemaks kasvanud ja sai üha selgemaks, et ta on ema nägu – kõhetu ja heledate lokkidega. Martini peamine panus Elise geenikombinatsiooni oli pruunid silmad ja Gustavi väitel kalduvus mossitada, aga teha sealjuures nägu, nagu ei mossitaks.

«Oli sul tore õhtu?»

Elis noogutas ja jõi veel ühe klaasi vett.

«Kas tahad oma kingitusi kohe või hiljem?»

Poeg mõtles mõne silmapilgu ja siis raputas tema rinnakorvi iiveldushoog. «Hiljem,» niutsatas ta ja sööstis tualetti.

Martin jõi viimase kohvilonksu ära ja läks riietuma.

Ta hoidus kapiukse peeglisse vaatamast. Ta teadis väga hästi, milline ta välja näeb. Rinnakarvad olid hakanud halliks minema. Sääremarjad olid kleenukesed, põlved kondised. Ta treenis küll kolm korda nädalas Göteborgi kalleimas spordiklubis, aga vahet polnud. See oli tulutu katse paratamatusele vastu seista. Keha oli ta reetnud: toiminud pealtnäha nagu tavaliselt, aga tegelikult allunud vananemisele. Tasapisi, sellal kui Martini tähelepanu oli mujal. Vanasti tundus, et polnud mingit vastuolu, kui sa veetsid ühe päeva lõunast saadik enam-vähem joobnud olekus, tõmbasid ühe suitsu teise järel ja avastasid järgmisel hommikul ärgates, et sel päeval toimub Göteborgsvarvet, kuhu sa olid ennast millalgi naljaviluks kirja pannud, otsisid jooksukingad välja ja jooksid distantsi kahe tunniga läbi. See hällitas sind uskuma, et keha toimibki nii. Ja siis võeti see kõik sinult ära, vähehaaval, nii et sa ei pannud tähelegi.

Mustad püksid, must pintsak. Martin Berg riietus nagu inimene, kes valmistub patte andeks saama.

*

Ta jõudis kirjastusse esimesena nagu ikka. Talle meeldis, kuidas lambid põlema vilgatasid, kuidas päev virgus ja tema ees lahti laotus.

Tema arvutimonitori keskele oli kleebitud märkmelipik. RUUM 25. AASTAPÄEVA PEO JAOKS – KAS FRILAGRET SOBIB??? Praktikant Patricia korralik ümar käekiri. Ajusopis liigatas mälestus ühest vastamata jäänud meilist. Ta paigutas lipiku ümber monitori äärele, kus rippus juba suur hulk lipikuid, mis tuletasid meelde muidki asju, millega ta ei hakka tegelema enne, kui asi muutub pakiliseks ja hädavajalikuks. Vahet pole, kui palju sa tööd teed – kohe lahendamist vajavate asjade hulk on alati konstantne. Kahekümne viies aastapäev tuleb alles juunikuus.

Martin toetas lauba sõrmeotstele ning kuulas kõvaketta käivitumise surinat. Elisel on täna prantsuse keeles kontrolltöö. Küllap õppis Jazzhuseti ukse taga sabas seistes.

Tema poja õppeedukus oli selles mõttes rusuv, et see polnud ei tõeliselt hea ega tõeliselt halb. Kui ta oleks õppinud halvasti, oleks see vähemalt olnud tõsiasi, mida kumbki neist poleks saanud salata. Aga tema hinded püsisid keskpärasuse meridiaani lähedal, sest mingis punktis tüdines Elis alati ära. Pani pastaka käest ja hakkas aknast välja vahtima, selle asemel et oma vastused veel kord üle vaadata. Kui tal paluti natuke püüdlikum olla, ohkas ta vanal tuttaval ilmel – nagu oleks tal kästud kuu taevast alla tuua või jääkaru taltsutada – ja ütles: jaa-jaa, ma püüan. Ning Martin tajus oma häält tõusvat, kui ta rääkis tööturust ja kõrgharidusest ja et tont teab, mis täiskasvanute gümnaasiumidest nüüd saab, kui minister Björklundil on vaba voli oma totrused ellu viia, ja kui tähtis on, et poeg saaks aru, et see on tähtis. Niisugune jutt, mida Rakeliga ei olnud kunagi vaja ajada. Rakelil olid kõikides ainetes väga head hinded.

Välisuks mürtsatas ja kostsid kärmed sammud.

