Üks üsna ebatavaline päkapikuraamat, mis hoiab ka kärsitumad lugejad raamatu juures

Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Nagu ikka toob aasta lõpp raamatupoodidesse rohkelt armsaid ja helgeid jõuluraamatuid, milles kohtame askeldamas punapõselisi päkapikke ja muhelevat jõulutaati. Timo Parvela ja Pasi Pitkäneni «Varjude» triloogia esimene osa «Kõlin» toob samuti mängu päkapikud ja jõuluaja, kuid erineb eelkirjeldatuist kui öö päevast.

Raamatu peategelane, 13-aastane Pete Velto ei taha muud, kui oma parima sõbra, ootamatult ja raskesti haigestunud Sara paranemist. Poiss teab küll, et advendiajal kaubanduskeskuse võltsjõuluvanale edastatud palve suure tõenäosusega ei täitu, kuid ta on nii meeleheitel, et kasutab viimsetki õlekõrt. Kui siis aga öösel peale seda päkapikk Elpiö Pete tuppa ilmub ja soovi täitumise vastutasuks poisi varju tahab, on poiss üllatunud. Ta kõhkleb hetkeks, kuid mõne aja pärast on kaup koos – Sara on olulisem kui vari, mis õigupoolest midagi suurt ei muuda, arvab Pete.

Timo Parvela ja Pasi Pitkänen, «Kõlin».
Timo Parvela ja Pasi Pitkänen, «Kõlin». Foto: Raamat

Parvela on hinnatud oma lihtsa, kuid mitte lihtsustava kirjutamisviisi poolest. «Kõlingi» tõstatab olulisi küsimusi pakkudes ohtralt mõtlemisainet. Üldfilosoofiliste küsimuste kõrval kajavad ka tänapäeva olud teosest valusalt vastu. Põgenikekriis ja kliimaohud, keerulised majanduslikud olud ja tahtmine end asjade abil upitada, väljaheidetu tunne ja tunnustuse otsimine, nõrgemate abistamine ja iseenda kehtestamine on vaid mõned teemad, mis raamatus käsitlemist leiavad. Samas esitab Parvela loo tempoka põnevikuna, mis võluvalt vaheldab fantaasiat ja reaalsust, põimib erinevaid tegevuskohti ja vaatepunkte. Parvela teab, et nii saab kärsitumaidki lugejaid raamatu juures hoida.

«Kõlin» on sarja esimene osa, mis jätab paljud tegevusliinid lahtiseks ja tõstatatud probleemid lahendamata. Nii ei jäägi neil, kes lugemise lõpetanud, muud üle, kui oodata, millal sarja teisedki osad eesti keelde jõuavad.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.

Tagasi üles