KURJATEGIJA PIHTIMUS ⟩ «Ma ei taha seda elu enam mitte kunagi. Ma ei taha seda tunnet endasse»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
15. detsember 2022, 12:40
:format(webp)/nginx/o/2022/12/15/15025082t1h8eb6.jpg)
Äsja ilmunud «Hundi loomus» on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. «Kelmi südame» teine osa räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. Loe raamatust katkendit!
Tom on tagasi
Seekord oli kõik teisiti. Päriselt. Olin oma vanast elust ennast täielikult lahti lõiganud, inimestega suhtlemise lõpetanud. Vaid üks neist paljudest «vana elu varjudest» oli jäänud minuga veel kontakti otsima. See juhtus minu vabanemise järel, kui olin äsja poolteist aastat Soomes vanglas istunud ja lapse sünnipäevaks koju pääsesin. Uksekell.
«Nalja teed või,» küsisin vihasena õuele trampides.
«Mul on täna tütre sünnipäev! Nahui, sa ronid siia musta värvi bussiga. Õhtul kell 10! Mul sai naine toas südamerabanduse,» jätkasin oma monoloogi.
Üks asi, mida ma kellelegi ei lubanud, oli minu kodurahu rikkumine. Kodu oli mu kindlus. Nii kõvasti olin ma püüdnud vaeva näha, et tagada oma naisele turvatunnet.
/nginx/o/2022/12/15/15025087t1hf9f8.jpg)
Nii väga olin proovinud neid kahte maailma võimalikult lahus hoida, kuid ikka ja jälle olin jõudnud teadmiseni, et vene «voridel» on õigus. Sa kas valid olla varas ja loobud perest, lastest ja võimalusest elada «tavalist» elu või sul ei ole kuritegelikku maailma tegelikult asja. Sa kas lükkad kõik žetoonid kaarte nägemata lauda või ei mängi üldse!
«Anna andeks, sõbrakene!» kostus vastuseks. «Mis ma teinud olen? Ma tahtsin sind lihtsalt näha. Kuulsin, et said välja ja tahtsin tulla tervitama,» kõlasid siirad sõnad ta suust, olgugi, et märkasin ta pilgus solvumist. Kuigi purjus inimese pilk võis endas peita mida iganes.
«Ma saan aru, nüüd nägid mu ära. Mul on siin pere ja tavalised inimesed. Saad aru? Mul lapsel sünnipäev!»
«Ma saan sellest aru, aga tule, räägime natukene,» surus Panda oma tahtmist mulle peale.
«Räägime teinekord, tõsiselt. Ma ei tegele enam millegagi. Pealegi, kui nii hea meel mind näha on, siis tea, et mul oleks olnud hea meel, kui sõbrad vanglasse raha saatnuks.»
«Ma teadsin, et sa saad seal ju ilusti hakkama! Pealegi, sa oled nüüd jälle väljas! Mul on nii hea meel sind näha! Tule siia, sõbrakene!» kippus Panda mind vägisi kallistama.
Panda tulek röövis minult rahu. Olin jälle selle kõige keskel, mis mind nii kaua oli saatnud. Ära jooksmine ei aita. Eetrivaikus ei päästa. Panda jaoks oli see nagunii kõigest üks «faas». «Küll Tom-poiss varsti jälle mõistusele tuleb!»
Läks üheksa kuud, enne kui temast jälle kuulsin. Üheksa kuud, mil olin elanud tavalise maamehe elu. Oli saabunud suvi ja ma olin seljakotiga pealinnas. Üks esimesi kordi ilma autota. Ilma vajaduseta kedagi näha. Ilma tungita midagi teha. Sebida. «Plekki» taga ajada. See oli esimene kord elus, kui ma seljakotiga reisisin. Ilma firmamärkideta riietel. Ja sellegipoolest tundsin ma end hästi! Esimest korda elus märkasin enda ümber inimesi, kel kõigil nii palju rahuldamata vajadusi. Vajadus raha järele. Võimu järele. Armastuse ja läheduse järele. Kõik nad ajasid midagi taga.
«Ouuu, Tom!» karjus keegi mustast bemarist.
«Kuradi hipi! Vaata siia! Panda olen!»
Muidugi oli see Panda. Kuidas ma saaks Pandat mitte märgata? Ta on suur nagu koll ja samas nii sõbraliku naeratusega. Pandal oli meeletu oskus inimesi sulama panna. See oli midagi, mis teda elus palju päästnud oli. Kuidas ta siiani elus oli, oli minu jaoks müstika.