«Tere hommikust!» hõikas Per. See kõlas alati nii, nagu oleks hommik tema meelest imeilus. Martin ei vastanud vist küllalt entusiastlikult, sest mõne minuti pärast ilmus kolleeg kabinetti, kaasas kaks kohvitassi. Per Andrénil oli seljas härjaverekarva pintsak ja kahvaturoosa särk ja ta oli parandamatu hommikuinimene.

«Miks nii tusane, sõber? Vaata, mis me eile kätte saime,» ütles ta ja ulatas ühe raamatu. «Kas pole uhke?»

Ludwig Wittgensteini päeviku uus väljaanne oli olnud äkkmõte. Eelmine ei olnud veel kaugeltki läbi müüdud, aga üks teine kirjastus pidi aasta lõpu poole avaldama Wittgensteini mahuka rootsikeelse eluloo ja sel moel loodetavasti äratama uut huvi selle Austria filosoofi vastu. Nad olid palunud ühel Södertörni mõtteloolasel uue eessõna kirjutada.

«Väga uhke,» ütles Martin. Kõvas köites raamat oli raske ja ilus, siidist järjehoidja ning laiade veeristega. Ta avas selle ja silitas pisut kollakat tooni puiduvaba paberit, aga hoidus teksti lugemast, samamoodi nagu oli jätnud selle viimast korda üle vaatamata, enne kui see trükki läks.

Per säras. «Amir tegi vanade poognatega väga tubli töö. Sa peaksid seda talle ütlema.»

«Ma kahtlustan, et sina juba ütlesid.»

«Ta tahab seda sinu suust kuulda.»

Martin hakkas naerma. «Arvad või?»

«Noored tahavad eelkõige sinult kiita saada. Muide, tõmba see kohv lonti, siis ärkad üles, enne kui ülejäänud rahvas tuleb.»

Kunagi oleks Martin murelikuks muutunud, kui ta oleks teadnud, et kolmkümmend aastat hiljem on Per Andrén see täiskasvanu, keda ta kõige sagedamini näeb. Nad olid tuttavaks saanud õrnas eas, kui nad moodustasid ühe rokibändi saamatuma poole. Martin oli veendunud, et oskab kitarri mängida, ja see veendumus varjutas tükk aega tõsiasja, et ta ei ole eriti musikaalne. Peril niisugust päästvat usku ei olnud. Küürutades basskitarri kohal, nii et välja paistsid ainult tema lootusetult ebapunkarlikud juuksed, valas ta higi, kobas ja katsetas ning tõstis aeg-ajalt pilgu, kuunäol sügavalt hämmeldunud ilme. Tema parema käe sõrmede nahk ei läinudki kõvaks ja tal olid seal pidevalt vesivillid. Aga ta luges kõik ajakirja Kris numbrid mitu korda läbi, oli kursis kogu Rootsi uudiskirjandusega ja tema suguvõsas oli olnud juba kolm põlvkonda ettevõtjaid. Kirjastus oli tema idee. Võib arvata, et üksi ei oleks Martin selle peale tulnudki.

Peril ja tema naisel oli ka komme Martinit õhtusöögile kutsuda, viimastel aastatel üha sagedamini. Nad serveerisid neid kutseid nii, nagu oleks tegu mitteametlike, spontaansete koosviibimistega («Äkki tuled laupäeval meile, sööme midagi?»), aga korraldasid alati kolmekäigulise õhtusöögi mitme külalise, hubisevate küünlaleekide, rohkem või vähem intellektuaalse vestluse ja kahekümne viie aasta vanuse portveiniga mõnest väikesest Porto veinimõisast, kuhu perekond Andrén oli oma hämmastavalt leplikud lapsed eelmisel suvel kaasa vedanud. Martin oli juba ammu taibanud, et nad kutsusid alati ka mõne seltskondlikult sobivas vanuses naisterahva, kes oli vaba. Martin eelistas öelda «üksik»; ta oli alati arvanud, et «vaba» kõlab haledalt. See oli sõna, mis üritas peita meeleheidet punnitatud reipuse taha. See perekonnaseis kumas alati ridade vahelt läbi: «Minu endine mees ja mina käisime tavaliselt ...» – «See oli siis, kui ma elasin oma eksmehega Brännöl.»

Martin ütles Cecilia kohta alati Cecilia. Mida muud ta oleks pidanud ütlema?

Ja Per heitis talle üle laua lootusetu pilgu.

