KATKEND ⟩ Paadis triivib allavoolu alasti naine, pealtnägijate sõnul on ta surnud

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Martin Walkeri uus krimiromaan «Kuradikoobas». See on viies romaan politseiülem Bruno sarjast, mille süžee on piisavalt iseseisev, et pakkuda põnevust ja lugemisnaudingut ka uutele lugejatele.

St Denis’s lokkab kevad. Linna koor valmistub ülestõusmispühade kontserdiks, põllulilled õitsevad ning laisal jõel liuglevast paadist leitakse surnud naine. Jälle asub juhtumit lahendama linnakese raudvara, politseiülem Bruno. Kui ta avastab laibalt kurjakuulutavad sümbolid ja selle lähedalt mustad küünlad, hakkab talle tunduma, et asjasse on segatud okultistide sekt. Ja mida rohkem kuhjub probleeme – häiriv kinnisvaratehing, õnnetuseks maskeeritud mõrv ja ühe poliitiliselt vastuolulise eaka krahvinna ootamatu väljailmumine –, seda lähemale liiguvad Bruno ja tema sõbrad sündmuste haripunktile Colombaci kuristikus, mis on rahvasuus tuntud kui Kuradikoobas.

***

Bruno tundis vööl tuttavat värinat, kui mobiil vibreerima hakkas. Vastumeelselt lipsas ta tänavale, et kõnele vastata.

«Bruno, siin Marie,» kuulis ta. Marie pidas raudteejaama kõrval võõrastemaja. Kulude kokkuhoiu mõttes olid maaliinide raudteejaamad mehitamata, et rahastada võimsat investeeringut kiirrongidesse. «Mul paluti midagi edasi öelda. Julien Devenon räägib, et ühes paadis triivib allavoolu alasti naine. Ta ütles, et nägi teda raudteesillalt, kui mööda rööpaid astus.»

Naise hääl kõlas kurnatult. Bruno aimas, kuidas alasti naine võis äsja puberteediikka jõudnud Julieni kihevile ajada. Aga uudis oli murettekitav. Kevadpäikesest hoolimata polnud kaugeltki päevitamisilm – isegi Hollandi, Saksa ja Skandinaavia turistide jaoks mitte, kuigi nemad näivad end esimesel võimalusel paljaks koorivat.

«Julien käib siit rongiga Périgueux's lütseumis,» selgitas Marie. Pärast hetkelist pausi omandas ta hääl madalama kõla: «Poisi arust oli naine surnud.»

«Kas Julien on veel sinu juures?» Bruno meenutas noormehe õhevil nägu, kui too viimati ragbitrenni sörkis.

«Ei, ta pidi rongile jõudma. Ta oleks ise helistanud, aga isa konfiskeeris mobiili.» Sellel peab hea põhjus olema, oletas Bruno.

Martin Walker, «Kuradikoobas». Foto: Raamat

«Millal ta siis seda paati nägi? Kas mõni minut tagasi?» Bruno katsus arvutada, kui kiiresti jõuab allavoolu triiviv paat St Denis’ kivisillani – tõenäoliselt lähima paigani, kust ta selle kinni võiks püüda ja kaldale tuua.

«Ta ütles, et jooksis mulle kohe ütlema, ja kui ma su numbri valisin, sõitis rong parajasti jaamast välja. Nii et võib-olla kolm minutit tagasi, mitte rohkem.»

Bruno lõpetas kõne ja tormas mööda Rue de Paris’d edasi, põigeldes turulettide ja kaupa maha laadivate furgoonide vahel. Ta rehmas kõrvale väljasirutatud käed ja musipõsed neilt meestelt ja naistelt, keda ta ikka kaks korda nädalas turupäevadel tervitas. Linnaväljaku ja silla poole joostes sukeldus ta kangarullide alt läbi ning põikas kõrvale köögiviljade all ägavatest kärudest ja suuri juustukerasid pea peal vedavatest meestest. Kui ta pärale jõudis, värises telefon uuesti, ja seekord oli helistajaks linna kõige andunum kalamees Pierrot.

«Sa ei usu, mida ma just jõe peal nägin,» alustas too.

«Alasti naist paadis. Kuulsin juba. Kus sa täpselt asud?»

«Matkaplatsi juures, kus kallas on kõrge. Siin jõekäärus on forellid ...»

«Kui kiiresti paat edasi liigub?» segas Bruno vahele.

«Sillani jõudmiseks kulub viis minutit, võib-olla natuke peale,» arvas Pierrot. «Paat on üsna vett täis. Vana lameda põhjaga künapaat, sellist pole juba aastaid nähtud. Muide, naine lamab selili, paljas kui porgand, ja käed laiali. Ma arvan, et ta on surnud.»

