Kuidas löödi hingekella: Hispaania kodusõda

Eelmäng ja tõukejõud: kuningas Alfonso XIII auto on seisma jäänud ning kohalikud aitavad seda käima lükata. Ent nii talupojad kui ka kuningas tunduvad üksteisele nende oma riigis võõramaalastena. Selline plahvatusohtlik olukord kipubki lõppema sõjaga. Foto: ARXIU NACIONAL DE CATALUNYA

Ehkki Hispaania kodusõja puhkemisest on möödunud pea 90 aastat, on see jäänud üheks kirglikumalt vaieldud konfliktis lähiajaloos. Ilmunud on Antony Beevori «Lahing Hispaania pärast. Hispaania kodusõda 1936–1939», mille tõlkis eesti keelde Ivar-Anton Karros. Loe katkendit raamatu eessõnast.

«Kodusõda ei ole sõda, vaid haigus,» on kirjutanud Antoine de Saint-Exupéry. «Vaenlane on sisemine. Võideldakse põhimõtteliselt iseendaga.» Sellegipoolest oli Hispaania tragöödia 1936. aastal isegi suurem. See põimus enamlaste revolutsioonist alguse saanud rahvusvahelise kodusõjaga.

Venemaa õudused õõnestasid kogu mandri-Euroopa demokraatiat, sest punaste ja valgete vaheline polariseerumine võimaldas nii ühel kui ka teisel poliitilisel äärmusel suurendada omaenda võimu, manipuleerides hirmutavate kuvanditega oma vaenlastest. Seda hirmu ja vihkamise võimsat ühendust kasutasid hiljem saatanliku leidlikkusega ära nii Stalin kui ka Goebbels. Polariseerumine kiskus ’reeturlikult’ vastaselt igasuguse inimlikkuse, nagu ka kodakondsuse. Seetõttu on väär nimetada Hispaania kodusõda vennatapusõjaks. Uute õpetuste lahutusjoon võis muuta vennad näota võhivõõrasteks ja ametiühingu liikmed või poodnikud klassivaenlasteks. Filosoof José Ortega y Gasseti jünger Julián Marías ei unusta iial vihkamist, mida ta nägi 1936. aasta pingelisel kevadel teel Madridi ülikooli trammipeatuses trammijuhi näol, kui too vaatas kaunist ja hästi riietatud naist kõnniteele astumas. «Meil oli see tõepoolest olemas,» ütles Marías iseendale. «Kui Marx mõjub tugevamalt kui hormoonid, ei ole midagi teha.»

Nende enam kui 80 aasta taguste propagandalahingute tont kummitab meid ikka veel. Sellegipoolest jääb Hispaania kodusõda üheks vähestest tänapäeva sõdadest, mille ajaloo on kirjutanud selle kaotajad tõhusamalt kui võitjad. Kui meenutada rahvusvahelisi eelaimusi pärast seda, kui vabariik oli 1939. aasta kevadel lüüa saanud, ei ole see üllatav. Viha suurenes veelgi pärast 1945. aastat, mil natsi-Saksamaa kuriteod päevavalguse kätte tiriti ja kindral Franco kinnismõtteks muutunud kättemaks lüüasaanud vabariiklastele ei näidanud vaibumise märke.

Noorematel põlvkondadel on raske kujutleda, milline oli sel totalitaristlike süsteemide vastasseisu ajal elu tegelikult. Selle ajastu kired ja vihkamised olid hoopis teistsugune maailm kui turvaline, tsiviliseeritud tervislikkuse ja turvalisuse ning kodanikuõiguste keskkond, milles me elame tänapäeval.

See minevik on tõepoolest ’teine riik’. Hispaania ise on mõne aastakümne jooksul täielikult muutunud. Maa väljumine kodusõjast ja Franco ajastust on üks hämmastavamaid ja muljetavaldavamaid muutusi kogu Euroopas. Ehk just sellepärast ei ole kuigi tark mõista kohut 85 aasta taguse kohtutava vastasseisu üle tänapäeval tavapärastena omaks võetud liberaalsete hoiakute ja väärtuste seisukohast. Et mõista tolle aja uskumusi ja hoiakuid, on eluliselt tähtis teha oma kujutlusvõimes teatav hüpe.

***

Nii kirjutab autor raamatu eessõnas, ning järgnevatel lehekülgedel pakutaksegi lugejale võimalust see hüpe sooritada ja mõista paremini selle meile ehk kõige enam Hemingway vahendusel tuntud sõja dünaamikat ja ulatust. Sõdisid toona ju Hispaanias tegelikult väga paljude riikide üksused, ehkki konflikt oleks justkui olnud sisemine.

Hubert Dansker, ajaloohuviline