Selgus Arved Viirlaiu nimelise kirjandusauhinna võitja

Copy
Lehte Hainsalu.
Lehte Hainsalu. Foto: Sille Annuk

15. detsembril antakse Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimuvatel Kreutzwaldi päevadel üle esimene Arved Viirlaiu nimeline kirjandusauhind. Võitjaks on Lehte Hainsalu luulekoguga «Valuvaba».

Auhinna saaja valis žürii koosseisus: Tiina Kirss, Janika Kronberg, Sirje Olesk, Kaja Telmet, Jaan Undusk. Auhinnafondi rahastab Väliseesti Muuseum (VEMU). Preemia suuruseks on 1500 eurot.

Lehte Hainsalu, «Valuvaba».
Lehte Hainsalu, «Valuvaba». Foto: Raamat

VEMU Torontos asutas kirjandusauhinna Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäeva puhul. Auhinda antakse välja kord kahe aasta jooksul A. Viirlaiu sünnipäeval 11. aprillil Eestit ja eestlust mõtestava silmapaistva ilukirjandusliku teose eest. Esimene auhind antakse erakorraliselt välja 2022. aasta detsembris.

Auhinna initsiaatori, VEMU peaarhivaar Piret Noorhani sõnul on auhind oluline, sest Arved Viirlaid on kahtlemata suurkuju mitte ainult Kanada eesti kirjanike seas, vaid väliseesti kirjanduses üldse. «Auhinda ellu kutsudes sai loodetud, et vahest aitab see aktualiseerida ka Viirlaiu enda loomingut. Eriti tundus aga vajalik esile tõsta kaasaegseid autoreid, kes oma töös ja teostes väärtustavad eestlust, mis pole tühipaljas sõnakõlks või poliitplakat, vaid isiklikult läbitunnetatud südameasi,» märkis ta.

Lehte Hainsalu on oma pikaaegse ja viljaka, erinevatesse žanritesse hargneva kirjandusliku loominguga eestluse elujõu kehastus ning aidanud nii sõnas kui teos kaasa ka Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamisele, tema allkiri on meie põhiseadusel. Nagu läbi pikkade okupatsiooniaastate on ta elanud oma emakeeles ja aidanud sel kõlada, nii aitab ka tema helge hilisluule kogus «Valuvaba» kesta meil üle koroona ja kaamose.

«Lehte Hainsalu lihtsad värsid ja haikud oma elatud elust kõnetasid mind ja jätsid südamesse sädeme,» põhjendab võitja valikut žüriis Kanada eesti lugejaid esindanud Kaja Telmet viidates luuletusele «Pühal jõuluõhtul mälestan lahkunuid».

Pühal jõuluõhtul mälestan lahkunuid,

sadu ja sadu ja sadu,

kelle kõrval käidud, keda korraks kohatud,

kes jätnud südamesse sädeme.

Kas ajusse ivakese või kinga kivikese.

Muigega meenutan mõlemaid.

Tagasi üles