Enam ei olnud see võimalik. Tundsin, kuidas mu energia minult rööviti. Röövlid olid nad ju kõik. Kuid asi ei olnud neis! Mina olin muutunud. Olin nendega palju aega veetnud, neid tundma õppinud. Ja ometi olid nad mulle täiesti võõrad.
«Ma ei taha seda,» ütlesin peaaegu et iseendale.
«Misasja sa ei taha? Kaifi või? Ega ma sulle ei pakugi! Sul ju null-tolerants,» irvitas Panda ning sirutas käe pikalt välja, et Foxi käest «kräkiga» pudel vastu võtta.
Ma ei taha seda elu. Ma tahan vaid rahu. Tahan koju.
Tahan tagasi seda tunnet, mis minus 20 minutit tagasi oli olnud.
«Ei midagi,» vastasin Pandale käega lüües.
«Kus teil see wc on? All või üleval.»
«All...,» ütles Fox, samal ajal õhku kopsudes kinni hoides.
Aineid ja inimesi näis aina juurde voolavat. Põrandale visati paar kotitäit varastatud riideid.
«Vaadake, mida head siit leiate. Pärast klaarib,» ütles üks järjekordsetest kodanikest, kes majja sisse oli voorinud. Mina ei vaadanud midagi.
«Ma lähen tuulutan vähekene pead,» ütlesin poistele, hoolimata, kas keegi mind üldse kuulis. Panin oma seljakoti selga ja astusin uksest välja. Kell oli kolm päeval. Soe päike tervitas mind taas. See oli mu järjekordne äratundmine.
Ma ei taha seda elu enam mitte kunagi.
Ma ei taha seda tunnet endasse.