*

Saabusid kirjastuse ülejäänud töötajad. Kõigepealt tuli praktikant Patricia, kes pühkis iga päev monitorilt tolmu ja kelle kirjutuslaud oli nii korras, et võis tekkida küsimus, millega ta tööl õieti tegeleb. Aga ta oli tubli küljendaja ja korrektor, tal ei jäänud ükski inetult poolik rida ega vale kirjavahemärk kahe silma vahele, ja kui miski talle elus raskusi tekitas, lahendas ta olukorra Exceli tabeli abil. Martin ei saanud Patriciast päris hästi aru, kuni too ükskord pihtis, et tema elu suurim lugemiselamus oli «Vihurimäe». Martin mõtles, et Patricia ei ole kindlasti mingi Cathy ja päriselus ei valiks ta ilmaski mõnda tõeliselt heathclifilikku tüüpi. Aga miski tema muidu nii korralikus loomuses igatses kokkuvarisemist ja hullumeelsust ning see igatsus leidis endale elupaiga Brontë romaanis.

Seejärel tuhises sisse Sanna. Ta oli olnud toimetaja sellest ajast saadik, kui nad pesitsesid ühes endises tehasehoones, helistasid lauatelefonidelt ja suitsetasid siseruumides. Nüüd hõikas ta kõigile ja mitte kellelegi tere, viskas joogamati käest, vahetas kingad susside vastu ning läks ja kallas taldrikusse portsu helbeid, mis ta köögikapile nõjatudes kolme minutiga nahka pistis.

Kui Martin läks kohvi võtma, lükkas Sanna parajasti nõudepesumasina luuki jalaga kinni.

«Ma lugesin Karini käsikirja,» ütles ta. «See on väga pikk.»

«Ma ütlesin talle, et osa tuleks maha tõmmata.»

«Mis tähendab «osa»? Mina mõtlesin kakskümmend viis protsenti või nii. Kas ta solvuks selle peale?»

Martin mõtles järele. «See oht on mingil määral olemas küll. Pärastpoole vaatame, eks?»

Sanna ohkas ja valas endale kohvi kõige suuremasse kruusi, mis ta leidis.

Taas oma toas, pühendas Martin veidi aega Wittgensteini päeviku esimese väljaande otsimisele. Viimastel aastatel oli Berg & Andrén andnud välja paarkümmend raamatut aastas ja raamaturiiul hakkas kitsaks jääma. Lamino tugitoolil balansseerides leidis ta selle tolmusena ja veidi pleekinuna kõige ülemiselt riiulilt. Muidu oli raamat üllatavalt hästi säilinud, olgugi et see trükiti 1988. aastal minimaalse eelarvega. Selg oli liimitud ja paber odav, aga raamatust õhkus siiski mingit ranget elegantsi. Kaas oli ühevärviline, sügavat kastanpruuni tooni, pealkiri ja autori nimi olid mustad. Tagakaaneteksti viimasel real oli kirjas, et raamatu on tõlkinud Cecilia Berg (sünd. 1963), Göteborgi ülikooli mõtteloodoktorant. Uues väljaandes oli ainult «tõlkinud Cecilia Berg».

«Amir!» röögatas Martin, kui nägi noormeest köögi poole minevat. Amir jäi paugupealt seisma. Tema särk oli kurguni kinni nööbitud, aga juuksed turritasid igas võimalikus ja võimatus suunas. Nii palju kui Martin nende tootmisjuhti tundis, oli too tulnud tööle poolunes, millest ta polnud veel päriselt virgunud.

«Wittgensteini raamat on väga hea,» ütles ta.

Amiri õlad vajusid alla ja näole kerkis naeratus. «Arvad?» Ta oli mõni aasta vanem kui Rakel, pigem kolmekümne kui kahekümne viie ringis. Ta oli tulnud neile praktikandiks ja alustanud oma karjääri siira õuduskarjega nende kodulehekülge nähes. («Millal te seda viimati uuendasite? Nalja teed või?») Seejärel oli ta selle korda teinud nii, nagu ta alati kõike tegi: endassetõmbunult, peas kõrvaklapid, mis ei lekitanud kübekestki sellest, mida ta kuulas, pilk ekraanile keskendunud, klaviatuur lakkamatult klõbisemas. Kui Amiri praktika läbi sai, oli Per veendunud, et ilma temata ei toimi miski, nii et ta võttis Amiri tööle ja ostis sigakalli arvuti.

