Anti Saare «Õudne lugu» hoiatab lapsi ja vanemaid liiga püüdlike kasvatusmeetmete eest
13. detsember 2022, 13:01
/nginx/o/2022/12/13/15021198t1h1ac8.jpg)
Ilmunud on Anti Saare teine värssjutustus «Õudne lugu».
Kord elas mees, kus täpselt, me ei tea,
kuid üpris noorelt oli selge tal, mis
ta lastele on halb – ja mis on hea,
ning kuulsusrikkaks tulevikuks valmis
see isa tahtis panna oma poegi.
Üks oli Tiit, teist venda Teeduks hüüti
(võin eksida, kuid nimed suurt ei loegi –
loeb see, mil moel neid kasvatada püüti).
Nõnda algab Anti Saare verivärske lugulaul sellest, milleni võivad välja viia lapsevanemate karmid kasvatusabinõud. Neljarealisi salme on värssjutustuses veidi alla kahesaja, mis annab loole lausa eeposlikud mõõtmed. Aga maht pole siin muidugi peamine. Peamine ei ole ka range ja nõudlik värsiskeem, milles on kombineeritud paaris-, rist- ja süliriimi. Esmatähtis on küsimus, mis autorit lugu kirjutama ajendas: mida üldse tähendab kodune kasvatus ja kui palju on vanemate võimuses laste edaspidist elukäiku suunata?
«Pean tunnistama, et olin ise üsna trotslik ja iseteadlik laps,» ütleb Saar. «Nagu eirasin paljusid vanemate näpunäiteid, nii suhtun ka praegu, suurena, autoriteetsetesse seisukohtadesse sageli skeptiliselt. Aga siin on üks konks: kust võin ma teada, et säärane iseloom on midagi mulle päriselt omast ja kodusest kasvatusest sõltumatut – sama hästi võib olla, et just vanemad mind trotslikuks ja iseteadlikuks kasvatasid? Selle eest olen neile igal juhul tänulik.» Nii öeldakse ka lugulaulus,
«et kasvatusel on küll võimas jõud,
kuid mitmekesised on inimtõud:
üks hindab harjumusi, teine väärab,
üks mugandub, kuid teine tõstab mässu
ja ajab vanemate plaanid nässu.
Ning jumal teab, mis mille lõpuks määrab.»
Nõnda võiks «Õudne lugu» pakkuda mõtteainet ja lugemislusti nii lastele kui ka nende vanematele, eelkõige vast isegi viimastele. Aga poes tuleks seda siiski otsida lasteraamatute riiulist. «Katsusin teadlikult vältida keerulist sõnastust ja hoolitseda, et sündmustik oleks hoogne ja ilmekas» ütleb autor. Ning nagu Anti Saare lasteraamatute puhul ikka, saab ka «Õudses loos» teema tõsidusele vaatamata kõvasti nalja. Musta huumoriga vürtsitatud pildid on raamatusse joonistanud noor Läti kunstnik Vivianna Maria Stanislavska.
Nõrganärvilistele hoiatuseks olgu reedetud, et loo lõpus neelab ühe peategelastest krokodill. «See on, jah, niisugune traditsioonitruu lahendus,» kommenteerib autor oma valikut. «Krokodillid lastekirjanduses on ju päris omaette teema. Mõelgem krokodillile Kornei Tšukovski «Imepuus», krokodill Genale või kasvõi sellele elukale, kes meie oma tuntud lastelaulus tegi palju nalja ning ajas lapsed toast välja.»
«Õudne lugu» on Anti Saare teine värssjutustus. Esimene, «Suur Koogitegu» (2020), tunnistati Heaks Lasteraamatuks, nomineeriti Kulka aastapreemiale ja Tartu «Lapsepõlve» auhinnale ning võitis K-E. Söödi lasteluuleauhinna.