«Uurime välja. Aitäh, Pierrot,» sõnas Bruno, sulges mobiiliklapi ja läks kivisillale. Ta vaatas ülesvoolu, pilgutades silmi, kui päike veelt vastu sillerdas. Paadist polnud veel märki, seega oli tal pisut aega. Ta vajutas arstikeskuse kiirvalimisnuppu ja küsis, kas saaks Fabiolaga rääkida.

«Ta pole siin,» teatas registratuuri-Juliette. «Midagi seoses erapatsiendiga, kellest ma pole varem midagi kuulnud. Ühendan sind doktor Gelletreau’ga. Ta on täna valves.»

«Pole vaja,» keeldus Bruno käigu pealt, kui turulettide slaalomirajale sukeldus ja põigeldes tagasi kiriku poole ruttas. «Mul pole aega rääkida. Ütle lihtsalt tohtrile edasi, et ta kivisillale tuleks, sest meil triivib vist jõe peal laip. Saame seal kokku.»

Brunol oli Antoine’i vaja, sest temal oli kanuu, aga Antoine oli parajasti kooriproovis. Bruno lipsas tohututesse puitustesse tahutud pisikesest avast sisse ning jahmus võimsa heli peale, mida koor nüüd tekitas, kui pool laulis «Vaata Teda!» ja teine pool vastas «Keda?».

Hetk enne seda, kui Florence jõudis aariani «Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu», vehkis Bruno isa Sentout’ juurde ja koputas talle õlale. Koor jäi ebaühtlaselt, ebakindlana vakka, kuid orelihelid pühkisid edasi ning isa Sentout lõi silmad lahti ja pilgutas neid üllatunult, kui Brunot nägi.

«Andestust, isa, meil on hädaolukord,» sõnas Bruno valjult, et end oreli taustal kuuldavaks teha. «Kellegi elu võib kaalul olla. Mul on kohe praegu Antoine’i vaja.»

Orelimuusika katkes vilede vihinal.

«Sa tahad Jeesuse minema viia?» kohkus preester.

Bruno neelatas, üritades aru saada, mis temalt just küsiti. Siis aga meenus talle, et Antoine laulis ju Jeesuse rolli.

«Ta on paadimees ja jõel triivib surnukeha,» seletas Bruno samavõrd koorile kui isa Sentout’le. «Naine paadis.»

«Mu kanuu pole siin,» lausus Antoine, kui koorilõpmikust ligi astus ja esimesest pingist jope haaras. Turjaka mehena olid tal eluaegsest sõudmisest ja kanuude vedamisest laiad võimsad õlad. «Kõik kanuud on täna matkaplatsil.»

«Ikkagi läheb su abi vaja,» vaidles Bruno. Kui ta kogunevate turuliste vahelt jõe poole teed juhatas, adus ta järsku, et kannul on peaaegu kogu koor pluss isa Sentout.

Möödakäijad ja mõned letipidajad jäid Bruno taga paisuvat saba vaatama, ning uudishimuga, mis rahvast ikka draamat haistes nakatab, võtsid nemad samuti sappa. Peagi tunglesid nad juba silla ääres ning Bruno ja Antoine märkasid pooleldi vee alla vajunud alust, mis allavoolu hulpides laisalt tiirles.

«See võib liivakaldasse kinni jääda,» märkis Antoine, «aga parem matkaplatsil ära käia ja kanuu tuua, et see kaldale vedada.»

«Kas ma ei võiks siitsamast paadini kahlata ja seda kinni püüda?» küsis Bruno.

«Parem mitte,» arvas Antoine, tõestades sellega, miks Bruno käitus õigesti, kui koori segas ja paadimehe välja kutsus. «Näed seal voolu, kus paat esimese sillakaare alt läbi tuleb? See on süvakanal. Seal ulatub vesi vähemalt kaelani. Sul poleks jalgealust, et see kaldale vedada.»

Sillale kogunes üha rohkem linnarahvast, kes uudistas, kael õieli, ühtlaselt lähenevat paati. Nende seas, kaamera valmis, oli Philippe Delaron kohalikust fotopoest, kes tegi haltuurat Sud-Ouesti kohaliku korrespondendina. Bruno oigas mõttes. Õõvastav ajalehefoto laibast paadis polnud kuvand, mida St Denis’ linnapea ega ka ta ise soovinuks levitada. «See on ruup, künapaat,» teatas Antoine üllatunud toonil. «Pole sellist juba ammu näinud. Vanasti kasutati neid linnujahil, kui tamme polnud veel ehitatud ja siinkandi luhad ujutati igal kevadel üle.»

«Kas käime matkaplatsil ära ja toome kanuu?» küsis Bruno kärsitult.

«Parem ootame ja vaatame, kas see saab üldse silla vooluveest edasi,» sõnas Antoine ning süütas kollase sigareti – maisipaberiga Gitane’i. Bruno ei teadnudki, et neid veel toodetakse. «Kui ta põhja läheb, siis pole mõtet. Ja see võib veel liivakaldasse kinni joosta. Kui ei jookse, siis mul on üks mõte. Läki.»