Martin noogutas. Amir tänas ja läks edasi köögi poole.

Päev kulges nii nagu päevad ikka: meilide ja telefonikõnede, kohvitasside, nõupidamiste ja otsuste pärlikeena. Pärast lõunat kohtus Martin ühe autoriga, et arutada tema ikka veel peaaegu kirjutamata romaani. Debüüt oli saanud head arvustused ja auhinna ja nüüd oli see ebakindel inimene halvatud mõttest, et temalt oodatakse järge. Martin kaalus, kas öelda talle, et see pole nii tähtis – tema esimene raamat oli hästi müünud, aga pehmete kaantega väljaannet oli neil laos veel mitu kasti –, kuid see võis anda vastupidise efekti. Martini kogemuste kohaselt toimis kord hell, kord karm kasvatusstrateegia ühtviisi hästi nii kunstnikuhingede kui ka laste puhul, aga oluline oli öelda õigel hetkel õigeid sõnu. Lisa Ekman istus diivani serval, jope seljas, ja näppis oma uuest projektist rääkides kogu aeg huuletubakatoosi.

«See räägib ühest tüdrukust, kes läheb rahvaülikooli,» ütles ta, pilk Gustavi suurel Pariisi-maalil. «Ta pageb natuke nagu spontaanselt sinna ja saab seal tuttavaks ühe kuti ja tüdrukuga. Sellest areneb nagu jube dramaatiline kolmnurgadraama, aga ma ei tea täpselt, kuidas see lõpeb. Või noh, mul on mõned ideed. Ma mõtlen, et suvel hakkan kirjutama.»

«See kõlab väga põnevalt,» ütles Martin oma lahke häälega. «Sa võiksid selle mulle saata, kui oled natuke kaugemale jõudnud, siis räägime.»

Siis kõndis ta Peri kabinetis edasi-tagasi ja arutas temaga üht raamatut kaheksakümnendate kunstiturust. Nad olid mõelnud panna kaanele Dardeli «Sureva dändi», aga kuuldavasti kavatses Natur & Kultur avaldada eluloo, mille kaanele pidi tulema seesama pilt. Per pani ette kasutada mõnda Gustavi maali, sest lõppude lõpuks lõi Gustav läbi just selle kunstimulli ajal. See oli ju hea mõte. Aga oli oht, et Gustavile ei meeldi, et teda seostatakse «turuga», mida ta muidugi välja ei ütle. Ta ütleb jah, sest küsijaks on Martin. Seejärel muutub ta pahuraks ja jonnakaks ja jääb vait. Tekib tahtmine tal õlgadest kinni krabada, teda raputada ja öelda: kurat, see on ju ainult üks närune raamat, kui sa ei taha lasta oma maali selle kaanele panna, siis ütle, et ei taha.

«Ja pahaseks võib ta saada ka siis, kui me talle seda ei paku.» Martin ohkas. «Las see praegu jääb. Ma pean turule minema. Elisel on sünnipäev ja ta tahtis lambakarbonaadi.»

«Kas ta mitte ei hakanud taimetoitlaseks?» küsis Per.

«Lambaliha on ilmselt erand.»

Väljas oli veel valge. Martin ei mäletanud, millal ta viimati päevavalges töölt koju läks.

Kui ta oma asju kokku pani, langes ta pilk raamatuvirnale, mille ta oli Londoni messilt kaasa toonud. Inglis- ja prantsuskeelsed raamatud kavatses ta ise läbi sirvida, aga oli üks saksakeelne romaan, mida pidi vaatama keegi teine. Ta oli kohe mõelnud oma tütre peale. Too võiks kirjastuse ülesandel veel üht-teist lugeda.

Martin leidis selle raamatu virna põhjast. Selle pealkiri oli «Ein Jahr der Liebe», mida ta oma viletsast saksa keele oskusest hoolimata siiski oskas dešifreerida. «Armastuse aasta». Kehvavõitu pealkiri. Aga Saksa kirjastaja Ulrike Ackermann oli tema vana tuttav ning oli soovitanud talle seda raamatut haruldase visadusega. «See on väga hea romaan,» oli ta öelnud, «ma tõesti arvan, et see sobiks teile.» Eks näis. Raamatus oli alla kahesaja lehekülje. Rakel peaks selle ülesandega paari nädala jooksul toime tulema.

Martin luges mõne rea, kuigi ei saanud mõhkugi aru, ja tema kõrvus kõlas Cecilia hääl.