Vene dessantväelase ülestunnistus: moraalselt oleks olnud lihtsam, kui Ukraina oleks rünnanud meid

Pavel Filatjev. Foto: Erakogu

Loe katkendit äsja ilmunud Pavel Filatjevi raamatust «ZOV. Vene dessantväelase tunnistus». Pavel Filatjev kuulus väeossa, mis saadeti kohe sõja alguses Krimmist Hersonit vallutama. Ta kirjeldab raamatus tund-tunnilt, mis «erioperatsiooni» esimestel päevadel Vene sõjaväes tegelikult toimus.

Ma sõdisin Ukrainas. Ma ei saa tuua meie armeed koju tagasi, kuid saan rääkida oma kogemusest, jagada mõtteid oma osavõtust selles sõjas ja kutsuda kaasmaalasi üles mitte sõdima ja asuma tegelema oma riigiga, kus on nii palju omi probleeme.

Kes ütles, et selle valitsuse toetamine, kes otsustas alustada sõda, võrdub sõjaväe toetamisega, kes peab seda paska teostama? Vaatamata kogetud ebaõiglusele armastan ma ikkagi oma armeed ega unusta kunagi seltsimeeste, eriti nende noorte meeste hukkumist, kes olid valmis ohverdama end oma riigi nimel.

Ma ei suuda leida ühtki õigustust valitsusele, kes on reaalsusest irdunud selle tõttu, et rahvas kardab ega taha väljendada oma seisukohta ning mõjutada poliitikat. See on nagu surnud ring, kus süüdi oleme me kõik. Kuid järeldusi teha on vaja. Ilmtingimata on vaja hakata end parandama. Kus on vene hinge avarus? Kus on meie suuremeelsus ja vaimsus? Ma ei suuda uskuda, et oleme muutunud jälle pärisorjuslikeks holoppideks, kuigi meie esivanemad valasid vabaduse nimel nii palju isiklikku verd.

Võimalik, et see ei muuda midagi, kuid ma ei hakka sellest hullusest osa võtma. Moraalselt oleks olnud lihtsam, kui Ukraina oleks rünnanud meid, kuid tõde on selline, et me oleme ise sinna tulnud, ukrainlased ei ole meid kutsunud.

Ma avaldan oma jutustuse, asudes Venemaal. Ikka ja jälle tulen ma mõtetes tagasi nende kahe kuu juurde Ukrainas, arutluste juurde sellest, mida ma seal tegin ja milleks. Ja peas keerleb ikka ja ikka laul «Wrong Side of Heaven» ansambli Five Finger Death Punch esituses (kuulake kindlasti). Ma esitan teile oma vestluse Jumalaga, see on kõige õiglasem kohus ning mõistan, et «seista paradiisi vastaspoolel, mida nimetatakse põrguks» mina ei taha.

Kui valida karistuse ja vastutuse vahel Venemaa Föderatsiooni kohtu ees või Jumala kohtu ees, siis minu valik on ilmne. Las Venemaa valitsus nimetab mind argpüksiks ja reeturiks, las ma jään alati tagaaetuks, kuid ma ei taha seista Jumala kohtu ees ja selgitada talle, miks mina, teades tõde, jätkasin oma meelekindlusetuses sõjas osalemist, kartes saada süüdi mõistetud.

Ma mõistan, et see raamat kui rahu žest läheb mulle kalliks maksma, kuid ma ei saa oma südametunnistust vaigistada. Kindlasti otsustab «õiglane» Venemaa kohus määrata mulle eluaegse-lähedase karistuse. Nad räägivad, et mind osteti ära ja ma olen Lääne agent. Kuid ma ei saa seda kõike enam vaikides vaadata.

Ma ei tundnud Ukraina sõjas hirmu, mulle oli ääretult solvav, et ma ei saa midagi muuta. Mul on millegipärast hirm avaldada seda raamatut omal maal, lasta kõlada sellel, mida mõtlen, sest siin ei tohi ju enam rääkida õigust, on keelatud nõuda oma seaduslikke õigusi. Siin tohib ainult sõita sõtta, surema senini lõpuni määratlemata ideede nimel või sealt eluga tagasi tulles kannatada edasi riigi õnneliku tuleviku nimel, kuigi see millegipärast meist üha kaugeneb.

EI SÕJALE!!!