«Miks sa minuga suhelnud ei ole. Ma olen isegi saatnud sõna, et sa minuga ühendust võtaks. Käisin ja jätsin sulle paberilipaka su ukse vahele, et helistaksid mulle!»
«Kuule, tead, ma ei ole pikalt enam kodus olnud.»
«Tead, mul on nii hea meel sind näha! Just sind mul vaja ongi!» tulistas Panda hoogsalt peale.
«Saad ju mind natukene aidata?» küsis ta enesele omaselt.
«Oleneb, mida sa tahad. Ma ei tegele enam millegagi. Ma olen kõik lõpetanud,» proovisin Pandast lahti saada.
«Ei noh, et ei aita siis mind või?» küsis ta solvunult.
«Issand jumal! Oleneb, mida sa minust tahad!»
Olin juba frustratsiooni äärel. Kuidas on võimalik, et ma ei suuda sellele inimesele lihtsalt «ei» öelda?
Peagi maanduski mu seljakott auto tagumisel istmel. Autojuht tõmbas enne käigu sisse lükkamist endale triibu ninna ning pani rikaste rajooni poole tuld.
«Saad aru, vana...,» hakkas Panda nina sügades seletama.
«Eks ma saan väga hästi aru,» vastasin lollile lollisti.
«Türa, ma sain just haiglast välja, panin kokist üle. Kurat! On mul alles kõva hing sees. Türa oli kikkis! Arstid ütlesid, et vähemalt olin suutnud ise hingata. Vot see on kaif! Sellest kõvemat teemat pole. Paned kokist üle ja tuled tagasi,» rääkis Panda suure uhkusega, ise ilmselgelt juhtunust ekstaasis.
«Saad aru jah?!» Panda virutas käega vastu rooli.
Enne, kui ma sellest kõigest toibuda jõudsin, olime juba ühe uhke villa ette auto ära parkinud ja otsapidi toas.
«Vaata, kelle mina leidsin! Kas pole mitte üllatus!» karjus Panda tuppa jõudes. Fox suitsetas parasjagu köögis Coca-cola pudelist «kräkki».
«Mis sa siia lauale valmis panid?»
Vastust ootamata nohistas Panda selle endale ninna ja tõmbas kohe pudelist «kräkki» peale.
«Oi bljää, kus see nüüd alles lööb!» jäi ta keset tuba «lukku».
«See lõi raami ikka korralikult segi,» ahhetas Panda keset tuba seistes.
Aeg oleks nagu seisma jäänud. Ma ei olnud neid inimesi üle kahe aasta näinud, kuid kõik oli ikka vanaviisi - samad pilgud, sama kehakeel. Sama status quo.
Kogu see rahu, mis mind alles oli saatnud, oli kadunud. Tundsin, et ma ei kuulu siia. See ei ole minu koht, need ei ole minu inimesed. Olin alati end kõige selle show keskel üksikuna tundnud, kuid seda tunnet alati eiranud.
Enam ei olnud see võimalik. Tundsin, kuidas mu energia minult rööviti. Röövlid olid nad ju kõik. Kuid asi ei olnud neis! Mina olin muutunud. Olin nendega palju aega veetnud, neid tundma õppinud. Ja ometi olid nad mulle täiesti võõrad.
«Ma ei taha seda,» ütlesin peaaegu et iseendale.
«Misasja sa ei taha? Kaifi või? Ega ma sulle ei pakugi! Sul ju null-tolerants,» irvitas Panda ning sirutas käe pikalt välja, et Foxi käest «kräkiga» pudel vastu võtta.
Ma ei taha seda elu. Ma tahan vaid rahu. Tahan koju.
Tahan tagasi seda tunnet, mis minus 20 minutit tagasi oli olnud.
«Ei midagi,» vastasin Pandale käega lüües.
«Kus teil see wc on? All või üleval.»
«All...,» ütles Fox, samal ajal õhku kopsudes kinni hoides.
Aineid ja inimesi näis aina juurde voolavat. Põrandale visati paar kotitäit varastatud riideid.
«Vaadake, mida head siit leiate. Pärast klaarib,» ütles üks järjekordsetest kodanikest, kes majja sisse oli voorinud. Mina ei vaadanud midagi.
«Ma lähen tuulutan vähekene pead,» ütlesin poistele, hoolimata, kas keegi mind üldse kuulis. Panin oma seljakoti selga ja astusin uksest välja. Kell oli kolm päeval. Soe päike tervitas mind taas. See oli mu järjekordne äratundmine.
Ma ei taha seda elu enam mitte kunagi.
Ma ei taha seda tunnet endasse.